«Ema on see, kelle käest saame oma esimesed käitumismustrid, elumustrid, mõtlemismustrid ja arusaamad. Edasine – lasteaed, kool, elu – kahtlemata muudavad meie lapsi ja lapselapsi. Aga head lapsed, need kes kasvavad vitsata, kelle kodus muna ikka aeg-ajalt õpetab kana, kelle ümber on naeru ja nalja, kelle suhtes näidatakse üles mõõdukat nõudlikkust ja järjekindlust, aga alati armastusega, mitte hirmuga – neist tulevad hooliva ja märkava Eesti, hooliva ja märkava maailma kodanikud,» ütles president Kaljulaid.
Kui muutused on kiired ja arengupöörded järsud, siis aitab sellises ühiskonnas pikaajalisest kogemusest vahel paremini nooruslik mängulust. «Meie lapsed, kui neil on vedanud, käivad kiusamisvabas koolis – nemad oskavad vahel meist pareminigi keskenduda probleemilahendusele, selmet lihtsalt herjata. Meie lapsed oskavad kiiresti leida kontakti ja luua suhtevõrgustikke, mis ei tunne keele- ega riigipiire. Nende maailm on algusest peale rahvusvaheline, piirideta, erisusi täis. Nii lihtsalt on,» selgitas riigipea.
«Aga emad teavad – on üks, mida me saame oma lastele ja lastelastele õpetada sõltumata sellest, et me ei tea, millises maailmas nad elama hakkavad. See on inimeseks olemise kaunis kunst. Seejuures pole kuigi oluline, millist tehnoloogiat ta oma elus kasutab. Inimeseks olemine tähendab ikka seda üht – empaatiavõimet, oskust suhelda, oskust ennast kehtestada teiste õigusi riivamata, oskust näha sõbra muret. Oskust hoida sõbra usaldust ja saladusi, aga vajadusel siiski otsides abi selleks, et mustem mure saaks minema pühitud. Oskust märgata. Oskust kallistada. Oskust küsida, kuidas läheb. Päriselt huvi tunda, mitte niisama viisakusest, teise inimesse süvenemata küsida. Oskust olla hea, aga ka oskust enda eest seista,» tõi president Kaljulaid näiteks.