Eesti moeelu üks säravamaid tähti Aldo Järvsoo on võitnud kõik moeauhinnad, mida siinmail võimalik võita, ja pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Kuidas tunneb Eesti patrioot ja hulljulge otseütleja end meie praeguses poliittuulte pöörises? Mis peitub konservatiivsuse varjus? Mille pärast naised kõige rohkem põevad? Moetalent lajatab särava naeratusega lauale palju muidki delikaatseid teemasid
Lisatud ahjusoe video Aldo Järvsoo moeetenduselt Tallinn Fashion Weekilt.
Praegu on käimas Tallinn Fashion Week, mile loovjuht sa oled. Miks on Eestile sellist moesündmust vaja?
Väga lihtne: selleks et viia mõni loominguline valdkond maailmakaardile, on vaja mastaapset sündmust. Üksiküritajad, kui head nad ka poleks, ei saavuta kunagi sama efekti!
Kui Tallinnal oma moenädalat veel polnud, kahtlesid paljud, kas see ikka veab välja… Vajalikkuses ei kahelnud keegi. Paljudel disaineritel on annet ülearugi, napib just etenduse korraldamise võimekust, ja TFW pakub selleks ideaalse platvormi.
Isegi piitspeenikesed usuvad, et neil on laiad puusad.
Praegu on meil moeloojaid rohkem kui TFW lavale mahub, ka peame alati vaatama tervikut. Me ei saa kuidagi kokku panna eri käekirja ja tasemega kunstnikke, elamused peavad üksteist toetama, mitte segama. Mul oleks palju lihtsam niisama moekunstnik olla, aga ma pole küüned enda poole inimene. Mind ei huvita isiklik edu nii palju kui see, et Eesti moel tervikuna läheks hästi.
Tundub küll kahtlaselt üllas. Küllap kohtab Tallinna moeelus ka konkurentsi, kadedust ja intriige…
Ei saa ainult oma huvide eest seista! Koostöö viib alati kiiremini edasi ja nii jõuad kaugemale. Mina olen algusest peale tundnud vanema põlvkonna disainerite toetust ja nüüd aitan ise teisi edasi. Näeb ju kohe, kui kellelgi on annet, siis püüan teda innustada seda kasutama.
Täpselt samamoodi õpetab Tanel (Veenre – toim) välja noori ehtekunstnikke. Enamikust, kes üle laia maailma tema juurde praktikale kokku voorivad, on saanud nimekad kunstnikud. Täiesti vale oleks mõelda, et kasvatad endale konkurente. Kunstis saab areneda ainult loomise käigus. Tänapäeva maailmas pole enam kohta disaineritele, kes ei oska ise õmmelda ega lõikeid konstrueerida, teevad ainult kavandeid. Väga palju ideid sünnib materjalis. Kui erinevad on inimeste kehad! Sellist asja nagu standardinimene ei ole lihtsalt olemas!
Naised küll usuvad, et standard ikka on olemas. Lihtsalt me ise pole selle moodi.
Tead, sa ei kujuta ette, kui palju modellid põevad! Tüdruk, kellel on enamiku meelest perfektne keha, põeb pisarateni oma liiga peenikesi käsivarsi ja palub mul need kinni katta.
Paljud kardavad esimene kord disaineri juurde tulla, sest pole oma kehaga rahul. Aga moelooja ei riieta ju ainult modelle, vastupidi! Saledaid ja noori modelle kasutab kogu moemaailm puhtalt sellepärast, et laval toob väljavenitatud figuur disaini paremini esile ja noorukese modelliga, kelle karakter veel ei domineeri, on lihtsam samastuda. Keegi pole öelnud, et tavalised inimesed peaksid olema nagu modellid. Ei pea!
/nginx/o/2019/03/21/11883020t1hdf1b.jpg)
Modellid pole endaga rahul?! Seda on väga lohutav kuulda.
Oo ei! Enamik modelle ei ole oma kehaga rahul. Mõtle ise: modelliks saamisele eelneb ju enamasti 14 aastat mõnitamist koolis, kus kõik hüüavad: «Hei, kondibukett! Mis ilm seal üleval on?» Mina olen selle kõik ise läbi elanud. Ja pärast oled iluideaal – sellega pole üldse lihtne kohaneda ja mõni ei paranegi lapsepõlve hingehaavadest.
Saledaid rünnatakse kadedusest ebaõiglaselt palju! Ma tunnen enamikku Eesti modelle – paljudel on geneetiliselt sale keha, ilma et nad selleks midagi teeksid. Osal on kolm-neli last, nad on ise need lapsed sünnitanud ja ikka täpselt samasugused. Pole mingit näljutamist.
Mina näiteks olen oma kiitsaka keha juures eluaeg õgija olnud. Lapsepõlves tehti sünnipäevadel kaks torti: üks Aldole ja teine teistele lastele. Mulle on eluaeg tordid ropult maitsenud. Ja pitsa! Pean vähemalt korra aastas saama Itaaliasse. Eelistan palmi all pikutamisele iga kell linnapuhkust, sest pean kriitiliselt saama uusi kultuurielamusi: külastama näitusi, muuseume, kontserte. Hiljuti just ostsin salaja piletid endale ja Tanelile, ta oli natuke veel vihane, et mis me seal Roomas jälle teeme. Aga jõudis kohale, istus terrassile maha ja ütles: «Oh, Aldo, Rooma on ikka alati hea mõte, aitäh!»
