:format(webp)/nginx/o/2019/12/06/12792124t1hd49d.jpg)
Sellist aega, mil igaüks päevas mitu pilti klõpsib, nende eest Instagramis pai lunib ja end seetõttu kohe fotograafiks, modelliks ja staariks peab, ei ole kunagi varem olnud! Maailmakuulus fotograaf Vincent Peters valgustab läbi tänase edeva maailma ohud ning jagab hea pildi tabamise saladusi. Milles peitub seksikus, mis vaatajad lummatuna foto ette naelutab? 30-aastase kogemusega fotograaf usub, et enamik meist on ses osas eksiteel.
Teie kaamera ees on olnud lugematul hulgal maailma suurimaid staare. Mille poolest nad tavainimestest erinevad?
Staari avalik imago – see on tavaliselt roll. Marilyn Monroe elu suurim roll oli mängida teda ennast, aga pole sugugi kerge kogu aeg rollis olla. Adriana Limat peetakse üheks praeguse aja seksikamaks naiseks, aga ka tema on kaamera ette astudes alguses üllatavalt ebakindel! Itsitab nagu väike tüdruk. Omamoodi on see väga armas.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/06/12792128t1h7291.jpg)
Alles siis leiab ta rolli ja teeb kaamera ees seda kõike võitvat, enesekindlat Adrianat, kellena maailm teda tunneb.
Kuulsuste juures on üks põnev vastuolu, mida need, kes ikoonide poole alt üles vaatavad, ei tea. See on suur koorem, mida nad oma õlgadel kannavad. Kõigi nende inimeste unistused. Ja hirm, et see kõik on hetkeline. Mida rohkem sul on, seda enam kardad seda kaotada. Kõik rikkad inimesed kardavad rahast ilma jääda! Kuulsus on kahe teraga mõõk – sa sõltud teistest ning see muudab ääretult ebakindlaks. Mitte igaüks, kes unistab kuulsaks saamisest, ei peaks selle koorma all vastu.
Kas kuulsuse tunnetamine kauge ja kõrgena on osa selle olemusest?
Distants, igatsus ja unistamiseruum loobki tähe. Kui vaatad kaunist kaadrit jumaldatud ikoonist, näed sa tegelikult lõuendit, millele projitseerida iseenda emotsioone. Unistusi armastusest, ilust, õnnest, paremast elust. Saladus, miks ühest inimesest saab täht ja teisest mitte, selles seisnebki – mõnel meie seast on võime äratada, isikustada ja peegeldada ihasid, hirme ja igatsusi, mida me endas kanname.
Tänapäeva suur oht seisneb selles, et me erastame oma ikoonid, demüstifitseerime nad, distants kaob. Inimesel pole vaja mingit annet, karismat ega sisu, ta võib teha endast trussikutes pilte ja saada miljoneid jälgijaid. Siin peitubki lõks – kuna igaüks võib saada sotsiaalmeedias staariks, tunnetab hulk noori seda mitte võimaluse, vaid kohustusena. Surve suureneb. Nad tunnevad end läbikukkununa, kui tähelepanu ei pälvi, ja teevad selle saavutamiseks meeleheitlikke samme.
/nginx/o/2019/12/06/12792130t1h0968.jpg)
Vincent Peters on tuntud moefotograaf ja portretist. Sündinud Saksamaal, töötanud pikalt New Yorgis. Petersi trump on võime tabada loomulikke, elavaid hetki, milles pole poseerituse teesklust, fassaade ega valet. Eelistab luua mustvalgeid analoogfotosid peeneteralisele filmilindile. Just Petersi kaamerast on pärit ülemaailmseteks ikoonideks tõusnud intiimsed pildid, millel kujutatud Monica Bellucci, Adriana Lima, David Beckham, Christian Bale jpt. Peters on teinud koostööd mõjukaimate moemajadega, nagu Dior, Louis Vuitton, Hugo Boss, Emporio Armani, Yves Saint Laurent jpt.
