«Kümned filmirollid kinnistasid Ada Lundveri meie mällu kui ühe tähelepanuväärseima staari nõukogude filmikunstist, millega käis kaasas suust suhu kanduv klatš tema tormilisest eraelust ja kirevatest armulugudest kuulsate meestega,» on kirjutanud Urmas E. Liiv. Seda kuvandit on Ada ise võimendanud oma kahes värvikas elulooraamatus.
Lisaks Vello Orumetsale ja Lainele oli üks populaarsemaid ansambleid Nõukogude Liidus Ultima Thule koos Tõnis Mäega. Kontserte oli vahel kuni kolm päevas. See polnud mingi meelakkumine ja tempo oli vaimunüristav. Teinekord pidi Ada poistelt küsima, kumb nüüd tuleb, kas kontserdi esimene või teine pool.
Tõnis jäi Ada elus surmatunnini üheks tähtsamaks inimeseks. Mägi on meenutanud koos töötatud aastaid: «Ringreiside ajal ei viitsinud ju poisid mööda poode joosta ja toidukraamile mõelda. Tavaliselt kujunes nii, et kogunesime ikka Ada numbrisse, tema oskas ka mitte millestki kuningliku lõunalaua välja võluda. Napsi sai kõvasti võetud, ega see ole mingi saladus. Aga ma ei mäleta, et Adal oleks sellega seoses laval mingeid probleeme olnud. Ats on väga loomulik inimene, kellega on hiigla hea olla. Ta ei häbene ennast, oma tundeid, ei häbene teisi. Atsil on ebaeestlaslik temperament, selline suur soe hing nagu slaavlastel. Huumorimeel on väga tähtis ja Adal on see täiesti olemas. Samas on Ats üsna kinnine. Oma muresid ta rääkima ei kipu, ei kurda ega halise.»