/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
/nginx/o/2019/07/09/12347177t1h0a61.jpg)
Me teame, et psühhopaate leidub inimkonna hulgas erinevatel hinnangutel umbes üks protsent elanikkonnast, vanglates on uurijate hinnangul umbes 20-25 protsenti kinnipeetavatest psühhopaadid.
Vanglas töötanud psühholoog selgitab: üks emotsioon, mida psühhopaadid kogevad tavainimesest erinevalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me oleme korduvalt kirjutanud sellest, kuidas psühhopaati ära tunda ning millised on võimalikud ohumärgid. Sageli ei ole psühhopaadid kurjategijad ning nad kasutavad ära oma eripäraseid isikuomadusi, et jõuda edasi näiteks karjääris. Nad ei suuda tunda empaatiat ning on omakasu peal väljas.
Rootsi Karolinska instituudi ekspert Karolina Sörman, kes on aastaid psühhopaate uurinud, tahab lükata ümber eksiarvamuse, justkui oleks psühhopaadid Figarod – siin ja seal, iga nurga peal. Ta kinnitab Forskning.se-le, et rahvastikust moodustavad psühhopaadid vaid 0,5-1 protsenti, kuid näiteks Norras on 20 protsenti kinnipeetavatest kurjategijatest psühhopaadid.
Psühhopaadi tunnusteks on näiteks nartsissism, empaatiavõime ja kahetsuse puudumine, samuti impulsiivne käitumine. Kuid võib tekkida küsimus: kas psühhopaadid tunnevad kurbust?
Sellele vastab Quoras psühholoogikraadiga Rhonda Hohertz, kes on töötanud vanglates 23 aastat. «Paljud inimesed ütlevad, et psühhopaatidel puuduvad emotsioonid ja nad ei tunne kurbust. On tõsi, et neil puudub empaatiavõime ning nad ei oska kellegi teise pärast kurbust tunda,» selgitab Hohertz, et vähemalt see on olnud tema kogemus psühhopaatidega suhtlemisel.
Küll aga meenutab ta korda, kui ta eraldas ühe seksuaalvägivallaohvrist vangi tema ahistaja juurest, et viimane ei saaks enam ohvri kallal vägivallatseda. «Ta sai vihaseks ning lõpuks oli kurb, kui mõistis, et ei võida,» räägib Hohertz, kes samuti mäletab üht korda, kui kaheksa päeva enne kümneaastase karistuse lõppemist seostati vang tänu DNA-le rea seksuaalkuriteguudega.
«Ta oli tõepoolest siiralt kurb, et jäi vahele ning pidi terve oma ülejäänud elu vanglas veetma,» ütleb Hohertz. Seega: nad tunnevad küll, aga ainult siis, kui asjad või tagajärjed puudutavad neid endid.