KÜLMAVÄRINAD ⟩ Läti õpetajanna hirmutas oma õpilasi väga veidral moel

Emilie Sagée oli suurepärane õpetaja, kes asus 19. sajandi keskel tööle praeguse Läti alatel asuvas Liivimaa tütarlastekoolis. Enne seda oli ta 16 aasta jooksul vahetanud tööd lausa 18 korral ning koolirahvale tundus see imelik – õige pea selgus aga, miks see nii oli. Ning lugu osutus üsna kummituslikuks.

Öeldakse, et igal inimesel on kusagil oma teisik – doppelgänger, kes näeb välja täpselt nagu meie ise. Mõned inimesed on isegi sellega kokku puutunud: on sul ehk mõni sõber, kes väidab, et kohtas sind tänaval, kuigi sa tead kindlalt, et pole sel ajal seal kõndinud?

Geneetilise loterii tõttu võib juhtuda, et mõni inimene näeb sulle väga sarnane välja, kuid on ka olukordi, mida on märksa raskem seletada. Siin on üks kõige kõhedamaid sääraseid juhtumeid, mis ajaloost teada. Ning see leidis aset vaat et meie koduhoovis – seal, kus praegu asub Valmiera.

Õpetajanna kummitusliku kaaslasega

Emilie Sagée sündis 1813. aastal Dijonis, Prantsusmaal. Oma kutsumuse leidis ta õpetaja-ametis. Ta oli ilus, intelligentne, meeldiv ning kõik kinnitasid, et ka väga hea õpetaja.

19. sajandi keskel viis 32-aastase Emilie tee ta praeguse Läti aladele, Wolmari lähistele prantsusekeelsesse von Neuwelcke tütarlastepansionaati. Wolmarit tunneme me tänapäeval Valmierana. 1845. aastal õppis koolis neiu nimega Julie von Güldenstubbe, tänu kellele me seda lugu ka tänasel päeval jutustada saame. Julie oli parun von Güldenstubbe järglane ning kuna von Neuwelcke tütarlastekoolis õppisid Liivimaa aristrokraatide tütred, oli see talle just õige haridusasutus.

Koolielu sujus tavapäraselt, kuni ühel päeval juhtus midagi äärmiselt kummalist. Õpetajanna Sagée seisis tahvli ees, kui 13 tema klassi õpilast nägid – õpetaja kõrval seisab... tema ise. Kummituslik doppelgänger ehk teisik liikus samal viisil kui õpetaja. Õpetaja ise seejuures teisikut ei näinud ning nõnda asjad jäidki: kõik teised kujutist nägid, Sagée aga ise mitte kunagi.

Etoni kolledži koolihoov, 1846, J.Millais Foto: (c) Sotheby's / akg-images / (c) Sotheby's / akg-images/Scanpix

Juhtumid sagenevad

Järgmisel korral ilmus teisik välja lõunalauas, peegeldades taas samu liigutusi, mida tegi Sagée. Kõik naist ümbritsenud inimesed nägid kujutist selgelt, kuid jällegi – õpetaja ise mitte. Ometi midagi juhtus. Iga kord, kui doppelgänger välja ilmus, muutus Sagée tujutuks ning tundis end ääretult väsinuna. Sageli nähti kummitust tegemas asju, mille kohta Sagée hiljem tunnistas, et oli just samal ajal sellele mõelnud. See näis viitavat, et Sagéel oli oma teisiku üle alateadlik kontroll.

Peagi asjad eskaleerusid ning teisik hakkas välja ilmuma ka Sagéest kaugemal. Kuumal suvisel 1846. aasta päeval oli õpetajanna aias tegutsemas ning 42 õpilast istus klassis, tegeledes õmblustöödega. Nende juures istus teine õpetajanna, kes luges raamatut. Aknast oli näha, et Emilie küürutab peenarde kohal. Kui klassiõpetaja püsti tõusis ja ruumist lahkus, astus mõne hetke pärast ruumi Emilie ning istus tühjale toolile.

