PERSOON ⟩ Kristel Aaslaid: mõni nali on puhas mürk

Kristel Aaslaid on sünnipärane koomik ja erakordselt andekas muusik. Kõik aga ei pärlenda positiivsusest, nagu lavalt võib petlikult paista. Päeval, mil kohtume, on kevadiselt soe ilm ootamatult pööranud tujukaks novembriks, tuul ulub ja rahet sajab raginal. See pole juhus, nagu elus miski mitte kunagi ei ole. Ja ebaõnn pole see samuti, vaid õige foon selleks looks. Arvasin, et teeme kerge loo muusiku ja koomiku lustakast elust, aga ei. Ootamatu siirusega avab artist hoopis oma tumedama poole.

Sa kuulad, elad kaasa ja mõistad – südameid liigutav anne ja empaatiavõime ei saja kellelegi taevast kaela. See kasvab kannatuste kaudu. Ja enamikul irvhammastest pole aimugi, mille üle tohib nalja teha ja mille üle kaugeltki ei tohi. Kristel Aaslaiu artistielu on nagu särav saavutustejada. «Padjaklubi» Mišana areenile ilmumisest saadik on jäänud mulje, et ükskõik, mida ta ette võtab, see läheb peale. Viimasel ajal veel eriliselt hästi – alles tegi duo Öed esimese hitiga Eestile tiiru peale, juba tegutseb uus groovy punt Gram-of-Fun. Aaslaid aga teab, et tasuta ega tööta pole midagi tulnud. Laval on ta tegelikult veetnud aastaid ja proovisaalides ning muusikastuudiotes tuhandeid tunde. Ta teab ka, mis tunne on olla kõigi teiste meeleheaks see särav ja väsimatu rõõmupall, et hiljem, koduukse sulgedes, taas depressiooni musta auku langeda.

Eesti keele instituut tegi 1. aprilli naljauudise, et õ ja ö kasutus lastakse vabaks. Mida sina saarlasena sellest arvad?

Väga hea möte! Mandriinimesed ei saa üldse aru, kui raske on saarlastel ö-l ja õ-l vahet teha. Isegi kui sa pikalt mötled, ikka paned mõõda! (Naerab.) Tasuks vabaks lasta küll, elu oleks nii palju kergem. Mul on see väike vabandus, et ma olen saarlane, ma ei peagi neil tähtedel vahet tegema. Aga ise mötlen, et enneköike ma olen ikkagi eestlane. (Lepime siiski kokku, et keskendume täna mötetele, mitte ö-dele.)

Saaremaa on nagu kullaauk, kust tuleb kange energiaga inimesi. Vaata kuhu tahad – muusikas, kunstis, spordis. Ott Tänak on ju ka puha saare poiss. Mis saladus teil seal saarel on?

Siis nägin teda mingil peol, läksin juurde ja ütlesin, et ta on lahe. Ma ei ole tegelikult kunagi see, kes niimoodi peale lendab. Ju olin veidike vötune.

Merevesi vist. Aga merevesi on Eestis igal pool lähedal ja minu arust on suure energiaga inimesi igal pool mujal ka väga palju, ma’p usu, et Saaremaal neid kuidagi rohkem on. Ju see pinnas on seal kuidagi soodne. Ja segatud veri, kus viikingid, hispaanlased ja türklased köik on kokku saanud. Oma veregrupist pole mul aimugi… Aga nüüd hakkas täitsa huvitama. Peaks välja uurima.

Artistielu paistab kõrvalt maru äge, on seal ruumi ka argipäevale?

Ikka on. Tegelikult on päris palju päevi, kui ma laval ei ole, ja mulle need hullult meeldivad. Mu teine pool Mattias on nii pönev mees, et tema körval ei saagi igav olla. Tema huumorisoon on täiesti ettearvamatu, tihti ma ei oska selle peale muud teha kui käsi laiutada. Nali on alati olnud tähtis osa minu elust, ja tema huumor – selles on alati pönevust. Elu tema körval on ise juba korralik seiklus.

Kristel on sündinud koomik, kuid ta teab hästi, kui ohtlik kraam huumor tegelikult on: «Nali on väga terav relv, mis võib jätta sügavad hingehaavad.» Foto: Sander Ilvest

Teil on mõlemal omapärane huumorimeel, üksteisega olete samal lainel?

