/nginx/o/2019/06/19/12279645t1h04cb.jpg)
Olete mõelnud sellele, et suurema osa oma ajast on inimesed justkui autopiloodis, meenutades minevikku või muretsedes tuleviku pärast? Holistilise terapeudi, koolitaja ning raamatu „Elamise kergus” autori Katrin Alujevi sõnul teebki meie elu kõige raskemaks asjaolu, et me ei ela hetkes ega märka suurema osa ajast, mis reaalselt toimub.
„Mulle tundub, et muretsemine on eestlaste rahvussport, mida kõik innukalt harrastavad. Me ei pane tähelegi, et tunneme kümneid kordi valu enne seda, kui kardetav sündmus tegelikult juhtub. See kõlab nagu Mart Twaini mõte: „Ma olen oma elus läbi elanud palju hirmsaid asju, mõned neist on ka päriselt juhtunud”,” ütleb Alujev.
Ta nendib, et mõttejõud on äärmiselt võimas. „Selleks, et end halvasti tunneksime, ei peagi asjad päriselt halvasti olema. Me oleme võimelised selle raskuskoorma endale ise peale mõtlema! Inimese aju ei tee vahet, kas negatiivne asi juhtub meiega päriselt või ainult meie mõtetes, kehakeemia läheb paika ja stressihormoonid saavad võtta võimust. Kui aga adrenaliin ja kortisool kehasse voolavad, tunnemegi elu raskust. Ja mõnes mõttes on ka elu siis keerulisem, sest stressi korral tekkiv kehakeemia viib energia kätesse ja jalgadesse ning pidurdab eesajukoore tööd. Selle aju osa tööd, mis aitab meil ratsionaalselt mõelda, otsuseid teha, probleeme lahendada ja plaanida. Ehk enda mõtete pärast meil ongi raskem mõttetööd teha!”
Pööraks nüüd mõtted vastupidiseks ja...
Kõigil meil on ööpäevas ühepalju aega, 24 tundi. Inimestel on küll natuke erinev kogus energiat, kuid kahjuks autopiloodil oleks ei lase meil endal otsustada, kuhu oma 24 tundi kulutame. Terapeudi sõnul suur osa inimestest raiskab oma energiat ja laseb oma elul lihtsalt juhtuda. „Hea uudis on aga see, et kuna meie mõttejõud on nii võimas, siis saame sedasama muretsemiseks kasutatavat tehnikat kasutada hoopis positiivse maailmapildi loomiseks. See käib täpselt samamoodi nagu muretsemine. Ainult vajab sinu teadlikku tähelepanu, et lõpetaksid negatiivsuses marineerimise ja tooksid teadlikult tähelepanu positiivsele. See ei ole kiire tee, seda tuleb teha iga kord, kui leiad ennast muretsemas. Kasvõi 1000 korda päevas.”
Erinevad uuringud näitavad, et inimese peast käib päeva jooksul läbi 60 000-80 000 mõtet ja paraku on 90% nendest mõtetest negatiivsed, nendest omakorda 95% korduvad mõttemustrid. See negatiivsus oli ürgselt vajalik, et jääksime ellu. Pidime nägema põõsas lõvi ja pimeduses vaenlast. Positiivselt mõtlejad söödi tõenäolisemalt ära. Täna on aga maailm muutunud ja füüsilist ohtu on järjest vähem.
Kuid Alujevi sõnul on meile jäänud sisse ürgne enesekaitse, et märkame esmalt negatiivset, pöörame negatiivsele rohkem tähelepanu ning pühendame negatiivsele rohkem aega, samuti reageerib meie keha füüsiliselt kiiremini negatiivsele stiimulile. Enamus sellest negatiivsusest on tänasel päeval muretsemine enda toimetuleku või väljanägemise, teiste arvamuse, suhete, laste, lähedaste tervise jne pärast.
„Meie aju on paindlik ja kui teeme trenni ning harjutame positiivset mõtlemist, siis neuroloogide poolt tehtud aju uuringud näitavad, et meie ühendused ajus hakkavad muutuma, hakkame rohkem positiivseid asju märkama ning vähem muretsema. Kuid see vajab tööd, uued neuronite ühendused tekivad teadlaste sõnul 5-8 nädalaga. Mida intensiivsemalt sa oma korduvat ja negatiivset mõttemustrit ümber kirjutad, seda kiiremini see muutub!”
Kuidas siis kasutada muretsemise protsessi positiivsuse loomisel?