PALJU ÕNNE! ⟩ Ando Kiviberg: «Armumisvõime on esimene asi elus!»

Ando Kiviberg teab pärimusmuusikast rohkem kui keegi teine. Ta teab, milline vägi on muusika sees peidus. Tõesõna – see aitab nii kallima leidmisel kui ka erimeelsuste ületamisel. Ta teab isegi seda, mis soost on tujukas torupill! Kuid juttu tuleb ka väikest rahvast ohustavast lahustumisest ning muidugi mõista armastusest.

Täna tähistab Ando Kiviberg oma sünnipäeva ja 30. Viljandi Folk on täies hoos. Sel puhul taasavaldame 2019 tehtud pika persooniloo. Täna on see tasuta lugemiseks avatud kõigile. Palju õnne Postimehe poolt!

Ando Kiviberg on ebatavaliselt soe, energiat ja ulakust täis. Viskab nalja nii oma suurte saavutuste kui sünnipäeva üle: «Number nagu iga teinegi. Aga vot 30 – siis ma olin vana!»

Peategelase soovil ütleme teineteisele sina. «Korporandina on see mulle mugavam, akadeemilises maailmas sinatatakse,» põhjendab ta. «See pole lugupidamatus, vastupidi! See oli usaldus.»

Vestleme Viljandi lossimägedes jalutades ning pärimusmuusika aidas. Sama katuse all on suurim pärimusmuusika teabekogu, harjutusruumid, kontserdimaja ja kultuurikeskus. Peatne juubilar kannab austust sisendavalt šikki ülikonda, aga on olemuselt nii vaba ja muretu! Ma ei usu tegelikult, et need 50 aastat teda ülearu muutnud oleks. Kui tuli põleb sees, siis see jääbki lõõmama.

Rahvariided muudavad naised kuidagi eriti veetlevaks ja ihaldusväärseks. Lausa erootiliseks.

Folk toimub iga aasta raugematu jõuga nagu laulupidu. Juba 30. juubel! Kuidas te jaksate? Festivale tekib ja kaob, paljud ei vea kuigi pikalt välja.

Asjade õnnestumiseks on ainult üks valem: terved inimsuhted. Inimesi hoitakse, nende pingutust tunnustatakse ja neid, kes on kõrvale jäänud, ei unustata.

Vastastikku toetamine ja hoolimine kasvab välja usaldusest. Ja see paistab tulemuses selgelt välja – seda ei saa teeselda.

Alustasime asjaarmastajatena, aga täna ma ei uhkusta, öeldes, et meil on üks maailma parimaid korraldusmeeskondi. Me usume kõik, et teeme õiget ja vajalikku asja. Eesti pärimusmuusikat ei tule vaid hoida, vaid ka iga päev kasutada ja pole midagi paremat elavast eeskujust.

Sa oled öelnud, et tead kõiki folgi külalisi nägupidi. Oli see nali või on sul üleloomulikud võimed?

Ikka nali! Kuid väike lõõp lisab inimsuhetele särtsu. Ma armastan iseenda üle nalja visata – see on turvaline ja kõigil on hea olla. Aga eks neid inimesi, kes aastast aastasse käivad, tunnen nägupidi tõesti ja oleme hakanud tervitama.

«Ega kaasteelised ei usu sind, kui sa ise ei riski ja ees ei lähe. Ega asjad ei juhtu, kui sa ise kätte külge ei pane,» teab Ando Kiviberg. Foto: Marko Saarm

Viljandi Folk sel aastal

• Folk tähistab suurejoonelist 30. juubelit.
• Toimub 27.-30.juulil Vilhandi Lossimägedes.
• Sel puhul kingitakse külalistele pooled kontserdid tasuta.
• VAATA LISA Viljandi Folgi kodulehelt

Ootad siia armumis- ja süvenemisvõimega inimesi. Kuidas sellega lood on, kas osatakse veel armuda ja süveneda?