Vincent Petersi näitus «Sisemine valgus» on Fotografiska Tallinnas avatud 6. detsembrist kuni 16. veebruarini. Lisaks Vincent Petersi loomingule saab näha Mandy Barkeri näitust «Mere leiud» ja James Nachtwey retrospektiivi «Memoria».
Sageli meeldib inimestele iseendast ainult väga kitsas vaade, kõike muud peetakse koledaks. Teised näevad ju kogu spektrit, miks nad ise on kiindunud ühteainsasse ilmesse?
See on minu jaoks alati intrigeeriv – kuivõrd inimene tegelikult sarnaneb ettekujutusega iseendast. Olen aru saanud, et terve mõistuse tasakaal tugineb suures osas sellele, kui reaalne see ettekujutus on. Mida kaugemal endast ja enamate illusioonide kütkes inimene on, seda hapram ja haigem on tema sisemaailm.
Veider asi, mida iial varem ei eksisteerinud, on selfi. Kui rääkida sellest teadlaste, psühhoanalüütikute või psühholoogidega, siis on väga raske välja tuua midagi, mis oleks see tegelik sina. Iga minapilt koosneb miljonist killust, mis peegeldavad ümbritsevat maailma, filtreerivad seda isiklike moraalinormide, oma kehataju kaudu. Eluterve oleks teada, et selfi on kogu sellest kaleidoskoobist kõige vähem sina.
/nginx/o/2019/12/06/12792126t1hddf0.jpg)
Praeguses maailmas on tohutul hulgal peegleid, milles iseennast esitleda. Naiste elu on tõeline õudus – igal pool on kaamera ja igal sammul kokkupõrge ideaalidega. Ideaalid on alati ebareaalsed, aga suruvad peale. Ennast kaotada pole kunagi varem olnud nii kerge. Näen selles suurt ohtu noorte psüühikale, ja see, et ebakindlust, depressiooni ja vaimseid häireid on rohkem kui kunagi varem, on otseselt seotud minapildi agressiivse ründamisega ühiskonna poolt, milles praegu elame.
Kunagi varem pole inimesed end nii palju muutnud, et ideaaliga rohkem sarnaneda. Mida arvate iluoperatsioonidest ja lõputust soovist end paremaks putitada?
Ma ütlen, et asi pole kunagi ninas! Või rindades, et kui need oleks suuremad, saaks sinust õnnelikum inimene. Täiuslikkus on tüütu ja tuunitud ilu kohutav! Valul on huvitav omadus – see matkab kehas ringi. Kunagi pole probleem tegelikult seal, kust see haiget teeb. Kui teed ühe «vea» oma välimuses korda, siis leiad kindlasti järgmise. Valu väljendub aina uues kohtades, kuni sa ei paranda tegelikku probleemi oma peas. Kuni sa ei lapi auku enesehinnangus, sest võib-olla kunagi beebina ei näinud sa oma ema säravates silmades kinnitust sellele, et just sellisena, nagu sa oled, väärid armastust. Võib-olla oli emal endal muresid, miks ta silmad ei säranud.
Kuhu me jõudnud oleme? 15-aastane poeb nahast välja, et filtrite ja fototöötluse abil 15 aastat noorem välja näha!
Paljud modellid küsivad, kas nad oleks ehk ilusamad, kui suurendaks oma rindu. Usu, mitte keegi ei hakka sind rohkem armastama, kui su rinnad on suuremad. Mees, kes seda ütleb – kas sa tõesti usud, et ta armastab sind? Ja kui naised ütlevad, et teevad seda iseenda pärast, on asi veelgi hullem. Siis ei armasta ega aktsepteeri nad ennast ise ka.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/06/12792127t1h87f3.jpg)
Fotograafia oli äsja elitaarne kunst, nüüd pildistavad kõik. Mida see muudab?
