Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Pereterapeut: mida teha, kui laps keeldub oma voodis magamast?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Shutterstock

Pereterapeut ja koolitaja Meelike Saarna ütleb, et tegelikult on kõik laste harjumused vanemate kujundatud. Kui lapsed keelduvad oma voodis või toas magamast, tuleks olukorda uurida.

Seni kuni laps saab rinda, on lapse magamine ema juures loomulik. Sealt edasi peaks tulema lapse oma voodi ema-isa käeulatuses ja seejärel lapse voodi lapse toas. Aastane laps võiks kindlasti juba magada oma voodikeses, 3-4-aastane laps on enamasti valmis oma toas magama. Kui laps ei nõustu oma voodis magama või venib magamajäämise protsess väga pikaks, väsitades nii vanemat kui ka last, tuleks olukorda uurida. Mõelda võiks järgnevatele küsimustele:

1) Kas nõudmised, mida sa esitad, on lapse eale kohased?

Vahel asutakse last oma tuppa magama panema liialt vara. Näiteks 2-aastane ei suuda ennast ise rahustada, tal puudub enesetoetamise võime. Kui laps oma toas üksinda nutab, siis turvalisuse tunde saab ta tagasi ainult koos täiskasvanuga, kes teab, mil moel rahunemine/rahustamine käib. Väikelapsega ei tohi uinumisprobleemide ilmnemise korral riielda, teda ähvardada või teda ignoreerida. Selleks, et õppida oma tunnetega hakkama saama, on lapsel kõigepealt vaja tunda, et täiskasvanu tema kõrval saab oma tunnetega toime, olles hooliv, rahulik, otsusekindel.

2) Kas laps saab toetuda sinu mõistmisele ja rahule?

Tihti juhtub, et laps ei suuda uinuda, kuna ta ei ole saanud maandada temasse päeva jooksul kogunenud pinget. Lapse keha ja meel vabanevad pingest joostes, mürades, naerdes ning nuttes. See regulatsioon toimub kogu päeva jooksul. Kui laps õhtul nutta soovib, võib see olla märk sellest, et pinge on veel üleval ja see segab teda uinumast. Seetõttu ei tohiks teda keelata või hurjutada ega tema tähelepanu kõrvale juhtida, vaid lasta tal nutta, olles juures, mõistev ja toetav, hoida nutvat last süles, silitada teda jms. 

Kui olete ka ise õhtuti ärev lapse magamajäämise probleemide tõttu, siis kandub ärevus ka lapsele ja uni on veel raskem tulema. Vanema hoiak peaks olema: mina tean, mina vastutan. Lapsed reageerivad paljudes olukordades üle just selle tõttu, et tajuvad vanema ebakindlust ja abitust.

3) Kas kuulad oma last tähelepanelikult?

Vanemliku mõjukuse osa on lapse aktsepteerimine. Olukorras, kus laps ei soovi teha midagi sinu arvates vajalikku (minna voodisse, uinuda ilma sinu käest kinni hoidmata jne), on vaja last kuulata, et aru saada tema vajadusest. Näiteks: «ma saan aru, et sulle ei meeldi, et ma su voodisse panin», «sa ei taha veel magada», «sulle meeldiks natuke sülle tulla», «sa oled pahane, et ma ei luba sul meie voodisse tulla».

Alles pärast lapse kuulamist rääkige, mis plaan teil endal on. Lapsel on kergem vanematega koostööd teha, kui ta tajub, et ka tema arvamust võetakse kuulda.

4) Kas laps saab päeva jooksul piisavalt teie tähelepanu?

Lapse põhiline arenguline vajadus on hea emotsionaalne kontakt oma vanematega. Kuni aasta vanuseni on arenguliselt tähtis, et lapsel oleks eriti turvaline põhisuhe ühe kindla inimesega, kes on justkui turvasadam, lapse kasvades lisandub ka teisi lähedasi ja tähtsaid inimesi.

Lapse jaoks on oluline tajuda, et ta on oma vanematega turvaliselt seotud, kaitstud, armastatud. Lapse õhtune unetrall võib olla ka sellest tingitud, et tal on emast/isast puudu. Vahel on nähtav, et ema/isa on lapsega küll palju koos, ent vanemate füüsilisest kohalolekust lapse ligiduses ei piisa, vaja on tõelist emotsionaalset sidet, kohalolekut, reageerimist. 

Kui lapse füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on päevane uni, õhtune magamajäämine ning ööuni enamasti sügavamad-rahulikumad. Kui midagi on puudu, kajastub see kohe lapse käitumises, magamajäämises ja une kvaliteedis.

5) Kas laps teab sinu põhjusi?

Tihti pannakse lastele piire, selgitamata tagamaid. Lapsel on kergem vanema soovi aktsepteerida, kui ta teab, milles asi. Veidi suuremale lapsele saab lihtsalt ja eakohaselt selgitada, miks ta enam vanemate voodisse teretulnud ei ole, näiteks «ma ei saa rahulikult magada ja olen hommikul väsinud, kui sina meie vahel oled», «issi-emme tahavad kahekesi olla ja teineteise kaisus magada». Kui pelgate, et laps ei saa aru kõigest, mida te talle mõistetavaks teha püüate, olge lihtsalt nii kooskõlaline kui võimalik: teie sõnu toetab teie toon, ilme, liigutused. 

Kui teil on kindel otsus, siis käituge selle järgi. Kui olete teinud kokkulepped, aga need ei pea, näiteks tuleb laps ikka teie voodisse, siis õrnalt, aga kindlalt viige laps oma voodisse tagasi. Kui olete ebajärjekindel, tekib lapsel segadus ja uus harjumus ei saa tekkida.

6) Kas lapse emotsionaalne ümbrus on stabiilne?

Lapsel ei ole muud elu, kui see, mida elavad tema vanemad. Tihti on nähtav, et laps reageerib oma käitumisega vanematevahelisele pingele. Rahutust, nuttu ja uinumisprobleeme õhtul võib tekitada ka see, et laps tajub vanematevahelist ärevust ja pinget. Täiskasvanute isiklikud ebamugavustunded ja rahuldamata vajadused maanduvad kahjuks ikka lapse peal. Seetõttu on vajalik, et täiskasvanud hoiaksid oma laste vajaduste kõrval tingimata fookuses ka oma isiklikke ja paarisuhte vajadusi, see aitab neil olla parem ja hoolivam lapsevanem.

7) Kas laps on kaasatud muutuste tegemisse? 

Kui otsustate, et aeg on küps lapse oma voodi/oma toa jaoks, küsige ka lapse arvamust ja kuulake tema lahendusi. Uut voodit ja voodipesu võib koos valima minna, ka toredad kaisuloomad, lemmikpildiga öölamp jpm, mille paikapanemisel ja ostmisel laps on saanud kaasa rääkida, aitab tal hõlpsamini muutustega kohaneda.

8) Kas teil on kindlad une-eelsed rutiinid?

Kindlad rutiinid enne uneaega hõlbustavad magamajäämist. Vähemalt tund enne magamajäämist peaks aeglustama tegevust ja tasandama emotsioone: rahulikud mängud ja jutud, kindel tegevuste järjekord kindlal kellaajal aitavad kaasa rahulikule uinumisele.

8) Kas lapse elus ei ole ehk liialt palju muutusi korraga?

Iga muutus tekitab pinget, seetõttu tuleks neid sisse viia ükshaaval, muidu on stressi liialt palju. Iga muutusega harjumiseks ja selle kinnistumiseks on vaja järjekindlust ja aega, sellega tuleb kindlasti arvestada.

Tagasi üles