Armumisvõime on esimene asi elus! Kui sa oled võimeline armuma, siis see näitab, et su hing on puhas ja süda on õige koha peal. Ja süvenemisvõime on kahtlemata vajalik, et aru saada, mida selle muusika taga tegelikult põnevat peitub.

Aga see ei välista kedagi. Järjest enam tundub mulle, et tark inimene võiks välistavast teguviisist hoiduda. Võib-olla mõni siin folgil avastab, et on uuesti võimeline armuma! Ja süvenemisvõimet saab samuti arendada, kui tahta.

Mis ürgse nõiakunsti abil sa eestlased folgiusku suutsid pöörata?

Meil on õnnestunud teha asju nii, et see on noorte jaoks köitev, kaasahaarav ja salapärane. Järelikult oleme osanud õigel ajal ära tabada, millise nurga alt muusikalist emakeelt esitleda. Mulle tundub, et on korda läinud meie oma pärimus inimestele ihaldusväärseks muuta.

Mingil hetkel saime aru, et meil on vaja rohkem just noortele tähelepanu pöörata – nemad on tulevik. Kuni 12-aastased saavad koos vanematega festivalile tasuta. Vanuseni 26 on noortepass.

Korraldame Eesti Etnot, mis on pärimusmuusika õppelaager noortele, kes juba oskavad pilli mängida ning suudavad muusikat haarata kuulmise järgi. Pärimuslugu on vajalik õppida eeskuju matkides. Ja asi lõpeb kahe täispika kontserdiga folgil.

Alguses olid meil rangelt Eesti noortele suunatud laagrid, et orienteeruksime paremini meie oma pärimuses. Aga nüüd võtame juurde ka välismaalasi. Ja mis tegi rahvusvahelisus – õpetas oma asja eest rohkem seisma ja avardas silmaringi.

Sandra Vabarna Foto: Madis Sinivee

Elu ägedam fännielamus

Sandra Vabarna, torupillimängija
Kui ma olin vaevalt 7-aastane, oli üks mu lemmikbände Alle-aa, kus ka Ando mängis. Ühel õhtul istus osa bändist, teiste hulgas Ando, meie köögis. Ma ei julgenud sinna minna, aga tahtsin ikka väga teada anda, et olen nende fänn ja tean nende lugusid. Nii ma istusin köögi ukse taha ja hakkasin vaikselt nende laule laulma. Lõpuks kutsuti mind kööki ja Ando võttis mind sülle. Kujutate ette, mis see väikesele fännile tähendas! Andota ei oleks kindlasti olemas Viljandi Folki, mis tähendab, et ka mina suure tõenäosusega ei mängiks torupilli...

Sa oled aastaid folgile üle maailma põnevat pärimust kokku tassinud, nii Uus-Meremaalt kui ka Hiinast. Kui erinevad me õigupoolest oleme, kas midagi on ka sarnast?

Muusika põhjus on alati ühesugune – see, miks mängitakse. Kuid kõlad ja rütmid on täiesti erinevad.

Pärimusmuusika on ju olemuselt funktsionaalne, sel on kindel ülesanne täita. Rasket füüsilist tööd on lihtsam teha ja pikk tee tundub lühem, kui seda saadab laul! Muusika on seotud inimeste kokkutoomise, ühendamise, tähistamisega.

Eraldatus ja üksindus on nüüdisajal suur probleem. Enam ei osata suhelda, kontakte luua ega hoida. Kas pärimusmuusikaga saab liita ka neid, kes suhelda ei suuda?

Täiesti kindlasti! Koos laulmine, ühine tantsimine. Tantsumuusika on väga funktsionaalne ja väga köitev!

Äsjane laulupidu näitas, kui võimsalt laul ühendab. Inimesed, kes teavad regilaulude sõnu, lähevad aina rohkem hinda – piisab ühest teadjast seltskonnas, kõik saavad kaasa tulla ja ongi kõik liidetud.

Müra on teine suur probleem. See ajab inimesed kaitsesse ning elust lõigatakse välja kõik tugevad emotsioonid. Head teiste hulgas.