Jaa, oleme küll! Meil on enamasti sellised üllatuse ja alt tömbamise naljad. Vahel ma unustan ära, et enamik nalju ju söltub mingist eelloost, mida teistel pole. Olen tihti avastanud end olukorras, kus lugu mind ennast hullult naerma ajab, aga keegi teine ei naera. Nojah, okei siis. Meid Mattiasega ajavad samad asjad naerma. Ja kui sa samu asju vihkad – see on ka väga suur inimeste liitja.

Mida sa ise näiteks vihkad?

Kui hästi diibiks minna, siis vihkan seda tunnet, mis tekib netis ringi vaadates. Mis maailmas toimub?! Mis inimestega toimub? Kui õelaid inimesi on olemas, kes lihtsalt oma sallimatuse ja kitsarinnalisusega lõugavad. Ei kuula mitte kedagi teist, ainult mina räägin!

Süda hakkab puperdama, raskustunne rõhub hinge, tekib paanikahoog. See on otseselt seotud ebaõiglusega, millest lugesin.

Hulk avaliku elu tegelasi osales aktsioonis #äravihka, sina samuti. Plaanid veel oma sõnavõttudega elu Eestis paremaks muuta?

Ei. Ma ei ole poliitikaga nii kursis, et näeksin mötet söna vötta kui mult otse ei küsita. Kristel Aaslaid ei hakka kunagi ütlema riigipeadele, mida tegema peaks.

Ainult inimlikes asjades. Et vihkamist oleks meie ümber vähem. Me peaksime üksteist rohkem kuulama. Ärme karju kogu aeg! See on minu ainuke sönum, mille vajalikkuses ma kindel olen. Meid on Eestis nii vähe – me jöuame üksteist ära kuulata küll!

Avaliku elu inimestele paneb see tohutu pinge peale, sest lihtsam on joonduda kellegi arvamuse järgi, keda justkui tunneks. Kuid see on veidi vale – uuri, vii end kurssi ja kuula parem asjatundjaid. Ja enne kui suu lahti teed, formuleeri oma seisukoht, ära karju kaasa.

Muusikas kuuleb praegu palju poliitsarkasmi, kas teil pole tekkinud kiusatust? Irooniline räpp Ödedes ju võimaldaks seda küll.

Ma arvan, et on minust targemaid ütlejaid. Näiteks Genka võib poliitsatiiri väga hästi teha, tema teadmistepagas ja huvi poliitika vastu on piisavalt suur. Meie Ödedega seda missiooni enda peale ei vöta. Meie rada on pigem emotsioonidepöhised teemad, mis on oma elust tuttavad. Mis muidugi ei tähenda, et me oleks kvalifitseeritud ka nende kohta midagi arvama. (Naerab.)

Duo Öed ehk Tuuli Rand ja Kristel Aaslaid. Foto: Liina Notta/promo

Kas sind üllatas ka, et kukuvad kaks saare naist räppima ja saavad kohe üleöö tuntuks?

Lihtsalt kuidagi ise läks nii. See pole kuidagi cast’itud või protsentide poolt peale pressitud kooslus, ju olime öige teemaga öigel ajal öiges kohas. Me Tuuliga tunneme teineteist üle kümne aasta, käisime samas tantsukoolis ja oleme eluaeg väga head sõbrad olnud.

Olen üldse kuidagi loomulikul teel sattunud kokku inimestega, kellega muusikaline mötlemine klapib ja on tore koos asju teha. Produtsent vöib bändi kokku panna, aga päris söprade vaheline keemia on orgaanilisem ja ausam. Jama hakkab sealt, kus lavasöprus on völts ja väljaspool bändielu inimesed ei suhtle.

Loomingus ei saa petta. Emotsioon, millega sa midagi lood, on alati kuulda, muusikas eriti.

Ma olen nöus. Ehkki minu omaette kirjutamise protsent läks kövasti madalamaks, kui ma Mattiasega kokku läksin. Seda kurbust, mis tahtis loomingu kaudu välja valamist, polnud enam nönda palju. Esialgu ehmatas ära, et oota – ma ei ole ju nüüd enam kurb, äkki ma siis ei oskagi emotsioone sõnadesse ja muusikasse panna?

