Ma saan oma sünnipäeval koos lastega Kaarlile külla minna. Loodetavasti. Koroonaviiruse paanika on levinud üle Eesti ja need, kes enne selle kulul ainult nalja viskasid, koguvad nüüd vist köögikappidesse konserve ja pudelitega vett. Igatahes on selge, et uusi taotlusi vastu ei võeta ja need, mis hetkel kinnitatud, võidakse kriisiolukorra väljakuulutamisel tühistada, kirjutab Ronja, kelle mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.
Hetkel veel aga märtsikuu kokkulepitud külastusi tühistama ei hakata, kuid eeldatavasti aprillikuuks kokkusaamisi ka ei broneerita. Ei tea, kas ametnikud peavad selle valguses oma alaliseks elukohaks vangla registreerima?
Valvurid ju puutuvad väljaspool vanglamüüre ikka inimestega kokku. Arvestades, kui palju ametnikke vanglas töötab, on viiruse sinnajõudmine küllaltki tõenäoline.
Ma ütlen ausalt, et ma olin tegelikult ise ka paanikas. Eriti, kui nägin poes riiulite kaupa tühjust. No tõesti selline «Iseseisvuspäeva» filmi stsenaarium tuli ette. Ma läksin koju, istusin telefonis ja lugesin kommentaare. Kõik ennustasid surma ja hävingut.
Aga vot siis ma sain teada, et minu sugulasel oli kokkupuude koroona-positiivsega. Ja see minu sugulane oli tegelikult ka nädalavahetusel haige. Mina temaga kokku ei puutunud, aga juhtusime telefonitsi suhtlema ja ta mainis, et on haige.
Mina muidugi hõiskasin: «Koroona!» Aga tema selgitas, et ei ole! Nüüd on piisavalt tõendeid, et kindel olla: tal on koroona, kuigi testi talle tehtud ei ole. Tundub lihtsalt väga loogiline järeldada, et see nii on. Kui isegi mittelähedane kokkupuude koroonaviiruse kandjaga sind nakatab, siis kindel on, et lähedasel kokkupuutel see kindlasti nakkub.
Nad mõlemad olid haiged, kuigi mitte väga pikalt. Sugulase sõnul meenutas see väga tavalist grippi, ainult selle erinevusega, et köha oli õudne olnud ning kopsud olla valutanud. Algas kriipiva kurguga. Sugulasel nohu ei esinenud, küll aga oli väike, 37,4 palavik.
Kui ma temaga telefonis vestlesin, siis tõesti ei tundunud, et ta hakkaks surema. Jällegi, ta pole krooniliselt haige ka. Ta on noor, oma keskkahekümnendates naisterahvas, toitub tervislikult, on tubli ja tragi, kuid… vot puhata ta küll ei oska.
Kahjuks ei saa ju täpselt teada, kas temal muidugi koroonaviirus oli, sest enne selle info saamist, et tema lähikondlasel test positiivne oli, sõitis ta külla sõbrale Soome. Aga vot nii need viirused meil liiguvadki. Nagu on ennegi meedias öeldud: me ei tea, kui palju on tegelikult nakatunuid, sest suurem enamus võib seda läbi põdeda väga kergete sümptomitega.
Mõnel veab isegi nii, et tal pruugib vaid palavik või ainult köha esineda. Kas siis on tõesti vaja nii suurt paanikat teha? Muidugi võib ju täitsa olla, et kogu inimkond leiabki oma lõpu, maailm plahvatab ja me kõik sureme ära… Aga ma kahtlen, sest umbrohi ei hävine kunagi.
Ja kui see on tõsi, et minu sugulane tõesti põdes seda koroonaviirust, siis tema näitel ma julgelt ütlen, et selle elab enamus meist kergelt üle ja selliseks paanikaks, nagu praegu, põhjust ei ole.
Kui ma õigesti aru sain, positiivse testi saanu puutus ise kokku koroonahaigega laupäeval, haigestus ise järgmisel reedel, tervenes esmaspäevaks ning läks esmaspäeval igaks juhuks testi tegema, mille positiivne vastus selgus kolmapäeval.
Sellele vaatamata, et viirus enamikule kergelt möödub, haigena tööle, kooli, lasteaeda vmt kohta minna ikkagi ei sobi. Olgu see gripp või koroona, haigus on haigus ja ohustatud on alati need, kelle imuunsüsteem on nõrgem või kellel on mingit sorti krooniline haigus.
Füsioloogias meile ikka doktor õpetas, et kõige parem ravi haiguste vastu on puhkus, vitamiinid C ja D, palju vedelikku ja hea uni. Selle asemel, et viriseda, et koolid kinni on ja suuremad üritused ära jäetakse, peame mõtlema nende inimeste peale, kelle immuunsus on keskmisest nõrgem.
Oma ihad ja soovid tuleb mõnikord seada kõrvale, et säästa (või päästa) teisi. Olgu mis on ja saagu mis saab, mina soovin kõigile paanikavaba perioodi. Püsige kodus, kui olete haiged, puhake ja ravige end.