Esialgu ei arvanud õpilased sellest suurt midagi, oli ju tavapärane, et tunnis oli kohal keegi õpetajatest neid jälgimas. Siis aga üks õpilane hüüatas ning osutas aknast välja – Emilie oli ikka veel aias!

Kaks julgemat õpilast astusid teisikule lähedale ning püüdsid teda puudutada. Nad ütlesid, et kujutis nägi välja täpselt nagu Emilie Sagée, kuid nende käed läksid kummitusest läbi. Õpilaste sõnul katsusid nad justkui ämblikuvõrkudest tehtud tühjust. Fantoom püsis liikumatuna ning aegamisi hajus.

Kooliõpilased. 19. sajand. Foto: akg/North Wind Picture Archives / akg/North Wind Picture Archives/Scanpix

Hiljem selgitas Sagée kooli juhatusele, et ta oli tõesti aias lilli korjamas, kuid oli omaette soovinud hoopis klassiruumis viibida. Kooliametnikud tegid märkme, et iga kord, kui teisik välja ilmus, oli Sagée hiljem väsinud ja jõuetu.

Õpilane Antoine von Wrangel hakkas ühel õhtul end peole sättima ning preili Sagee oli teda riietumisel kleidiga abistamas. Kui von Wrangel pöördus, et end peeglist imetleda, nägi ta ehmatusega, et kleidi servaga sekeldavad kaks preili Sagéed. Neiu oli nii šokeeritud, et minestas.

Mõned inimesed, kes julgesid doppelgängerile läheneda, leidsid, et saavad sellest läbi astuda, kuigi olendi tekstuur meenutas tihket kangast. Aja möödudes sai ilmutisest koolis tavapärane nähtus, hirmutades inimesi regulaarselt. Tüdrukute murelikud vanemad hakkasid lapsi koolist ära võtma ning kuigi Sagée oli suurepärane töötaja ja õpetaja, ei jäänud koolijuhatajal muud üle, kui ta vallandada.

Teisikuid on teisigi

Julie von Güldenstubbe rääkis aastad hiljem oma veidrast koolikogemusest šoti päritolu Ameerika autorile Robert Dale Owenile, kes avaldas selle 1860. aastal oma teoses «Footfalls on the Boundary of Another World». Fantoomteisikuid on ajaloost teada teisigi, nii näiteks on autor Guy de Maupassant kirjeldanud, kuidas ükskord astus tema töötuppa kirjaniku teisik, kes hakkas talle pooleliolevat lugu dikteerima.

Ka Abraham Lincoln olla oma esimesel presidendivalimiste õhtul iseenda teisikut näinud. Goethe on ühes oma raamatus kirjeldanud, kuidas 22-aastaselt oma teisikuga kohtus: ühel päeval oli ta ratsutamas, kui talle sõitis vastu tema ise, seljas ülikond, mida ta polnud varem näinud.

Seansid ja spirituaalsus oli 19. sajandil väga populaarsed. Siin on kujutatud Jeanette de la Motte'i ühest säärasest seansist osa võtmas Alexandre Dumas' raamatus "Kuninganna kaelakee". Foto: akg-images / akg-images/Scanpix

Lorijutt või tegelikkus?

Kuid kahtlemata on Emilie Sagée müstiline juhtum kõige detailsem. Teisalt tuleb meeles pidada, et Sagée juhtumist on tänaseks saanud folkloor, mida erinevad allikad üksteisele viidates jagavad. Originaalallikas on sel vaid üks – Dale Oweni jutustus – ning tekib küsimus, et kui oli nõnda palju tunnistajaid, siis miks keegi teine ülestähendusi ei teinud.