Jah, varem oli see tehniline. Kvaliteedi erinevused pole kusagile kadunud – suur osa praeguse aja pilte ei räägi mingit lugu ega ava inimese karismat, need on kõigest kosmeetiline versioon. Foto ainus eesmärk on näha välja viisteist aastat noorem ja veatult sile. Kuhu me jõudnud oleme? Isegi 15-aastane poeb nahast välja, et filtrite ja fototöötluse abil 15 aastat noorem välja näha! Mis selle maailmaga juhtunud on?
/nginx/o/2019/12/06/12792123t1h10d1.jpg)
Ühetaolist ilu saavutada on lapsemäng – kõige labasem telefoniäpp või filter saab sellega hakkama. Nad petavad! Kuid kuna ideaali saavutamine on pettuste abil nii lihtne, tundub see neile, kes pilte vaatavad, äärmiselt häiriv.
Vaatan hirmuga noori, kes on loonud endast mingi digitaalse avatari, mil pole tegeliku isikuga mingit seost. Edevusele sel määral järele anda on orjastav, sest ebaloomulikkuse teel ei tule liialdustele kunagi lõppu. Ning edevuse kannul käib alati kadedus. Siis on vaja veel enam plastiga sarnanevat nahka, suuremaid huuli ja rindu ning heegelnõela mõõtu nina. Kaadris juletakse olla vaid mõnes kindlas, tardunud poosis. Nagu külmutatud jogurt!
Kui keegi oleks viisteist aastat tagasi Raekoja platsil poseerinud, naeratusi teeselnud ja pilte klõpsinud, oleks teda hulluks peetud. Nüüd on liialdatud edevus miski, millega oleme hämmastaval kombel ära harjunud.
Annaks inimestele ka mõne hea nõuande: kuidas kaamera ees olla, et head pilti saada?
Martin Scorsese on öelnud, et igaüks, kes suudab kaamera ees loomulikuks jääda, ongi hea näitleja. Kui lause kellegi kirjutatud käsikirjast muutub sel hetkel temaks endaks ja osaks sellest hetkest, sa usud seda.
Mina ütleks sama fotograafina: kui sa suudad olla kaadris loomulik, siis see hetk ja see lugu saab osaks sinust ning pilti tekib emotsioon, mis kõnetab. Sa võid kõik ideaalselt paika panna – stilistika, valguse ja poosi –, aga kui loomulikkust pole, siis pole selles pildis midagi. Hea modell algab hetkest, mil sa suudad hirmust vabaneda. Sama mure piinab muide ka maailma suurimaid staare ja modelle, neilgi on hirmud, mis neid kammitsevad ja ei lase seetõttu mõjule pääseda. Ja isegi kartmatud pole igal hetkel hirmust vabad.
Kaadris tuleb üle saada ebakindlusest, et sa ise ei ole piisav. Hei, sa pole kaamera ees selle pärast, et su nina on liiga suur või huuled liiga kitsad, sa oled seal selle pärast, et sina ise inspireerid. Ära häbene ennast – see ongi suurim vabadus! Kui sa hirmu tõttu püüad olla midagi muud kui sina ise, teed veidraid poose või hoiad kramplikult nägu, tuleb pilt katastroofiliselt halb.
Edevus ei ole atraktiivne, pingutamine samuti. Aga mis on siis see salapärane seksikus, mis inimesed foto ette naelutab?
Haavatavus! Pole mitte midagi kütkestavamat, fantaasiat tiivustavamat, õrnemat ja samas tugevamat kui see hetk, mil inimene näitab oma haavatavust. See on julgus. Ligipääsetavus. Inimlikkus. Kontakt. Ilma iseennast haavatavaks tegemata ei ole võimalik armuda ega armastada. Haavatavus on seksikaim asi, mis lummab nii inimeses kui ka heas fotos.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/06/12792125t1h47c4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2013/07/08/1884702t1hf5da.jpg)