Oleme Mattiasega arutanud, et kas peaksin tema peale pahane olema, et ta selle pöhjatu kurbuseallika minult ära vöttis? Aga olen aru saanud, et mul pole enam nii väga palju üksi öelda. Pean kellegagi koos seda tegema. Suur aitäh, et mul on need inimesed ümber!

Me ei saa halva maitsega öuna meega üle mätsida ja öelda, et köik on korras. Peab uurima, mis selle puuga juhtus, et ta kibedaid öunu kasvatab? Foto: Sander Ilvest

Kurbrõõmus – see motiiv ajab kuulajatel kõrvad kikki ka sinu pundi Gram-Of-Fun hitis «Getaway». Räägid muusikas rütmide vahel samu lugusid, mida ise läbi elad?

Selle loo sönum on tegelikult positiivne. Kui on raske aeg, siis kusagil on alati peidupaik, kus saad kurbuse körvale panna ja tunda ennast hetke hästi. Loominguline ruum söpradega stuudios on koht, kus saab segavad mötted selgeks möelda.

KRISTEL! LAIV! Kristel Aaslaid ja tema värskeim bändi Gram-of-Fun astuvad laivkontserdiga lavale täna Pärnus, Kultuuriklubi tempel 3.sünnipäeval.

Kurbus, mida mainisid. Millest see alguse sai?

Seal oli väga palju eneseviha. Mul oli nii tore lapsepölv, ma vist pidin endale mindi pseudoprobleemi välja mötlema. Aga kuidagi see juuris ennast sisse ja mingi hetk olin täiesti augus.

Mul olid väga ilusad söbrannad. Kui see aeg tuli, kus poisid ja tüdrukud hakkasid üksteise vastu rohkem huvi tundma, siis ma märkasin, et minu vastu nii väga huvi ei tuntud. Ja see tunne laastas mind nii hullult! Tahtsin ka kedagi hoida ja käest kinni käia, aga mul ei olnud teda. Tekkis tunne, et järelikult ei ole ma piisavalt hea. Tekib hävitav tunne, mis kogu aeg ketrab sees. See on viimase aja saavutus, et ma enam ei mötle niimoodi.

Samas on sul alati sõbrad ümber olnud.

See ongi kõige debiilsem asi depressiooni juures! Istud oma parima söbraga koos, räägid talle, kuidas keegi sind ei taha, keegi sind ei armasta, kuidas sa oled nii-nii üksi. Ja tema: «Tösi jah? Kes ma siis olen?» Mäletan, kuidas üks kunagine bändikaaslane mulle armastust avaldas, aga olime nii head söbrad omavahel ja ma ei näinud teda nii. Kogu aeg vingusin talle, et keegi mind ei taha. Et köik sobiks sellega, kuidas ma ei ole endaga rahul, tühistasin ma köik tema tunded! Värvisin köik mustaks kogu aeg ja keeldusin midagi muud nägemast.

Ronisingi oma masendusest välja söpradele toetudes. Nägin – mul on nii ägedad söbrad! Ei usu, et nad hängiksid minuga, kui ma ise nii nöme oleks, nagu endast arvan. Ehitasingi oma olematu enesekindluse alguses söprade peale üles.

Aga see oli ikkagi raske ja väga teadlik töö oma toksiliste mötete muutmiseks. Praegu mötlen, et tegelikult oleks pidanud ammu minema mingit professionaalset abi otsima.

Olgem ausad, sageli inimene armub oma depressiooni. Vähemalt mingi tugev tunne, mis kuulub talle ja millest ei raatsi lahti lasta.

Jaa, mina ka. Mulle meeldiski olla selles augus! Kuidas ma siis nüüd järsku vaatan maailma positiivselt? Kergem on alati möelda halvasti, mitte tösta pead ja näha päikest, vaid olla norus. See ei vaja pingutust, aga olla olukorrast üle – see on töö.

Kui sa oled avalikult nähtav, öeldakse sulle kogu aeg halvasti ka. Siis on kaks vöimalust – kas ma vötan selle sisse, lasen körvad lonti ja nöustun: jah, ma olengi täielik saast. Teine vöimalus on vötta asja rahulikult – mina olen mina, sina oled sina. See on vaid sinu arvamus, mitte see, mis ma päriselt olen.

Kuid see on tohutu enese veenmine. Köik me oleme örna hingega ja enesekindlus on alati habras.

