Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/13/12807424t1h34ca.jpg)
Niipea kui oma triibud kätte sain, helistasin kohe haiglasse, et arstile saada. Nagu enamus naisi maamunal, ei meeldi mulle üldse günekoloogi juures käia. Olukorda ei teinud eriti paremaks ka see, kui endale määratud arsti guugeldasin ja ainult sõimu leidsin. «Ta peamiselt riidleb, et sa oled liiga paks,» kirjutati foorumites. Tore.
Ega ma loll ei ole, ma tean küll, et rasedusega kaasneb igasuguseid õudusi ja ilmselt on nõmedate arstidega suhtlemine üks neist. Ma mõtlen, et peale oma keha täieliku digimuutumise, hormoonihulluse ja sünnitamispõrgu. Samas, saada päriselt ka teada, mitte lihtsalt pulga pealt triipe lugedes, vaid ikka päriselt, et mu kõhus tõesti on elu… see kaalub kõik jama üles, isegi järjekordse tigeda naistearsti epistlite kannatamise.