Kui ma temaga telefonis vestlesin, siis tõesti ei tundunud, et ta hakkaks surema. Jällegi, ta pole krooniliselt haige ka. Ta on noor, oma keskkahekümnendates naisterahvas, toitub tervislikult, on tubli ja tragi, kuid… vot puhata ta küll ei oska.
Kahjuks ei saa ju täpselt teada, kas temal muidugi koroonaviirus oli, sest enne selle info saamist, et tema lähikondlasel test positiivne oli, sõitis ta külla sõbrale Soome. Aga vot nii need viirused meil liiguvadki. Nagu on ennegi meedias öeldud: me ei tea, kui palju on tegelikult nakatunuid, sest suurem enamus võib seda läbi põdeda väga kergete sümptomitega.
Mõnel veab isegi nii, et tal pruugib vaid palavik või ainult köha esineda. Kas siis on tõesti vaja nii suurt paanikat teha? Muidugi võib ju täitsa olla, et kogu inimkond leiabki oma lõpu, maailm plahvatab ja me kõik sureme ära… Aga ma kahtlen, sest umbrohi ei hävine kunagi.
Ja kui see on tõsi, et minu sugulane tõesti põdes seda koroonaviirust, siis tema näitel ma julgelt ütlen, et selle elab enamus meist kergelt üle ja selliseks paanikaks, nagu praegu, põhjust ei ole.
Kui ma õigesti aru sain, positiivse testi saanu puutus ise kokku koroonahaigega laupäeval, haigestus ise järgmisel reedel, tervenes esmaspäevaks ning läks esmaspäeval igaks juhuks testi tegema, mille positiivne vastus selgus kolmapäeval.