Kohati on mul hirm, mis siis juhtub, kui ma oma musta masenduse auku tagasi kukun. Kui oled olnud depressioonis, ei ole see kunagi sada protsenti möödas.

Paradoksaalsel kombel on tihti just depressiooniga lukku aetud inimestes peidus kõige suuremad energiavarud. Masendus ise on tohutu energiaröövel.

Inimesed ei taha üldse näha sinu teist poolt, nad tahavad uskuda etendust. Köige suurema depressiooni ajal küsiti minult kogu aeg: kust sul see energia tuleb, kuidas sa suudad niimoodi hüpata ja karata kogu aeg? Salakaval sundus tuleb sisse. Mida suuremas depressioonis olin kodus, seda enam pingutasin, et seda mujal mitte välja näidata.

Ma ei olnud ju see, keda kohe niisama vaadati. Ma olin see, keda vaadati siis, kui ma ise endale tähelepanu tömbasin: «Vaata, mis ma nüüd teen! Vaata, mis ma nüüd teen!» Aga siis läksin koju ja olin endas pettunud: «No miks sa teed seda? Löpeta ära! Ära kompenseeri, rahune maha!» Energia seisis, ei suutnud mitte midagi teha.

Aga kui jälle välja läksin – kohe oli vaja hakata taas «esinema». Mulle meeldis inimesi naerma ajada ja tihtipeale käisid köik mu naljad minu enese arvelt. On selge, et mina vötan selle huumoripuu pealt selle öuna, mis ripub köige alumise oksa küljes, ma ei taha paista kellestki tähtsam vöi parem. Tömblesin, et teistel oleks hea olla – nad naeravad, siis on köik tore. No nagu väike laps, kes jääb ühte asja tegema sellepärast, et köik naeravad.

Kristel Aaslaid ja Mattias Naan on õnnelikult koos juba üle kolme aasta. Foto: Erakogu

Sinu kallim on üks Eesti kõvemaid koomikuid Mattias Naan. Kuidas te kokku saite?

Ma nägin netis tema juustuvideot. Vaatasin – aah, nii naljakas poiss! Siis nägin teda mingil peol baarileti ääres, läksin juurde ja ütlesin, et ta on lahe. Ma ei ole tegelikult kunagi see, kes niimoodi peale lendab. Ju olin veidike vötune. Ta ei tundunud mulle tol hetkel potentsiaalne peigmees. Aga läksin koju ja kuidagi jäin teda stalk’ima… Ja tema vist ka. Igatahes suhtlema me hakkasime.

Mäletan nii hästi, see oli detsembri löpp, kui tutvusime. Vahetult enne seda, kui pühadeks saarde söitsin. Näitasin kodus isale tema videoid, isa naeris ja mina ütlesin: «Ma toon järgmine jöul ta koju, ära muretse!» Järgmine aasta samal ajal olimegi koos. Aga saarde ta kahjuks ei saanud tulla, jäi Tallinna. Minu isa on tema hull fänn. Mattiases on koomikuanne lihtsalt olemas, ta ei peagi öieti midagi tegema, ikka on nii naljakas kogu aeg. Ja ta on nii tore!

Kristl on lapselikult vallatu ja südameid sulatavalt siiras: Mulle öudselt meeldivad lapsed! Mina fännan neid kindlasti rohkem kui nemad mind. Ma ei pea madalaks vahepeal käituda ja möelda ise ka nagu laps. Foto: Sander Ilvest

Laste muusikasaate «Tähtede lava» juhina on selgesti näha, et sul on eriline anne lastega hästi läbi saada. Mis trikiga?

Mulle lihtsalt öudselt meeldivad lapsed! Mina fännan neid kindlasti rohkem kui nemad mind.

Ma ei pea madalaks vahepeal käituda ja möelda ise ka nagu laps. Sisemaailm on neil hoopis teine, eelarvamusi ei ole, kogemused on nii värsked. Suurena kipud ära unustama, mis tunne see oli, kui tegid midagi esimest korda. Neid esimesi jääb ju aina vähemaks, aga entusiasm vöiks alles jääda.

Lastega koos on hea meelde tuletada, et maailm ei ole üldse nii tösine! Pisikesed mured ja suured röömud – lapsed oskavad maailma öige nurga alt vaadata.

Kui kaugel teil Mattiasega omaenda põnniplaanid on?

