«Seisad seltskonna ees põhimõtteliselt alasti: palun, selline olen mina!»

Mis on kõige jõhkram asi, mida iseendaga teha? Astuda püstijalakoomikuna lavale. Koomikute maailmas möllavast adrenaliinist, kole olemise hirmust ja häbist räägivad kaks säravat naljanaist Petra Tänav ja Kadri-Maria Mitt.

Miks on komöödiamaailmas nii vähe naisi?

Petra Tänav: Sest naised pole naljakad. See on levinud asi, mida öeldakse, kuigi see pole tõsi. On teemasid, millest mehel on väga lihtne nalja teha. Näiteks teatab ta laval, et tal on peenis. Kui naine teeks sama, peetaks seda rõvedaks ja labaseks, mitte naljakaks. Naisena saad seksi teemal nalja teha küll, aga pead olema kavalam.

Kadri-Maria Mitt: Ma olen üles kasvanud feministlikus õhkkonnas, aga isegi minul oli blokk ees, et komöödia on rohkem meeste pärusmaa. Ma arvan, et inimesi, kes armastavad huumorit, on meeste ja naiste seas sarnane protsent, lihtsalt mehi on rohkem areenil.

Petra: Paljudel meestel on ka petlik enesekindlus, mille arvelt on hästi palju nalja visatud. Kui mees vaatab töökuulutust ja tal on nõutud omadustest kasvõi üks olemas, siis ta mõtleb: noh, väga hea, ma saan selle töö! Naine vaatab: mul on kõik olemas, aga seda ühte ei ole, ma siis parem ei kandideeri. Mehi julgustatakse rohkem, naisi hoitakse tagasi: «Tütarlaps ei karju niiviisi! Istu ilusti oma kleidikeses!»

«Koomikuna seisad seltskonna ees põhimõtteliselt alasti: palun, selline olen mina – reageeri!»

Petra Tänav

Kadri-Maria: Sellega õnneks tehakse nüüd kõvasti tööd. Aga ajalooliselt oli küll nii. Kui plikana nägin filmi «Rocky», siis täiega põdesin – miks tüdrukutele poksitrenni pole? Tänapäeval pole küsimustki.

Petra: Aga mehed kaitsevad oma kantsi ka! Mitu USA naiskoomikut on avalikult öelnud, et leidsid end olukorrast: «Tahad lavale? Osuta seksuaalteenuseid.»

Eestis ma sellest kuulnud pole, Fopaa! poisid on hästi toetavad ja oleme väga hoitud. (Fopaa! tuuril osaleb kahe naise kõrval viis meeskoomikut – K. H.)

Fopaa! tuuri naiskoomikud Kadri-Maria Mitt ja Petra Tänav on täiesti erinevad karakterid. Esimene tuim ja apaatne, teine tuline ja ülevoolav. Pisarateni naerma suudavad publiku panna mõlemad. Foto: Konstantin Sednev

Mis on need hirmud, mis naisi komöödialavalt eemal hoiavad?

Kadri-Maria: Asi on adrenaliinis. Püstijalakomöödia on kõige jõhkram asi, mida sa võid endale teha ilma elu ohtu panemata. Adrenaliinitaset laval on mõõdetud ja seda saab võrrelda kõige riskantsemate aladega. Ekstreemsporti teevad ka enamasti just mehed.

«See on kõige jõhkram asi, mida sa võid endaga teha.»

Kadri-Maria Mitt

Petra: Häbistamise hirm.

Kadri-Maria: Olen selle häbi läbi elanud – läksin lavale ja keegi ei naernud. Väga vabastav on! Häbi on nagu leili viskamine – korra on rõve, aga pärast on mõnus. Häbi üleelamine hävitab hirmu kuidagi ära. Inimlikult väga arendav kogemus. Mul oli jõhker hirm avaliku esinemise ees, aga püstijalakomöödia toimis nagu ravim. Huvi asja vastu oli nii suur, et see ületas hirmu.

Petra: Kui ma olen laval ja hakkan rääkima oma kohtingutest ja seksuaalelust, siis pean arvestama, et kindlasti leian ka hukkamõistu. Võin jätta litsaka mulje.

Kadri-Maria: Litsakus – see on asi, millele ma olen palju mõelnud! Tänapäeva kontekstis on see ekslikult sõimusõna. Kui inimene on vaba oma seksuaalsuses, ei ole see enam taunitav.