Dale Owen kirjeldab oma jutustuses, et püüdis Sagéed ka leida ning oli tuvastanud, et Dijonis olla tol ajal elanud tõesti selle nimega perekond ning neil oli ka sobivas vanuses tütar.  Kahtlemata on ka von Güldenstubbede klann kindlasti olemas olnud ning erinevaid Juliesid on selles peres rohkem kui küll. Kuressaares, toonases Arensburgis sündis 19. sajandi esimesel poolel Julie Wilhelmine, kes vanuse poolest võiks sobida selle loo originaalallika rolli, kui silm mõne faktierinevuse juures kinni pigistada – Kuressaare Julie ei saanud tol ajal mitte olla 13-aastane, kuna ta sündis 1827. aastal.

Ka von Wrangelid (ka Wrangellid) on väga tuntud baltisaksa suguvõsa, mil väga laiad harud ning nime on nad saanud Virumaal asuva Varangu mõisa järgi. Ajaperioodil, millest Sagée juhtumis juttu, tegutses siinkandis näiteks Maidla mõisas sündinud parun Georg Gustav Ludwig von Wrangell, kellel oli palju lapsi, ühegi nimi neist polnud küll Antoine – 1820. aastal aga sündis tütar Anna Egorovna von Wrangell.

Üsna raske on tuvastada ka, millisest koolist võis juttu olla, kuna Liivimaal leidus palju aadlike võsukestele mõeldud pansionaate ja koole. Küll aga kirjutab 1833. aasta 11. märtsi Pernausche Wochenblatt (tlk Pärnu nädalaleht), et lahkunud on härra nimega Jacques Pierre Samuel Vollaire, kes oli kohaliku kooli juhataja. Nukra surmateate lõpus on mainitud, et Neuwelcke haridusasutuse juhtimise võtab üle pastor Ewald – seega võib järeldada, et mingi haridusasutus sellise nimega meie piirkonnas sel ajal tõepoolest eksisteeris.

Lugu kurioossest õpetajannast on jõudnud varem ka Eesti ajaleheveergudele. Päewaleht kirjutab 1929. aastal «lugusid ülenormaalsuse alalt» ning toob välja Liivimaa «tütarlaste kasvatusmaja kasvatajanna» preili Sagée juhtumi, tõdedes mitmete teiste paranormaalsete näidetega pikitud loo lõpus, et «palju sellest, mis 60 aasta eest nimetati õpetlaste poolt rumaluseks või pettuseks on nüüd kindel nähtus, millele teadus peab otsima seletust».

Märtsis 1936 avaldab Esmaspäev esiküljel artikli pealkirjaga «Kui nähakse peegelpilti – kaks keha ja üks vaim. Haruldased lood seletamatust maailmast». Selles kõneletakse prantsuse uurijast nimega Turville, kes on kirjeldanud õpetajanna Sagée juhtumit, tuues välja aias ja toas korraga nähtud naise loo. Juba siis kirjeldatakse, et fantoomi katsuda püüdnud õpilased kirjeldasid seda kui kangast, musliini või siidi.

Kuigi üht-teist on võimalik faktiliselt olnuga või päriselt eksisteerinud inimestega selle loo puhul siduda, tuleb siiski tõdeda, et lugu Emilie Sagéest ja tema fantoomist on folkloor, mis folkloorile omaselt suust suhu ja foorumist foorumisse edasi levib. Arvestades 19. sajandi teise poole spirituaalse liikumise tõusu ja Dale Oweni enda kallutatust selles suunas, tasub jääda selle loo – kuigi kahtlemata põneva ja müstilise – osas skeptiliseks.

Allikatena kasutatud:

The Richest, «10 disturbing cases of real life doppelgangers»

Leif J. Erickson, Doppelgangers

Vice, «The time when you are most likely to see your doppelgänger»

Freak Lore, «Emilie Sagee and her ghostly doppelgänger»

Päewaleht, 28. september 1929

Pernausches Wochenblatt, 11. märts 1833

Esmaspäev: piltidega nädalleht, 7. märts 1936

The Line Up, «Seeing double: the spectral twin who haunted Emilie Sagee»

The Dark Histories Podcast, «Emilie Sagée: The woman who wasn’t there».

Esimest korda avaldasime selle artikli 24. märts 2019.