Me oleme omavahel kokku leppinud, et kui tuleb, siis tuleb – risti ette ei löö. Küllap siis on öige aeg ja eks me siis vaatame edasi.

Pisike Kristel oli juba avastanud, et teisi naerma ajada ja esineda meeldib talle üle kõige. Foto: Erakogu

Olete kahekesi ka sketše teinud, näiteks saatele «Su nädal kõlab tuttavalt». Kuidas teil see toimub, tuleb elust iseenesest?

Jaa, naljad tekivad täiesti ise, me peaksime neid rohkem koos tegema! Aga vahel meile tundub, et oleme ainukesed inimesed, kes naeravad nende asjade üle. Selle saatega nii läkski. Mulle meeldib temaga koos selline goofy olla, et ma ei pea ennast kuidagi tagasi hoidma, saan olla täpselt mina ise. Ja ma tean, et tema saab ka olla täpselt tema ise.

Teie mõlema kohta saab öelda: sündinud koomik.

Näitlemist me kumbki öppinud töesti pole ja vöib öelda küll, et mul on see ka lapsest peale veres. Kui minu vöimuses on teha teiste tuju paremaks, ma kindlasti teen seda. Hüppan üle enese varju selleks!

Alati jääb see moment, kas teised naeravad sinu üle vöi sinuga koos.

Mattiasele tegelikult ei meeldi üldse laval olla, ta kardab meeletult ega saa aru, kuidas see minu jaoks nii okei on. Ma olen vist juba nii palju laval olnud ja seal hirmsaid asju läbi elanud, et suudan rahulikult võtta. Alles viis minutit enne lavale astumist lähen täiesti närvi. Aga Mattias on kaks päeva rivist väljas ja peab omaette olema.

Mattias on öelnud, et nalja saab teie kodus liiga palju. Mis sina arvad?

Ma naeran kindlasti rohkem kui tösine olen. Ja see on väga hea, väga tervislik – ma ei saa ta peale vihane olla. Ei peagi vihastama, köike saab ka rahulikult lahendada, ja meie kodus see nönda väga hästi toimib. Meile mölemale on head suhted tähtsamad kui oma öigust taga ajada.

Parimad koomikud on tegelikult traagikud. Naljas võib peituda õnnetus, kannatus, valu... Hea huumor pole kunagi roosa.

Naljal on tähendus ja see pole tavaliselt naljakas. Kohati on meil päris viieaastaste huumor. Täie möistusega inimesed ei naeraks sellise asja peale! Aga meie ikka naerame. Ühel hommikul ta lihtsalt hakkas mulle laulma: «Beibi, beibi, on sul seibi? Sest mul on kruvi vaja kee-ra-ta!» Veidike nohkarlik huumor. Parim asi elus on see, et saad oma kallimaga koos naerda.

Väga lihtne on teha nalja teiste arvel, teie tõmbate kogu aeg iseenda kulul.

Jah, sest me oleme mölemad ebakindlad inimesed. Meil on huumorit tehes ka reegel, millest alati kinni peame: kui inimene saab seda asja enda juures muuta, kui see on tema valik, vöib nalja teha. No näiteks kui kingad on imelikud. Asjade üle, mida inimene ei saa muuta, mis ei ole tema enda valik, nalja teha ei tohi. Näiteks välimuse eripärad, orientatsioon, nahavärv, möni kaasasündinud mure. Need asjad ei kuulu naljatamise alla. Aga tehakse ikka!

Köik on nii toksiline ümber, tahad olla osa grupist ja muutud ise ka second-hand toksiliseks. Hakkad pidama normaalseks huumorit, mis tegelikult on mürgine ja julm. Miks me raiskame oma aega nii palju teiste inimeste kommenteerimise peale?

Erandi võib teha ainult siis, kui olete lähedased söbrad ja eelnevalt kokku rääkinud, et ta lubab sellist nalja, ning ta teab, et sa mötled seda naljana. Muul juhul on see puhas öelus ja pahatahtlikkus, kus eneseõigustuseks öeldakse «aga ma tegin ainult nalja».

Sa panid selle väga profilt paika. Verbaalne vägivald, mida maskeeritakse huumoriga, on väga levinud.