Meie elu on viimastel aastakümnetel nii ruttu muutunud ja info hulk tohutult kasvanud, et raske on kohaneda. Kuidas selles tohuvabohus orienteeruda, olulist ja ebaolulist eristada? Virvarr lööb üle pea ja parem hoiaks kõigest eemale.

Aga kuidas siis käru peale tagasi saada? Päris suhtlus, näost näkku, päris inimestega on ainus, mis aitab. Kohalolek on kõige võimsam! Saage kokku, rääkige päriselt.

Ando Kiviberg 23-aastasena kivil. Täna 50-sena pole mehe uljus, ulakus ega entusiasm karvavõrdki kahanenud. Foto: Ain Protsin

Samas on teada, et verbaalne võimekus aina kahaneb. Kas osataksegi enam päriselt rääkida?

Peab harjutama ja see on raske! Raamatute lugemine on nii raske, kui sa pole harjunud sellega – kannatust napib. Ekraanilt saab ju emotsiooni vastupeegelduse väga lihtsal kujul ja hästi kiiresti. Raamatut sa ei saa edasi rullida, kui igav on, kujutluspilt kaob ära.

Kultuurikiht on erakordselt tähtis ja olen natuke mures selle pärast. Näen oma laste pealt, et suur osa suhtlust käib inglise keeles. Eeskujud on ju inglise keeles, paljud sõbrad ka. Lihtsam ja laisem on võtta esimesena ingliskeelne väljend.

Pealtnäha laisem valik on tegelikult vabaduse äraandmine. Nagu Orwelli «1984», kus uuskeele eesmärk oli panna inimesi unustama iseseisvat mõtlemisvõimet.

Täpselt! Küsimus on, mida me saame teha, et seda tagasi pöörata. Minu arvates saame! Tuleb teha noorte jaoks haaravaid asju. Kuni meil on eestikeelsed filmid, pärimusmuusika, popp, väga vaimukas räpp, on meil lootust.

Aitab ainult eeskujupõhisus! Me oleme väike rahvas ja peame eriliselt selle eest hoolt kandma. Kui kriitiline hulk noortest leiab, et eesti keeles mõtlemine on muutunud tülikaks, siis sel rahvakillul enam suurt lootust ei ole.

Oled vaadetelt natsionalist?

Väikese rahva puhul on natsionalism möödapääsmatu, see on enese alalhoiu mõõde. Aga see natsionalism ei ole mitte kunagi kuri! See on südamlik, oma juuri ja kultuuri väärtustav, seda teistega kõrvutav, kuid mitte vastandav – siin on väga suur vahe. Seda on öelnud ka Paavo Järvi ja ma kirjutan sellele täielikult alla.

Lugesin suure üllatusega avaldusi teemal, et laulupidu solvab teisi rahvaid. See, et mõni inimene nii tunneb, on tema õigus. Aga see ei tähenda, et tal õigus oleks.

Meil väikerahvana on tohutult tähtis olla hoolas oma pärandi suhtes, selle üle täiel rinnal uhkust tunda ja seda ise tarvitada. Muusika on igameheõigus, mitte väljavalitute privileeg.

Kas igameheõigusest lähtub ka üpris hulljulge üleskutse: oma pill kotti ja peole?

Kontsertide kuulamine on ainult üks osa festivalist. Püüame innustada inimesi end muusikaliselt väljendama ja muusika kaudu suhtlema: spontaansed olukorrad, kus keegi võtab laulu üles, tekib oma väike festivalipunt, sõlmitakse sõprus. Koostegemise lust ja energiavahetus on võrreldamatu millegi muuga!

Miks paljud ei julge suud lahti teha või pilli kätte võtta? Kas haridussüsteem, kus iga teo eest saab hinde, on meid araks teinud? Ainult viielised võivad, kolmelised olgu kuss?

Olen õpetaja poeg, ise õpetajana töötanud ja tean, mis on kohutavalt oluline – innustus. Saada noor inimene seisundisse, kus ta avaneb, saab hakkama ja läheb hasarti, ongi eesmärk. Kui inimese sinnamaani saad, siis hakkavad alles imed juhtuma! Eesti haridussüsteemil on puudusi, aga on ka väga palju eeliseid.

