/nginx/o/2019/09/03/12526500t1h5f58.jpg)
Minuga juhtus hetk tagasi midagi väga eriskummalist. Olin just lõpetanud oma päevased tegemised, kirjutanud lahti paar ideed, võõrustanud tassi teega kahte sõpra ja saatnud nad siis lahkelt uksest välja. Kell ei olnud üldse palju, seitsme peale viitas seier, kirjutab Ronja K, kelle mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.
Õuest tuppa tuli perepoeg, kaasas tal kaks sõbrapoissi. Üks nii umbes viie-poole kuuene, teine kuuene. Perepoeg meil läks sel aastal esimesse klassi ja tema on meil seitsmene. Poeg küsis, kas sõbrad võivad külla. Muidugi võivad, mulle laste naer meeldib ja kui seda majapidamises palju, on kodune õhkkond kohe lõbusam.
Ma elan küllaltki pisikeses linnas, kus kõik kõiki teavad, isegi kui sina kedagi ei tea.
Pesin samal ajal teetasse ja kui lõpetasin, mõtlesin, et viskan paarikümneks minutiks ennast diivanisse horisontaali. Panin Netflixi peale ja oma praeguse lemmikseriaali, Green Frontieri mängima.