On hästi teada, et Vene Keisririigis mängisid Balti aadlikud silmapaistvat rolli nii sõjaväes kui kõrgemates riigiametites. Nende seas oli Auguste von Smitteni abikaasa Michael Barclay de Tolly üks silmapaistvamaid sõjaväejuhte ja Napoleoni-sõdade kangelasi.
12. juunil 1812 ületas Napoleoni Suur Armee Vene piiri. Barclay määrati esimese armee juhatajaks. Ta sõitis pealinnast vägede juurde Vilnosse, jättes abikaasa turvaliselt koju Jõgevestesse.
Keisri ja väejuhatuse vahel oli kokku lepitud taganemisstrateegias, mis aga polnud üldse populaarne venelaste hulgas. Rahvasuu oskas armeejuhataja taganemismanöövrist teha legendi, mida kõneldi Jõgeveste kandis veel aastakümneid hiljem: «Barclay naise Liivimaa mõisate heaolu oli hädaohus. Barclay meelitas Napoleoni löögirusika Moskva suunale, et anda seal talle hävitav löök ja päästa sellega oma naise mõisad.»
Tegelikult oli Augustel põhjust oma mehe saatuse ja karjääri pärast vägagi muretseda. Rahulolematud vene kindralid said taganemisest intrigeerimiseks rohkelt ainest. Eriti olid Barclay vastu meelestatud kindral Bagration ja suurvürst Konstantin. Vaenulik toon kandus ka seltskonda. Keiser pidi reageerima ja nii nimetas ta uueks ülemjuhatajaks Kutuzovi.