Või naine, kes müüb ennast olude sunnil. Kummalgi juhul pole lits inimene, kelle üle peaks naerma. Mind ei sega üldse, et anonüümsetes kommentaarides naisi, kes nalja teevad, litsiks sõimatakse. Ma ei võta seda isiklikult, see sõna ei tähenda enam midagi.

Petra: Mina olen ise öelnud, et olen litsakas. Ja mis siis? Minu jaoks on see naljakas. Mul aitab hirmuga toime tulla mu ema ütlus: «Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Kui kõige hullem asi on see, et keegi ei naera su üle, siis see ei ole ju väga hull!»

Petra Tänav ja Kadri-Maria Mitt ei tee poliitsatiiri, pigem elulist situatsiooni- ja absurdihuumorit. Aga üks ratas võiks pildil ikkagi olla, niisama nalja pärast. Foto: Konstantin Sednev

Kas püstijalakomöödias mängid rolli või iseennast?

Kadri-Maria: Mul on kindlasti roll, sõpradega ma ei ole samasugune. Aga see ei ole tahtlik, pigem tekib see teine mina läbimõeldud tekstide ja adrenaliini mõjul iseenesest. Mingit karakterit pole ma konstrueerinud. Enamik koomikuid on introverdid.

Petra: Mina olen täielik ekstravert – väga vali, jutukas ja naeran palju. Olen sõpradega täpselt samasugune nagu laval ning räägingi veidratest asjadest, mis minuga juhtuvad. Sõbrad on mu esimene publik, kelle peal oma nalju testin. Vahel on töökaaslased öelnud: hei, testi meie peal ka oma nalju! Aga seda ma ju kogu aeg teengi.

Kadri-Maria: Huvitav, mina testin just minimaalselt. Kui mul tuleb mõni imelik idee, siis enne lava varjan seda. Mul tekib see «hä-hä-hää, my precious»-tunne. Mulle on parim kompliment see, kui saalis ainult paar inimest naerab. Siis ma tean, et ei teinud hinnaalandust, aga paar inimest mõtlesid samamoodi nagu mina. Kui kõik naeravad, on nali lihtsam. Ehkki leidub koomikuid, kes suudavad sama kvaliteedi peal kõiki naerma ajada.

Petra: Üks veidramaid komplimente, mis mulle tehtud, oli selline: «Sa ei peagi ilus olema! Sa oled vähemalt naljakas!» Huumorimeel on asi, millesse on väga lihtne armuda. Päriselus olen seda sageli märganud. Aga naine laval on meesterahvale publiku seas pigem hirmutav. Mind on pärast lavalt tulekut vetsu järjekorras ammulisui vaadatud, aga ei lähenenud meesterahvas. Ja väga paljud kardavad, et neist hakatakse hiljem nalja tegema. Samas sotsiaalmeedias kirjutada julgetakse küll! Aga näost näkku suhtluses ajab naine, kes on laval, temast kõrgemal ja kõigi ees, hirmu peale. Meeletut hulka austajaid mul küll pole tekkinud sellepärast, et mul hea huumorimeel on. Vallalise elu annab väga palju komöödiaainest.

Kust kohast te veel komöödiaainest saate?

Kadri-Maria: Ma teen nalja täiesti suvalistest asjadest. Mulle meeldib nalja puhul tekstiilsus, et sa ei saa asja ette aimata, nali tuleb ootamatult. Sellepärast olen laval ka tuim, apaatne. Komöödiafilmides on kõige hullemad asjad need helifoonid, mis märku annavad, et nali tuleb. Minu jaoks on etteaimatavus täielik turn-off.

Petra: Minuga juhtub nii palju veidraid asju, et räägin lihtsalt oma elust. Mul ei ole vaja isegi värvi lisada ega liialdada. Näiteks sain alles aastaid hiljem aru, et mu sõiduõpetaja on pervert. Mina arvasin, et lihtsalt tore vanem meesterahvas, kes silitab mu jalga ja nuusutab juukseid. Või ühel korral hakkas Airbnb võõrustaja mu jalgu masseerima ja pani mulle vannivee jooksma. Ahistamine on täpselt sama rõve kui ebameeldiv on mees, kes seda teeb.

Olen avastanud, et mu kehakeel on kahtlane – olen selline vehkleja! Lähen oma lugudele väga sisse, aga kõik ongi otse minu elust ja väga personaalne.

Kadri-Maria: Mina ei ela eriti kaasa. Aga kui mõni nali tundub mulle naljakas, siis ma ei loe seda veaks, kui ise ka naeran. See on vana kool, et koomik ise kunagi ei naera.