Ühe rahva eneseväärikuse ja enesekindluse jaoks peab tema kultuur olema tugevatel alustel. See annab vundamendi ja peremehetunde. Ainult enesekindel inimene saab vastutust võtta ja selle ka välja kanda.

Meid on nii vähe – meil pole taskukohane lasta mitte kellelgi raisku minna!
 

Haridus on sulle lähedane teema, kureerisid äsja haridus- ja teadusstrateegiat. Mis sellest sai?

Visioon, millele strateegia toetub, sai valmis ja pidulikult üle antud ning minu roll sellega läbi. Küsimus on selles, kuidas me väikerahvana saame maailmas kiirelt toimuvate muutustega kohaneda ja teatud arenguid ette näha. See on seotud nii digimaailmaga kui ka annete märkamise ja toetamisega. Igaüks on andekas, lihtsalt erinevas asjas. Meid on nii vähe – meil pole taskukohane lasta kellelgi raisku minna!

Haridus on väga tähtis! Meil pole muud võimalust suurrahvaste keskel hakkama saada kui läbi hariduse oma identiteeti tugevdada. Asi, mida folgiga ajan, on pärimusharidus. Igas Eestimaa paigas on oma kultuuriline identiteet, väikesed erinevused. Õige on tugevdada oma asja, ehitada ühisosa ning hoida nende kahe vahel tasakaalu.

Väiksema segunemine suurega pole infovahetus, vaid lahustumine. Hoiatavaid näiteid leiab maailmast palju!

Mitte midagi uut ei ole päikese all. Charles de Gaulle’i aegne Prantsusmaa sõitis teerulliga üle väikerahvastest ja sulges kohalikus keeles õpetavaid koole. Suur viga! Nüüd püütakse seda taastada. Midagi ehitada on aeganõudev töö, midagi lõhkuda – see käib kiiresti.

Ma usun siiralt, et maailm on seda rikkam paik, mida rohkem seal leidub erinevusi. Sul on võimalik midagi vahetada üksnes siis, kui vahetatav on erinev ja väärtuslik. Nagu kokteili segades – võtad puhtad, ehedad, kvaliteetsed komponendid ja saad midagi uut ja head. Kui võtad kaks kokteili ja segad kokku, siis tõenäoliselt lõpeb see kempsus, kui mitte haiglas.

Sven Grünberg Foto: Mihkel Maripuu

Lõunamaine temperament

Sven Grünber, helilooja ja sõber
Ando on harukordne nähtus – kirega pärimusmuusika vastu on ta juba noore mehena suutnud endale monumendi püstitada. Folk on veidi väiksemas mõõtkavas, aga pea sama tähtis sündmus nagu laulupidu.
Õnneks pole Ando loorberitele puhkama heitnud. Ta on tugev ka poliitikas, näeb suurt pilti. Minu meelest võiks temast saada väga hea kultuuriminister. Kuid ta on lõunamaise temperamendiga! Särtsakas ja otsekohene – need jooned ei tule diplomaatias alati kasuks.
2011 aastal oli mul oli au kutsuda Eestisse Tema Pühadus dalai-laama ja olla visiidi peakorraldaja, palusin Ando korraldustoimkonna juhatusse abiks. Nägin lähedalt kuidas ta töötab – Ando on väga efektiivne, arukas ja läheb vajadusel kasvõi läbi seina. Siis ma sain aru, mis energiaga on ta Viljandi Folgi püsti pannud.
Selle visiidi korraldamine Eestisse on kõige raksem asi, mida võib ette kujutada! Poliitikud on pimestatud üldlevinud, rumalatest klišeedest, et see võiks Eestile kuidagi kahjulik olla. See pole tõsi. Budism ei baseeru usul vaid asjadest aru saamisel.
Ando on parimas mõttes vanamoodne – austab väga oma vanemaid ning elab pikki aastaid harmooniliselt koos oma lapsepõlvearmastuse Inge Suderiga. Andol jätkub julgust kõik teoks teha, millesse ta usub ja tugevust endale kindlaks jääda.
 

