Raheli rasedusblogi ⟩ Naljakas see naise elu: kui palju peame pikali viskama ja võõraid inimesi oma jalgevahele laskma

Foto: Shutterstock

Niipea kui oma triibud kätte sain, helistasin kohe haiglasse, et arstile saada. Nagu enamus naisi maamunal, ei meeldi mulle üldse günekoloogi juures käia. Olukorda ei teinud eriti paremaks ka see, kui endale määratud arsti guugeldasin ja ainult sõimu leidsin. «Ta peamiselt riidleb, et sa oled liiga paks,» kirjutati foorumites. Tore.

Ega ma loll ei ole, ma tean küll, et rasedusega kaasneb igasuguseid õudusi ja ilmselt on nõmedate arstidega suhtlemine üks neist. Ma mõtlen, et peale oma keha täieliku digimuutumise, hormoonihulluse ja sünnitamispõrgu. Samas, saada päriselt ka teada, mitte lihtsalt pulga pealt triipe lugedes, vaid ikka päriselt, et mu kõhus tõesti on elu… see kaalub kõik jama üles, isegi järjekordse tigeda naistearsti epistlite kannatamise.

Igaks juhuks jätsin mehe parklasse ootama, sest mul oli tunne, et kui näiteks lapsega on mingi jama, siis ma tahaks selle üksi teada saada. Või kui ma pean arstile ütlema, palju ma kaalun, siis võiks ka mees pigem sel hirmsal hetkel rooli taga telefoni skrollida, mitte mu kõrval kibedat tõde alla neelata. Me juba oleme selline traditsiooniline paarike, et mina ei tea tema palga- ja tema minu kaalunumbrit ning mõlemale on see alati sobinud.