Naiskoomikud Kadri-Maria Mitt ja Petra Tänav Foto: Konstantin Sednev

Kas naisi hoiab koomikuna tagasi ka soov igal hetkel ilus olla?

Petra: Naine kui müstiline, kaunis olend – see võib kindlasti takistada. Koomikuna seisad seltskonna ees põhimõtteliselt alasti: palun, selline olen mina – reageeri! Oma veidrusi ja nõrkusi paljastada ei ole naistele loomuomane.

Kadri-Maria: Kõlab usutavalt. Aga mind hakkas huvitama, kes seda väidab? Mina ei tunne küll mingit survet ilus olla, eriti nüüd, mil mul on veel väike laps ka. Sama suvaliselt nagu olen ka lavale lähen.

Kust tuli mõte püstijalakoomikuks hakata?

Kadri-Maria: Mulle meeldis see maailm väga, võisin Eddie Murphy sketšide peale omaette kodus tunde kõva häälega naerda. Kaarel Nõmmik teadis mu huvist ja niisama lõõpis, et panen sinu nime ka plakatile. Aga mu esinemisnärv oli nii hull, et juba ainuüksi nalja peale läks mul hirmust süda pahaks! Mõtlesin, et teen stand-up’i siis, kui olen 75 ja mul on juba kõigest suva. Aga siis hakkasin mõtlema, et äkki see meeldib mulle täiega. Siis kahetsen kõiki raisatud aastaid. Nii võtsingi kätte ja tegin ära. Sealt sain ka elufilosoofia: kogu aeg elada nii, nagu oleksin 75.

Petra: Pole mõtet jätta ühtegi ideed selle taha, et äkki mul ei lähe hästi. Mind inspireeris alustama üks naisterahvas, kes tegi komöödiat väga halvasti. Tekkis võistlusmoment, et temast teeksin ikka paremini! Salamisi lootsin, et äkki kuskil keegi avastab mind...

Petra Tänav ja Kadri-Maria Mitt elavad kumbki oma koomikuelu, kuid teise edule elatakse südamest kaasa. Pilt ei peegelda tegelikkust, vaid on lavastatud nali. Foto: Konstantin Sednev

Esimene vaba mikrofon oli siinsamas Kivi Paber Käärides. Komöödia on andnud mulle meeletult enesekindlust. Kui võtad asju naljaga, on palju vähem põhjust endast välja minna.

Eestis on löögile pääseda väga lihtne. Välismaal on see hulga raskem. Näiteks Sydneys ja Los Angeleses tuli mul seista mitu tundi järjekorras, eelvoorus pead end poole minutiga tõestama, seal oli raske.

Kuidas esimene kord läks?

Petra: Ülihästi! See on siiani üks mu lemmikutest – tohutu adrenaliinilaks, naerupuhangud. Inimesed tulid pärast ligi, nii kuulajad kui teised koomikud, ja ütlesid: «Ülihästi tehtud! Tee kindla peale edasi.»

Kadri-Maria: Minu esimene vaba mikrofon läks samuti väga hästi. Teine kord oli vist kõigi aegade halvim – kui lavalt maha tulin, oli tunne, nagu oleks täis s...nd ennast. Mõtlesin ühele pildile maratonijooksjast, kes oli ka end täis teinud, ja sain aru: need, kes naeravad, ei jooksnud maratoni. Aga see mees, vahet pole kui must ja kole, on ju võitja. Suva, et rõve tunne, tegin ära ikkagi.

Petra: Stand-up’is on lood ebaõnnestumistest naljakad. Aga kui keegi laval sinu silme ees täielikult põrub, on piinlik. Tekib endal ka nagu teise-käe-häbitunne.

Mis soovitaksite naistele, kes tahaksid ellu rohkem nalja, aga ei julge ise teha?

Kadri-Maria: Lihtsalt teha. Anded pole kusagil kausis, kust neid kätte ei saa. Kui hakkad tegema, saadki aru, milles sa tugev oled.

Petra: Eestis on nalja tegevaid naisi vähe, selle võrra on meil lihtsam ootusi ületada. Kõik mõtlevad ju, et naine ei ole naljakas. Ja kui sa oled, siis kõik suhtuvad nii, et: «Vau! Päriselt?! Sa oled naise kohta täitsa naljakas.»

Petra Tänav on nagu tulesäde, Kadri-Maria Mitt aga sihilikult vaoshoitud. Mõlemad on aga teravad, tabavad ja tähelepanelikud, sest hea nali peitub peentes nüanssides ja pooltoonides. Foto: Konstantin Sednev