:format(webp)/nginx/o/2019/05/23/12191362t1h72e6.jpg)
Vahel juhtub muusikaelus imelikke asju! Euroopas lennukat muusikukarjääri tegev artist, noore põlvkonna elektropopi sensatsioon Eugénie otsustab sõita metsade keskele ning üles astuda just Eestis. Kuidas küll õnnestus nõutud artist siia meelitada? «Ma nii väga ise tahtsin siia tulla! Otsin elamusi ja pöörast energiat, mis mind inspireeriks. Ja ma usun, et Eesti on eriline koht, kus on mingi looduse vägi sees,» arvab artist.
Eugénie on kõigest 24 aastat vana, kuid juba kümme aastat ise lugusid kirjutanud ja esinenud, seega pole ta sugugi nii armas naiivitar, nagu kena välimuse põhjal pinnapealselt arvata võiks. Kui ta suu lahti teeb, saab pilt muidugi kiirelt klaariks. See pole ilusasti lõõritav pop-nukuke, vaid põnev ja pöörane eksperimenteerija muusikas. Elektroonilise popi žanris eristub ta sellega, et kukerpallitab uljalt kõiges – kasutab oma häält huvitavalt, põimides sisse värve ja falsetti. Tema tekstid pole lihtsakoelised «mina sind, sina mind», meeldejäävate kordusmotiivide varjus on sisukad lood ja tõsised sõnumid, tänapäeva noorte hirmud ja suur surve. Eugénie pole ka pelgalt laulja, vaid muusik, kes kirjutab ise oma lood ning osaleb protsessis talendika multiinstrumentalistina.
Põnev on ka noore inimese uskumatu julgus – ilmselge andega kaunis lauljatar on küll ja küll sattunud produtsentide küüsi, kes üritanud eduga peibutades temast sobilikku toodet vormida. Kes ütleks verinoorena kogenud muusikahiidudele ei? Eugénie’l jätkus julgust seda teha ning oma rida ajada. Seetõttu kõlab ta täiesti enneolematult. Tema muusika paneb liikuma ja võngub aja rütmis, kuid biidid ja efektid ei põmmuta tühja, vaid on sisu teenistuses. Ning kõige uskumatum on see tegelane laval – igal etteastel sünnib enneolematu performance täis ekstaatilist tantsu ja metsikut energiat. Arter tegi virgutavalt värske muusikalise orkaaniga lähemalt tutvust.
Miks sa tahtsid Eestisse tulla?
Ma ei ole mitte kunagi varem Eestis käinud, aga selle põhjal, mida olen sellest maast kuulnud, olen väga elevil. Muusikuna ma ei käi ju selleks laval, et anda midagi kuulajatele – kogun ka ise uusi ideid. Festival täiesti looduse keskel, täiesti metsik, see kõlab nii ägedalt! Otsin elamusi ja pöörast energiat, mis mind inspireeriks. Usun, et Eesti on eriline koht, kus on mingi looduse vägi sees. Ja mind väga erutab ka mõte, et paljud kuulajad näevad mind esimest korda. Kas ma saan nendega kontakti, kas nad võtavad minu hulluse laval omaks? Ma armastan uusi kohtumisi. Usun, et suudan inimesi Eestis positiivses mõttes üllatada ja natuke raputada. Et nad saavad suurema elamuse kui oskaksid oodata.
Sinu laulutekstid pole üldse lihtsad, nagu EDMi puhul tavaks. Võtad julgelt ette ka murekohti noore inimese elus.
Ma kirjutan sellest, millest ma ise mõtlen. Üks mu esimesi lugusid kandis nime «Fööniks» – see on lind, kes pärast hävimist tõuseb uuesti tuhast. See motiiv on mulle hästi oluline: mis tahes elus juhtub, meil on võime edasi minna, uuesti sündida. See annab tohutu vabaduse! Sa ei pea millestki kinni hoidma ega tuttavas tsoonis püsima, võid minna ja lennata ja loomulikult sul ka ebaõnnestub.
Lugudes räägid ka hirmudest. Mis on praegu noorte inimeste suurimad hirmud?
Nad kardavad läbikukkumist! Kohutavalt kardavad. Sa ei saa salaja proovida, sest kogu elu on peo peal, kõik on sotsiaalmeedias näha ja palju suuremale ringile, kui me ise ettegi kujutame. Ja suur surve on sealtsamast kanalist – kõik peab olema täiuslik! Noored inimesed, kel pole veel palju elukogemust, usuvad mõnikord tõemeeli, et kõigil teistel ongi täiuslik elu. Nad ju näitavad seda nii! Tekib tunne, et sina oled ainuke inetu läbikukkuja, kes mitte midagi ei oska. Enesehinnang kukub, kaob julgus proovida.
Mõnes mõttes on noortel kõik võimalused, teistelt poolt paneb see nad meeletu surve alla. Eksimine on tabu ja tundub, et siis on kõik läbi.
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)