Tänapäeval on kihlvedu üks aumeeste mäng. Kuid Eesti Vabariigi algusaastatel, kui kehtis veel Balti eriseadus, võis kergemeelselt sõlmitud kihlveo pärast sattuda ka kohtupinki. Rahvakeeles «käelöömine» loeti siis võrdseks iga teise lepinguga ja kaotaja pool pidi täitma kihlveo tingimused, kui need ei olnud just seaduse või kõlbluse vastased.
Nii vedasid näiteks Virumaal kaks möldrit kihla selle peale, kumma veski suudab tunni aja jooksul jahvatada rohkem vilja. Panuseks oli veski ühes juurdekuuluva talukohaga. Kaotaja tõrkus maksmast, asi läks kohtusse ja mölder jäi oma veskist ilma.