Kuvaldateraapia ehk kuidas ma lõhkumistoas käisin

Novembri viimasel nädalavahetusel avati Tartus Eesti esimene lõhkumistuba. Sõbranna käis kohal ja proovis järgi, kuidas haamer kätte sobib ning mis tunde see lõhkujas tekitab.

Lõhkumistoad on välismaal juba päris populaarseteks saanud, kuid Eestis senini veel ühtegi ei olnud. Kuna nende kontsept tundus mulle väga huvitav ning endalgi on korduvalt olnud tahtmine midagi vastu seina puruks visata, siis haarasin ideest kohe kinni, kui esimene reklaam minu sotsiaalmeedias esile kerkis. Kõigile osapooltele sobis aeg pühapäevasel hommikul, mil seadsin sammud Tartus Raadi linnaossa. Uni polnud silmist veel kadunud, kui juba võtsid vastu mind reipad tüdrukud, Saskia ja Kerttu, kes asusid usinalt oma tegemistest rääkima ning mulle ohutusreegleid tutvustama.

Saskia ning Kerttu on osa kolmeliikmelisest tiimist, kes veavad Eesti esimest lõhkumistuba Ventiil. Veel on tüdrukutele abiks noormees nimega Henri. Trio on projekti kallal töötanud esimese idee tekkest ruumide avamiseni umbes poolteist aastat. Igasuguste angaaride ning muude avarate pindade haldajatega konsulteerimisest abi polnud, ent õnneks leidis Ventiili tiim siiski sooja vastuvõtu. "Tuleb välja, et omanikud ei soovi eriti, et neile kuuluval territooriumil midagi lõhkuma hakatakse. See oli esimene koht, kus meid vastu võeti ning öeldi, et ega me siin midagi ilmselt hullemaks teha ei saa," muigab Kerttu ning näitab mulle ka selliseid nurgataguseid, kuhu kliente tavaliselt ei lasta, näiteks laoruumi (pildid leiad artikli küljes olevast galeriist). Selline ta siis ongi, vana Võidu metallitehas kogu oma kulunud, tolmuses ning mandunud hiilguses, millele noored lõhkurid on uue elu sisse puhunud.

Peale väikest ringkäiku oligi aeg peamise tegevuse juurde asuda. Ehitustunked selga, motikakiiver pähe ning kuvalda kätte - tunne oli nagu mõne videomängu tegelasel. Lõhkumistoas endas ootas mind kastitäis asju, mille hävitamiseks sinna läinud olin: mõned veiniklaasid, lambipirnid, taldrikud ning tühjad joogipudelid. Tüdrukud ütlesid, et teevad koostööd ühe lähedal asuva baariga, kes klientide tühjaks joodud klaaspudelid, millel pandimärki peal ei ole, hea meelega neile annavad. Kaitseklaas ette ning start.

Esimeseks ohvriks said lambipirnid. Alguses tundus kuidagi vale asju lihtsalt vastu seina visata, ent juba peale mõnd pirni hakkas veri keema ning peast jooksid läbi mõtted mind kunagi ärritanud inimestest või olukordadest. Neile keskendumine andis hävitamiskihule veelgi tuld juurde ning varsti lendasid ufodena vastu vana kiviseina ka mitte eriti esteetilised nõukogude serviisitaldrikud. Alkoholipudelid osutusid isegi päris kvaliteetseteks pähkliteks ning nende tõsisemaks killustamiseks tuli appi võtta artikli nimirelv - kuvalda ehk emakeeli sepavasar. Hiiglasliku haamri alla läksid ka kastis olnud plastikust tuled ning lõhkumise kurioosseim pärl, vana kontoritelefon. Kanaldasin kätesse kogu vastumeelsuse telefonikõnede tegemise suhtes, mis minus elab ning peale mitut korralikku matsu ei saanud see telefon enam kunagi kellegi kõrvu oma elektroonilise tininaga piinata.

Märkamatult oli kast juba tühi, tuba kilde täis ning adrenaliinitase veres kõrgemast kõrgem. Ilmselt seetõttu inimesed lennukitest ning sildadelt kummiköite ning langevarjudega alla hüppavadki, sest nii "elusat" tunnet pole ma ammu tundnud. Minu rõõmuröögatuste peale Ventiili tiim vaid muigab teadvalt - see emotsioon pole neile võõras ning just selle esile kutsumiseks ongi nad lõhkumistoa loonud. Tüdrukud räägivad veel oma suurtest plaanidest veidi laieneda ning sellest, et nendega võib alati ühendust võtta, kui on tahtmine korraldada näiteks äge tüdrukuteõhtu või muu selline üritus-üllatus. Uuendusena on inimestel võimalus nüüd ka oma asjad kaasa võtta, et neid lõhkuda ning Ventiil küsib sümboolse summa hilisema koristusteenuse eest. Tiim on avatud igasugustele ideedele ning loomise ja lõhkumise energiat neil jagub.

Kui tekkis ka ise tahtmine veidi stressi maandada ning ventiilima minna, leiab korraldajatega kontakti Facebookist ja Ventiili kodulehelt. Hetkel on käimas näiteks eksamisessioonist stressis tudengi eripakkumine ning hiljuti lasti välja ka õrritusvideo, millest näeb mitutki uut ja huvitavat lõhkumisvõimalust. Korraldajate sõnul on neil tulekul sõbrapäeva/valentinipäeva paketid, ilmselt siis neile, kes soovivad oma armastust lõhkumisega tugevamaks sepistada või siis neile, kes oma valentinilt korvi said. Igal juhul väärt mõte ning huvilistel tasub nende sotsiaalmeedial silm peal hoida. Kindlaid lahtiolekuaegu pole, aga omast kogemusest võin öelda, et korraldajad on väga vastutulelikud ning kindlasti on võimalik leida sobiv aeg. Pealegi - kui kodus asju vastu seina puruks viskad, pead ise killud ära koristama, Ventiilis aga teeb ka selle ebameeldiva töö keegi teine sinu eest!