Andres Kõpper või NOËP nagu teda bändi järgi hüütakse on Eesti popmuusika kõige kõvem valuuta. Tundub, et sel kutil on hullupööra vedanud – tal on erakordne hääl, hea välimus, kõvasti annet ning uskumatult julgust. Laval saab ta pihku mitmetuhandepealise publiku mistahes riigis ning andekat venda saadab päikesepoisi oreool.
«Olen tegelikult loomult raskemeelne ja aastaid depressiooniga maadelnud,» ütleb Andres ootamatult avameelselt. «Aga ma tahangi sellest rääkida! Ma pole kunagi varem sellest rääkinud, sest depressiooniga käib kaasas tohutu häbitunne ja hirm.»
Ütle otse, miks sinu muusika inimestele korda läheb. Mis on sinu salatrump?
Ega ma teagi vastust! Ma arvan, et Eestis on palju produtsente, kes on minust paremad. On laulukirjutajaid, kes on andekamad. Lauljana – ammugi mitte, ma kindlasti pole mingi äärmiselt professionaalne laulja. Ja lavaline liikumine ja publiku üleskütmine – selleski on kindlasti paremaid.
Võib-olla siis muusikuna loo jutustamine... Filmimaailmast tulenevalt mõtlen kõike alati väga narratiivselt, ja see visuaalne ja siiras lugu jõuab kuidagi kuulajatele kohale. Äkki kõigi nende asjade kombo tuleb selline… Harju keskmine?
Eesti popartistidest pole keegi nii hästi maailma lennanud. Mis sinu edu taga võiks olla?
Lihtsalt vedamist peab ka olema. Võib-olla popmuusika žanris on mul maailmas päris hästi läinud. Aga folgilainel on väga häid artiste, EDMi produtsendid teevad ilma, alternatiivmuusikutest võidab Tommy Cash kõik oma isiksuse ja imagoga. Kui Cartoon poleks laiali läinud, oleks nad Eesti lipulaev praegu.
Konkurents on kõva, aga pigem mõjub positiivselt. Ikka teeb rahutuks, kui keegi annab välja loo, mis kõlab väga hästi ja millel läheb ka väga hästi. Ilmselgelt lähen ma seest kohe põlema!
Edu saavutamiseks peab mitu tegurit kokku langema. Minu puhul on välja toodud äratuntavat vokaali, aga ma ise ei ole alati üldse oma hääle fänn. Usun, et midagi meeldejäävat peab muusikas olema, ja kõva algmaterjal all – siis saab õnn oma tööd edasi teha.