Nali on väga terav relv, mis võib jätta sügavad hingehaavad. Milleks teisi inimesi lõhkuda? Hüppad pükstest välja lihtsalt selleks, et teisele halvasti öelda? Kui ta on näiteks väga lühike, ei pea sa seda talle nina alla hõõruma: «Vahi, kus pisike pakkjalg sai endale kontsa alla.» Sinu kommentaar võib tal terve öhtu pekki keerata. Ilmselgelt teab iga inimene, kelle välimust sa norida vötad, väga hästi, mille poolest ta teistele ette jääb. Sul ei ole vaja talle «töde» kuulutada! Kui sul on vajadus lüüa, siis vöta haamer ja tee puutööd.

Inimesed ei taha üldse näha sinu teist poolt, nad tahavad uskuda etendust. Köige suurema depressiooni ajal küsiti minult kogu aeg: kust sul see energia tuleb, kuidas sa suudad niimoodi hüpata ja karata kogu aeg? Foto: Sander Ilvest

Kuidas on olla naine tänapäeva Eestis? Ühtegi meest ei rünnataks ju iial nii ajuvabade argumentidega, et ta on liiga kole, paks või lühike!

Oh, Eestis pole see erinev ülejäänud maailmast. Naisterahva puhul on anne, töökus, kogemused ja tulemused kogu aeg paralleelsed sellega, milline ta välja näeb. Ja see suhtumine töötab igal juhul naise kahjuks. Sul on rohkem vöimalusi, kui sa näed hea välja. Samas ei vöeta sind tösiselt, kui sa näed head välja. No kuulge! Kas me ei vöiks lihtsalt kokku leppida, et las inimesed teevad neid asju, milles nad head on, ja näevad välja nii, nagu nad loodud on?

Osa naisi rõhub välimusele, ja siis on tekkinud naised, keda väga häirib, kui teine sotsiaalmeedias eksponeerib ja naudib oma keha. Mis selles siis halba on? Kui tema on endaga rahul, siis mulle peaks see olema ju ainult inspireeriv! Ja sotsiaalmeedia on nagunii vaid illusioon.

Ödede «Öhuloss» rääkis «Eesti laulus» ju samast asjast. Kuid paljud kuulajad ei hammustanud seda vist läbi, muidu oleks teid, tulejutt taga, Tel Avivi saadetud.

Kuna me ise oleme täpselt samas paadis, oli nali meie endi arvel. Meie konkreetne sönum oli, et ära näita kellegi teise peale näpuga.

Vahel taban end isegi möttelt: seda pilti ikka ei saa jagada, siin pole piisavalt üht, teist ja kolmandat, et laike saada. Peaks midagi paremaks tegema. Aga saan endal sabast kinni ja olen Facetune’ist (äpp, millega influencer’id on selfid ilusamaks valetavad – toim) siiani eemale hoidnud!

Mul on kahju lastest, kes usuvad illusiooni, üritavad tavaelus matkida ja siis läbi kukuvad. Mängi pealegi, kuni sa teed vahet, et see maailm ei ole päris. Tegime loo meelega lapseliku alatooniga – et aidata reaalsusel ja öhulossidel vahet teha. Sa näed Instagramis midagi, mida pole olemas. Koputad, aga kedagi ei ole kodus.

Multitalent Kristel on ka kõva tantsija, kes toonud koos Semiiri grupida koju mitu maailmameistrivõitu. Foto: Mihkel Maripuu

CV

Kristel Aaslaid
Eesti muusik, näitleja, tantsija, meelelahutaja

Sündinud 2. oktoobril 1989 Kuressaares.
2009 lõpetas Kuressaare gümnaasiumi.
2014. aastast komöödiaseriaali «Padjaklubi» Miša osatäitja.
2014 saavutas 2. koha telesaates «Su nägu kõlab tuttavalt».
2014–2015 juhtis Uuno hommikuprogrammi reedeti ja valiti Eesti meelelahutusauhindade galal parimaks naisraadiohääleks.
2018 WTF diskominutid koos Mattias Naaniga saates «Su nädal kõlab tuttavalt».
2018 lõi koos teise Saaremaa talendi Tuuli Rannaga duo Öed ja sai juba esimese hitiga «Ära käpi mind» üleöö tuntuks.
2018 lõi kolme DJst sõbra Muudu, Philoodi, JaanJaagoga bändi Gram-Of-fun. Edukat debüüti Tallinn Music Weekil jätkati festivalidel I Land Sound, Juu Jääb, Sweet Spot.
2019 osales bändiga Öed ja looga «Öhuloss» «Eesti laulu» poolfinaalis.
2019 laste muusikasaate «Tähtede lava» saatejuht.