Kust sinu pärimusmuusikakirg alguse sai?

Tuli sattuda olukorda, mis sinu sees varjul olevad hoovused valla päästab. Ma olen kooridirigendi pojana maast madalast rahvalaulutöötlustega kokku puutunud. Seal mingi seeme istutati.

Kuid otsustavaks sai õpilasmalev. 1986. aastal sattusin Viitna rühma ja samuti mitmed tegelased folklooriansamblist Piibar. Tihti võttis õhtusel olengul üks või teine rahvalaulu üles. Kui sõitsime heinatööle või rohima, siis üks poiss mängis oma nelja lugu, mida ta lõõtsa peal oskas.

Juhuslikult toimus täpselt samas kohas Viru Säru folkloorifestival, kuhu meid kutsuti vabatahtlikeks. Tol ajal olin tohutult huvitatud hoopis pungist ja heavy’st. Korraga oled keset folkloori, lõkkeõhtud, spontaansed tantsud… Üliromantiline!

Mis selle romantiliseks muutis?

Väga ilusad tüdrukud rahvariietes. Muide ma arvan, et rahvariided muudavad naised kuidagi eriti veetlevaks ja ihaldusväärseks. Lausa erootiliseks. See kirivöö tõmbab keha keskelt kokku, loob liivakellafiguuri. Issand, kui ilusad nad on! Need valged kätised ja kõik, mulle nii kohutavalt meeldib.

Need ilusad tüdrukud vaatavad sulle säravi silmi otsa, muidugi sa kutsud nad tantsima. Ma sain sellest niisuguse tugeva surtsaka, sellise elamuse!

Tegime Rakvere piirkonna malevakokkutulekule folkloorse kava. Ja ei saanud mitte ainsatki punkti žüriilt! Pärast tegi «Kultuur ja Elu» arvustuse, et milline ideoloogiline ajupesu! Rahvakunst on täielikus ebasoosingus. Siis tundsin selgelt – see on meie pärand, selle eest on vaja võidelda!

Sinu jutust tuli üks huvitav asi välja. Arvatakse, et muusikaringkonnad on väga eraldatud ning ega folgirahvas, karvased ja räpparid omavahel läbi ei saa.

Üldse ei pruugi nii olla! Väga vabalt suheldakse omavahel. Küllap on ka viltu vaatajaid, aga valdavalt suhtutakse üksteisesse lugupidavalt ja tehakse eri valdkondades ka kaasa.

Lauri Õunapuu Metsatöllust on ühest küljest väga kõva metal’i-mees, aga teisest küljest Eesti kõige karismaatilisem regilaulik. Ka pärimusmuusika kavalehti sirvides leiab igasuguste teiste stiilide muusikute nimesid.

Mäletan EV 100 peo järelistumist vastu hommikut, kui läks pikemaks lauluks. Hakkasin järjest rahvalaule võtma ja vaatasin, kes mu kõrval kõik on: paremal käel Genka, vasakul Sven Grünberg ja veel terve rodu muusikuid. Ja kõik nad laulsid õhinaga kaasa, keegi ei kirtsutanud nina!

Ando Kivibergi poolt ellu kutsutud Viljandi Pärimusmuusikafestival toimub juba 27. korda nagu laulupidu. Tulihingeline kultuurivedur teab, mis on edu saladus – terved inimsuhted. Kõik taandub siirusele, inimeste hoidmisele ja hoolimisele. Foto: Marko Saarm

CV Ando Kiviberg (54)

