Eesti vanima järjepidevalt tegutseva õlletehase − A. Le Coq’i – üheks otsesteks eelkäijaks Tartus on Justus Reinhold Schrammi õllevabrik. Eduka äri püsti panemiseks Tartus läks mehel vaja ka rikka naise Praskowia von Eckermanni abi.

Schrammide edu muutis Tartu kohalikud kaupmehed kadedaks. Suurema sõja puhkemiseks piisas vahejuhtumist, kui 1832. aasta kuumal suvel läks mõnes kaupluses Schrammi õlu hapuks. Pahased tartlased kaebasid raehärradele. Need käskisidki riknenud kauba kokku korjata ja lubasid «erakorraliselt 3 kuu jooksul linna tuua mõisaõlut». Schramm kaebas koos politseimeistriga kõrgemale poole – Riiga. Sealt saabuski õllemeistrile soodne otsus. Tema asemel peeti süüdlaseks pigem kaupmehi, kes kuumal suvel õllel poodides rikneda lasid.

Raad ei tahtnud seepeale end lööduks tunnistada. Nüüd hakati Schrammi pitsitama sellega, et tema pudeliõlu olevat kallim kui Tallinnas või Riias ja üleüldse olevat selle kvaliteet kõikuv. Raehärrad otsustasid koguni, et nemad kehtestavad oma linnas ise õlle hinna - pudel õlut pidavat maksma 16 kopikat. Seni oli Schrammi õlu maksnud 20 kopikat, olles tõesti mõni kopikas kallim, kui varem kohalikud oli oma hägusa pudeli eest küsinud. Nüüd sai Justus Schrammil mõõt täis. Ta marssis raekotta ja teatas sealsetele härradele, et tema lõpetab tartlastele õlle tootmise. Siis keeras ta kannal ringi ja soovis «väga head õlut edaspidiseks».

Kommentaarid
Copy