Aleksandr Popov. Luban, et karantiinis loen isegi Jesper Parve mehestumise käsiraamatu läbi!

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

Suure osa oma teadlikust täiskasvanuelust olen ma teadnud, et mul on paras ports veidrusi ja sõltuvusi. Üheks selliseks «sõltuvuseks» on vajadus mitte lahkuda raamatupoest tühjade kätega. Sellest ajast saati, kui ma ise endale raha hakkasin teenima, muutus see asi veelgi hullemaks, kuna nüüd ei olnud minu ja mu ihaldatute vahel enam barrikaadiks vanemate rahakott. Nüüd sai julgelt oma enda sajalisi luhvtitada ja ei pidanud kartma, et koid end rahataskusse sisse seavad.

Iseenesest võiks ju tekkida küsimus, et mis selles raamatute ostmises siis nii halba on – ikka parem kui kõrist alla lasta või õnnemängudes tühjade pihkudega jääda. Ega selles midagi halba olegi, lihtsalt mida aasta edasi, seda akuutsemalt hakkan ma aduma, et erinevalt meid ümbritsevast maailmaruumist, on minu aeg siin maamunapeal paika pandud siiski aegumistähtajaga. Ja ikka ja jälle taban ma ennast, raamatupoe kotike näpuotsas, koju kõndides mõttelt, et huvitav kui pika pensioniea ma välja teenin ja kas jätkub sellest, et vähemalt kübegi sellest raamatuhunnikust, mis mind mu koduseinte vahel ümbritseb läbi lugeda ...

Nüüd aga on käes mitte just kõige meeldivam, aga siiski võimalus. Nii ta on – karantiin, üks ja ainus! Ma ei saa endale lubada, sest olen oma püsimatusest ja hüplikust huvitatusest hästi teadlik, et saab tehtud rekordeid. Küll aga olen ma kindel, et mingid teosed saavad oma kaante ümber minu kämblaid tunda. Isegi siis, kui nad peaksid langema mulle nii omase «loe mitut raamatu samal ajal» hunniku ohvriks. Õnneks on neil seal väärt kamraadid ees ootamas – Dostojevski «Idioot», Hašeki vahva sõdur Švejk, Jesper Parve «Mees 2» ja paar vigurvänta veel. Küll ma nad ükskord viimase kirjavahemärgini läbi loen. Eriti just selle mehestumise käsiraamatu!