Viljandi Folgi hing, pärimusmuusik, poliitik, muinsuskaitsja ja pärimuskultuuri edendaja.
Sündinud 28. juulil 1969 Rakveres
Õppis Gustav Adolfi gümnaasiumis ja Kärdla ühisgümnaasiumis
1994 lõpetas Viljandi Kultuurikolledži rahvamuusika erialal
1997–2002 õppis Tartu Ülikoolis avalikku haldust, lõpetamata
2001 Korporatsioon Sakala meeskoori loomise eestvedajaid
2001 Valgetähe V klassi teenetemärk
2005 Kultuurivedur, kultuuriedendaja auhinna esimene väärikas saaja
Pidanud õpetaja, kino Rubiin direktori, Tartu laululava juhataja, Muinsuskaitseameti peadirektori ja mitut muud ametit
2013–2017 Viljandi linnapea
2018–2019 Eesti haridus- ja teadusstrateegia 2020+ kuraator
Viljandi linnavolikogu liige
Wilkom huumorifestivali manager
Kaitseväelane ja kaitseväe torupilliüksuse looja
Eesti Pärimusmuusika Keskuse looja ja hing
Viljangi Folgi ellukutsuja ja vedur esimesest aastast tänaseni

Elukaaslane Inge Suder, 2 last ning 2 kasulast

Sinu koloriitsed väljendid jäävad tavalise tuhmi keelekasutuse taustal meelde. Näiteks oled naiste kohta mitu korda öelnud «sireenid» – miks?

Kirevus mulle üldiselt meeldib. Küllap see sõna oli kindlatest persoonidest inspireeritud. Pärimusmuusika puhul peame vahet tegema professionaalsel lavamuusikal ja funktsionaalsel muusikal. Laval pead sa lajatama! Sa pead oma kunsti, oleku ja karismaga kuulajad põlvist nõrgaks võtma. Nagu Maarja Nuut, Mari Kalkun või Sandra Vabarna – sa pead võitma kõik!

Sireen oli ju ohtlik naisfiguur mütoloogias, kes kaunist häält ja karismat kurjasti kasutas ning laevu karile ajas. Muusika pole midagi nii ohutu asi?

Ei olegi. Aga kui on nii ilus, et nutma ajab, siis see on väga hea nutt. Vabastav nutt.

Sa peadki suutma köita ja võluda! Ilma maagiata ei saa lavakunstis edukas olla. Kõik me mängime mingil määral rolle ja võtame poose, aga pärimusmuusika peab jääma ehedaks. Võetud poos ei tohi varjutada asja sisu.

Ando Kivibergi võib laval näha torupillimängija, laulja kui ka plaadikeerutaja rollis. Puldis paremal Karl Elias Teder. Foto: Marko Saarm

Millisel kujul sa ise end praegu muusikas väljendad?

Mu oma muusikategemine on enim seotud laulmisega. Kaitseliidu Sakala malevas torupilliüksuses mängin, seda koosseisu tahame kasvatada. Mõte hakkas veerema juba Lennart Meri ajal, aga nüüd sai heade pillimeistrite abiga teoks.

Meil on korporatsioon Sakala meeskoor – esimene akadeemiliste organisatsioonide koor, omamoodi pioneer. Korbis on palju hea lauluhäälega mehi, ei tahtnud, et selline ressurss raisku läheb. Ja kui kuulsime, et meeskoori traditsioon on Eestis ohus, võtsime dirigendi ja läks lahti. Korporatsioonimehed käivad niikuinii koos, aga kui mõni eesmärk võetud, teeme ka kooriproovi ja harjutame. Üle-eelmisel laulupeol me näiteks ei osalenud, olin hõivatud linnapeakohustustega ja polnud aega poisse tagant torkida. Küll ma olin siis pettunud! Aga väike ehmatus tuli ainult kasuks – nii suure koosseisuga nagu tänavusel laulupeol ei ole me mitte kunagi varem väljas olnud. 49 meest!

«Kui kriitiline hulk noori leiab, et eesti keeles mõtlemine on muutunud liialt tülikaks, sel rahvakillul siin enam lootust ei ole!» Foto: Marko Saarm

Kui raske linnapeaamet õigupoolest on?

