Nõid Ingrid jagab päriselu kummituslugusid: lebasin voodil, kui vaimolend mind puudutas...

Foto: Shutterstock

Kummitusjutud on muidugi alati need ühed huvitavaimad. Mul on neid ka omajagu ja mõnda neist tahaks isegi jagada.

Mul oli noorena trennis käies rumal komme unustada veepudel koju. Teen seda kusjuures siiamaani. Kui joogas käisin, siis unustasin igal korral veepudeli laua peale ja märkasin selle puudumist alles tunnis.

Ehk ma seetõttu olengi alateadlikult varjunud koduseinte vahele ning joogat praktiseerinud siin, kus kraan ja klaas on lähedal? Võimalik, või siis mõjutab lihtsalt tõsiasi, et kodus on mugavam.

Igatahes, veepudeli kummitusloo juurde tagasi tulles, ükskord umbes-täpselt 15aastasena kiirustasin hommikul kooli. Pakkisin viimaseid asju spordikotti, sest pärast kooli oli vaja otse tantsutrenni joosta.

Viskasin seljakoti selga, virutasin spordikoti õlale ja hakkasin uksest välja tormama, kuniks käiks kõva kolksatus. Ma kohkusin, sest kedagi peale minu ei olnud enam kodus. Ma olin viimane. Meil ei olnud tol ajal ka koduloomi, seega igasugune kolksatus minu magamistoas pälvis suure tähelepanu.

Tardusin uksel ja lasin spordikoti õlalt alla. Keerasin ümber, läksin oma toa poole, lükkasin ukse lahti ning mida ma nägin?