Lauljana võitnud hulga üleriigilisi konkursse, kuid laiemalt sai tuntuks näosaates osaledes.
Tantsugrupiga Semiir võitnud rahvusvahelistel tantsukonkurssidel palju esikohti, näiteks Euroopa meistrivõistlustel Austrias, MMil Saksamaal ja EMil Soomes.
Kristel Aaslaid on multitalent, keda enim tuntakse muusiku ja näitlejana.
Tegutseb bändides Avoid Dave, Cartoon, Öed, Gram-Of-Fun.

Elukaaslane stand-up-koomik ja muusik Mattias Naan.

Kui palju «Padjaklubi» Miša karakter, kellena tuntuks said, praegu su ellu sekkub? Eluterve tüüp, kes ülearuse edevuse all küll ei kannata.

Oi, lastele on Miša siiani pöhiline ja olemuselt väga mina. Kuid tänu sellele karakterile olen huvitaval kombel hoopis oma naiselikuma poolega rohkem kontakti saanud. Tahan ka seda riiete virvarri, soenguid, meiki ja kontsi!

Tänapäeval saavad inimesed netis tuttavaks, aga ei tunne kohtudes teineteist äragi. Pildid on nii tuunitud, et ei meenuta üldse originaali.

Jajah, see on väga reaalne teema. Ongi nagu kaks erinevat inimest – sotisaalmeedia-sina ja päris-sina. See laik on nii suure kaaluga, et keegi ei riski oma loomulikku välimust vaatamiseks välja panna. Vöi on väärtused ja fookus nihkunud päris asjade pealt öhulossidele: «Vahet pole, ma ei peagi sulle päris elus meeldima. Peaasi, et sa mu pilte laigid!»

Kristelis sees on artistipisik titest peale - alati oli ta valmis vanavanematele laulma, tantsima ja etendust andma. Foto: Sander Ilvest

Oma Instagramis sa influencer’i-mänge ei mängi. Sul on siiras, rõõmus, eneseirooniline muljete album ja aukartust äratav hulk jälgijaid – 63 000.

Ma’p teagi, mismoodi nad sinna kokku on kogunenud. Aga midagi seal kahiseb jah. Ma olen rohkem selline, kes unustab kogu aeg ära selle elu telefonis. Alles pärast sündmuse löppu, kui meik maas, tuleb meelde, et ma jälle ei teinud ühtegi pilti! Tegelikult peakski normaalne olema, et keskendud elamisele, mitte jagamisele. Vahepeal ikka üritan meelde tuletada fännidele, et näe, just selline ma täna olen, ikka veel elus.

Sotsiaalne radar on osal inimestel veidi nihkes. Pole mõtet nii mina-ja-maailm olla, veidi ette mõtlemist, tagasi mõtlemist, külgede peale mõtlemist teeks pildi selgeks. Mulle väga meeldib väljend «read the room».

Kui tuli pole sulle kunagi haiget teinud, siis topiksid kätt iga kord lökkesse, eks ole. Ja isegi kui inimesel on seda emotsionaalset intelligentsust – vahel see ikka veab alt. Ma ei saa kuulutada, et kuna olen nii kaua depressioonis olnud, ei tee ma kunagi sönadega teistele haiget, olen Ema Teresa ja üldse uskumatult hea inimene. Aga on suur vahe, kas sa astud kogemata varbale vöi tambid meelega.

Oled astunud avalikult veebikiusamise ja kommentaarirünnakute vastu. Isiklik kogemus?

Jah. Need inimesed ongi kurjad. Nad lähevad nii retsiks ja loobivad kommentaare vasakule-paremale, nagu oleks need lihtsalt tähed. Aga sellises kombinatsioonis teevad need kellelegi haiget!

Üritan hoiduda mitte ainult kommentaaride lugemisest, vaid olen üldse kollase ajakirjanduse lehed oma dieedist välja jätnud. Õnneks on neid, kes saadavad personaalseid vihakirju, siiski vähe.