Raske, aga väga huvitav. Pean tunnistama, et seda ametit tuli õppida – alles ametiaja teisel poolel saavutasin teatavad oskused. Alguses ma ei saanud veel päriselt aru, kui suur see vastutus on. Nelja-aastasesse ametiaega jääb väga palju toredaid asju ning usun, et päris palju asju õnnestus Viljandi rahva jaoks oma meeskonnaga korda ajada.

Teeme erakondlikud seosed ka klaariks. Olid pikalt Isamaas, nüüd oled Eesti 200 toetaja.

Mulle meeldib, kui Eesti riigi ja rahva arengut kavandades ollakse julgem ja ambitsioonikam ning nähakse pikka plaani. Eesti 200-le läksin appi, kuid ma ei ole erakonna liige. Tol ajal töötasin haridusministeeriumis ja olin seal lubanud, et erakondadesse ei astu. Praegu eelistan tegeleda muude oluliste asjadega, mis ei ole poliitika.

Kust sa võtad julguse nii konkreetseid otsuseid teha? Lõpetada, mis valmis, ja mitte jääda sooja tooli peale tukkuma?

Ilmselt on see karakteri küsimus. Ega kaasteelised usu sind, kui sa ise ei riski ja ees ei lähe. Ma ei salga, olen mõnelgi puhul see, kes saab esimesena kõrvetada. Künnan vao kusagile maale ära, nii et tagant tulijatele on asi ainult vormistamise küsimus.

Tundub, et mõnikord peaks pigem sammu tagasi astuma ja vaatama, kuidas suur pilt on. Pigem unustan ennast sinna müüri äärde laduma, tahaks rutem ju asja püsti saada! Ja kui endal pole seda kogemust, mida tähendab käte tsemendiseks tegemine, siis ei taba sa ka protsessiga seotud riske. Kui kogemus on olemas, oskad võimalikke karikohti ette näha ja õigel hetkel tüüri keerata.

Juhi puhul on väga oluline, et tal oleks kogu pilt korraga ees. Kui sa tegeled lõiguga, siis ei pruugi tähelepanu terviku jaoks jääda.

Viljandi linnapeana. «Seda ametit tuli õppida.» Foto: Marko Saarm

Eesti ühiskond on viimasel ajal polariseerunud ja vastastikku vaenujalal. Kui sa näed tervikpilti, siis ütle: mis on selle põhjus?

Erimeelsused ühiskonnas löövad välja ka kitsamas ringis: kogukondades, sõpruskonnas, lausa perekonnas. Laulupidu tuletas meelde, et tegelikult me oleme kõik üks rahvas ja saame neist erimeelsustest üle. Pole midagi valesti, kui inimesed mõtlevad erinevalt. See on täiesti normaalne. Me peame lihtsalt üksteisest lugu pidama.

Vastuoludel on alati põhjused. On loomulik olla edule ja saavutusele orienteeritud. Need, kes on võimsamad ja edasipüüdlikumad, võivad suures tuhinas ära unustada teised, kes järele ei jõua. Ja mahajääjad pole rahul – need panid kapakuga eest minema, mis meie siis nüüd tegema peame? Suuresti see Eestis juhtuski, kui nüüd hästi suure üldistusega asi kokku võtta. Kui edu poole püüdes unustad nõrgemate eest hoolt kanda, siis tuleb ka tagajärgedega tegeleda. Mitte kedagi teist pole süüdistada kui iseennast.

Mida sünnipäev tähendab?

Nii on välja kukkunud, et sünnipäev on festivali ajal. Suurt pidu sel aastal plaanis ei ole, keskendun festivalile. 

Väga veider tunne on. Kui 30 sain, olin suhteliselt masenduses, see tundus kuidagi ehmatav ja vana. Aga 40 oli äge, tundus hästi maagiline number. Aga nüüd on arv nagu iga teinegi. Üle ma seda ei tähtsusta.

Folk võib tõesti olla koht, kus inimesed teineteist leiavad. Kus sa ise oma kallimaga kokku said?

Ausalt tahad või? Esimeses klassis, kui me mõlemad astusime sisse Tallinna 1. keskkooli uksest. Me kuidagi saime väga hästi läbi. Toona olid linnalapsed ja maalapsed, koju jõudmiseks tuli koguneda väikesesse Balti jaama, sest sealt läksid rongid ja bussid. Ja siis sai Snelli tiigi kaldal ranitsatega alla sõidetud. Kui ma peale kuuendat klassi Hiiumaale ära läksin, meie suhtlus katkes.

Aga ühel ilusal päeval lõin ajalehe lahti ja nägin tema pilti. Jäin esialgu täitsa tummaks kohe! Otsisin ta üles ja küsisin: oled see tõesti sina? Kas sa mind mäletad veel? Tema vastas, et no kes siis sellist patsist sikutamist ei mäletaks. Ja siis me saime kokku, aastakümned hiljem, täitsa uskumatu!

Armastus. Ando ja Inge on tuttavad esimesest klassist, kuid said alles aastakümneid hiljem päriselt kokku. «Jäin esialgu täitsa tummaks kohe! Oled see tõesti sina? Kas sa mind mäletad veel? Tema vastas, et no kes siis sellist patsist sikutamist ei mäletaks.» Foto: Marko Saarm

Kuidas küll elu inimesi hoiab! Unista, ja ühel päeval see juhtubki...

Meil oli mõlemal hulk elu elatud, aga mis neist varematest eludest ikka rääkida. Suhtun suure lugupidamisega kõigisse, kes mu elus on olnud. Ilmvõimatu oleks teisiti!

Inge on hoopis teise valdkonna inimene ja kindlasti pole tal lihtne olnud minu teemadesse sisse elada. Loodan, et avasin tema jaoks mingi maailma, millest tal varem polnud aimugi.

Sa oled nii kõva folgiviiruse kandja, et ükskõik kes sinuga kokku puutub – keegi ei pääse!

No kindlasti on ka neid, kelle peal minu sarm ei toimi. (Naerab mõnuga.) Või õigemini neid, keda pärimusmuusika siirus ja väärtus ei kõneta. Inimesi on igasuguseid.

Muusikas peitub tohutult suur ühise kogemuse vägi. Kui sa teed kellegagi koos muusikat, kuulad seda, tantsid kaasa – selles on maagia. Saad energiat ja inspiratsiooni ning see jõud kandub kõigisse muudesse tegemistesse üle. Annab kindlasti rohkem särtsu hakkama saada esmapilgul väga raskena tunduvate probleemidega.

Usun, et mul on õnnestunud inimeste südameid ja silmi avada.

Mari Kalkun Foto: Ruudu Rahumaru

Mõistab elu maagiat

Mari Kalkun, pärimusmuusik
Ando on väga särav ja kaasahaarav isiksus. Ta suudab inimesi oma energia ja ideedega sütitada! Minu jaoks on Ando Eesti folgi elluärataja ja elus hoidja. Pärimusmuusika keskuse ehitamine ja käima lükkamine on tema teene ja elutöö. Ja ega maja üksi püsti püsi, seal peab olema väga palju sisu. Seda suudab Ando luua! Eesti pärimusmuusika ei oleks see, mis ta on, ilma Ando Kivibergita.
Ta võttis mind verinoorelt, 22-aastaselt väga vastutusrikka ameti peale, Pärimusmuusika Aita kontserthooaja produtsendiks. See näitab tema julgust ja usaldust. Aga veel rohkem räägib temast üks teine lugu.
Olin vaevu teist kuud tööl, kui küsisin nädala puhkust. Enamik juhte oleks mind pikalt saatnud. Tahtsin minna reisile Sardiiniasse, meestelaulu üritusele, koos ühe väga olulise inimesega. Ando kuulas mu ära, mõistis ja ütles – hea küll, kui vaja minna, siis vaja minna. Täna on toosama mees mu abikaasa ja lapse isa. Tean, kui otsustav reis see minu elus oli. On suur asi, kui juht mõistab asjade tähendust su elus ja soovib sulle südamest head.

Ando Kiviberg ja Kristina Herodes vestlemas Viljandi lossimägedes. Foto: Marko Saarm