Kas tõesti läheb tagasihoidlik eestlane nii kaugele, et kirjutab tigeda kirja ja saadab ära?

Ikka, ja neid on päris palju olnud. Otseselt ähvardusi pole, kuid solvanguid küll. Labidanägu ja muid inetusi. Mönikord olen saatja profiiliga tutvunud ja aru saanud, et tegemist ei ole sellise inimesega, kelle arvamus mu eluteel midagi muudaks. Kui tal oli nii suur tahtmine halvasti öelda, ju tal on nüüd kergem. Äkki tänu sellele, et ta sai mulle s...sti öelda, ei lähe ta kellelegi kallale. Alati on vastik tunne, aga proovid vötta kaine möistusega ja saad aru – normaalne, terve, mötlev inimene selliseid samme ette ei vöta.

Hirmutav teada, kui paljud tigedaid, diagnoosiga inimesi meie keskel iga päev kõnnib...

Suurem probleem on minu meelest ikkagi need, kes oma frustratsiooni füüsiliselt välja elavad. Vaimsest tervisest peaks rohkem rääkima! Ma ei taha öelda, et nad on vaimuhaiged, aga nad vajavad abi. Mingi asi on nende hinges katki läinud ja vajab plaastrit vöi salvi.

Kurjad inimesed on önnetud ja vajavad kedagi, kes kuulaks ära. Mul on väga palju näiteid, kus lennatakse negatiivsusega peale. Vastad: okei, aga mis sul juhtus, et sa nii kuri oled? Ja siis tuleb pahinal nagu kraanist, mis ta elus tegelikult köik valesti on. Tol päeval oli minu lugu, sari või möte viimane piisk karikas ja talle tundus, et minu peale vöib kogunenud saasta välja valada.

Paljudele tundub, et avaliku elu inimesed ongi selleks loodud. Küberkiusamist õigustab ründaja silmis see, et ta ei näe ohvrit ega reaktsiooni. Kirjutad «Sa oled röve, paks eit!», aga ei näe, et mu silmad lähevad vett täis. Tulistad öelaid sönu kosmosesse ja tundub, et tagajärgede eest sa vastutama ei pea. Avaliku elu inimene ju nagunii ei hooli, tal peab ju paks nahk olema, ta ei saa köike südamesse vötta. Kipub meelest ära minema, et tema on samamoodi inimene. See, et ma olen tuntud, ei tähenda, et ma robot oleks!

Ma saan tegelikult aru ja vöiksin selle isegi enda peale vötta, aga see ei aita kedagi! Me peaks juurtega tegelema, mitte tagajärgedega. Me ei saa halva maitsega öuna meega üle mätsida ja öelda, et köik on korras. Peab uurima, mis selle puuga juhtus, et ta neid kibedaid öunu kasvatab.

Loo peategelane Kristel Aaslaid ja ajakirjanik Kristina Herodes. Vöi lihtsalt saare mutid ja bareti-öed? Foto: Sander Ilvest

On sul ideid, mis aitaks?

Sa ei oska end alati ise ravida, aga keegi, kes on seda asja rohkem öppinud, oskab öelda, mida teha. Önneks on suhtumine paremaks läinud – on täiesti okei minna abi küsima. Teadlased ei saa siiamaani meie ajust löpuni aru, keegi ei tea, mis asi on armastus ja kust emotsioonid tekivad. Vägivallaga ei saa vöidelda. Aga kui tunnistame, et katki olla on okei, saab proovida ravida.

Vahepeal võtsin unehäirete tõttu Xanaxit, aga terapeudi juures ma ei

käinud. Kartsin sinna minna. Sada kümme pöhjust leiab depressioonis inimene, et mitte ravile minna! Professionaalse abiga oleksin ma palju kiiremini ja väiksemate tüsistusega välja tulnud.

Sulle antakse öiged vahendid, millega ennast välja aidata. Äkki saad enda välja kaevamiseks labida nende küünte asemele? Aga seda ei saa kunagi loota, et keegi teine sind mustast august lihtsalt välja tõstab. Välja peab igaüks ise ronima.

Multitalent Kristel laulab mitmes bändis, juhib telesaadet, osaleb seriaalis, tantsib ning arvab, et nalja võiks koomikust elukaaslasega senisest rohkemgi teha. Kuidas ta seda kõike jõuab? Foto: Sander Ilvest