Vanemaks saades taipad, et sul on ainult üks keha, ja see on antud suhteliselt lühikeseks ajaks. Pole mõtet seda hommikust õhtuni vihata ja kellelgi kõrvalisel ei tohiks ammugi midagi öelda olla!
Iga geenikombinatsioon ja kehatüüp annab mõne ala jaoks eelised. Pikkus ja kõhnus pole alati pluss – näiteks slaalomit sõites kukun mina oma kasvu juures automaatselt ümber.
Mida Eesti naised põevad?
Kõige suurem kehahirm on: mul on laiad puusad! Seda ütlevad mulle kõik, olgu puusamõõt 85 või 125. Tavaliselt suudan mõlemaid veenda: ei, need ei ole laiad puusad, need on sinu puusad. See on normaalne nähtus, et naisel on puusad! That’s called «keha»!
Ma ütlen kõike otse ja inimesed usaldavad mind. Disainer võibki olla esimene inimene, kes ütleb sulle täiesti ausalt, mis sobib ja mis ei sobi. See on ju selge, et ma ei saada naist koledas kleidis kuskile naerualuseks!
Eesti naised on kohutavalt ilusad ja sellegipoolest põevad nad kohutavalt! Aga ma ütlen sulle: mehed on keha suhtes palju ebakindlamad. Sellepärast disainingi naistele, et mehed on veel hullemad! Eesti mees põeb tohutult, aga salatit ikka ei söö, ainult grillib. (Naerab.)
Millega sa sel moenädalal üllatad?
Kas tead, mul pole kunagi olnud hobisid, aga jaanuari alguses tekkis akvaariumi mõte. Läksin sellesse teemasse nii kirega sisse, et mõistsin: ainuvõimalik on mul disainida veealusest maailmast inspireeritud kollektsioon. Nüüd on meil moestuudios kolmesajaliitrine akvaarium, kodus ka mitu, ning meie väikesed pereliikmed on totaalses vaimustuses. Kliendid on samuti õnnelikud: saavad rahulikult kleite proovida ja lapsed vaatavad samal ajal kalu. Pole mingeid ekraane vaja! Samamoodi teeb kogu meie Embassy tiim kaladest ja veetaimedest moodi. Mul on tegelikult kolm kollektsiooni, näitan Tartus ka pruudikollektsiooni ja Tartu Kaubamaja pop-up-poodi lähevad tuliuued neopreenid.
(Embassy of Fashion liige Ketlin Bachmann tulebki samal hetkel ülakorruse ateljeest, äsja valminud sillerdavast vetikarohelisest plisseerist õhtukleit elava tõestusena näpus.) No ainult Ketlin teeb moodi sellest, mis mul siin akvaariumis halvasti on – vetikatest! (Mõlemad naeravad.)
/nginx/o/2019/03/21/11883010t1h92b7.jpg)
Kõik küll hirmutasid, et nii raske on akvaariumi eest hoolitseda… Korra nädalas vett vahetada – see on ju naeruväärne koormus?! Kui saad ökosüsteemi hästi tööle, siis see toimib ise. Minu kalad on nii stressivabad, et aina paljunevad, 25 kalast on saanud 70.
Kõige julgemaid värvikombinatsioone näebki just looduses ja selle kevade looming on meil kõigil kolmel (peale Aldo ja Ketlini kuulub Fashioni tiimi Riina Põldroos – toim) erakordselt värvikas nagu akvaariumikalad. Olen alati eelistanud kõiki teisi toone mustale. Tihti hoiab musta kammitsais hirm või praktiline meel – must ei jää meelde ja mõeldakse, et sama kleidiga saab ehk rohkem käia. Tegelikult pole ühtegi argumenti, miks elurõõmsaid ja värvilisi riideid peaks saama vähem kanda.
/nginx/o/2019/03/21/11883019t1h9ebc.jpg)
Kuidas võiks kirjeldada Aldo Järvsoo moekäekirja?
Viskan nalja, et kõige raskem on leida tavalist ilusat kleiti. Mina just selliseid teen! Õiged toonid, paigas proportsioonid ja selge kompositsioon. Inimesed kannavad mu kleite aastaid, ilma et need ära väsiksid. Tanel ütles mulle ükskord, et kõik mu asjad on kuldlõikelised, ise pole ma selle peale kunagi mõelnudki. Vahel ta provotseerib: «Tee midagi erilist!» Aga alati tuleb välja selgelt minu käekirjaga asi. Mul on klassikaline maitse, ma pole kunagi mingi šokikunstnik olnudki.
Mis asja, ise tegid puust seelikuid!
Jah, aga need olid ikkagi seelikud. Võin teha moodi nagu kunsti, aga kõige mõnusam on teha asju, mida inimesed tahavad tõesti kanda. Ja usud või mitte, isegi kõige pöörasemad art-piece'd, mille teen ainult lava jaoks, leiavad ikkagi endale kandjad.
Ma olen perfektsionist värvide ja siidi kvaliteedi suhtes. Osa inimesi ütleb küll, et siid on nagu elav tatt, täiesti võimatu õmmelda, aga meie oleme siidiga nii harjunud: parima istuvusega materjal, mis elab koos kandjaga ning on pealegi kõige loodussõbralikum.
/nginx/o/2019/03/21/11883029t1hdca6.jpg)
Kas sinu töötempo on sama hullumeelne nagu varem: 16-tunnised tööpäevad ja tahad kõik oma kätega valmis teha?
Mulle meeldib siiamaani ise teha – asju välja lõigates paned paika, mis lõpptulemus on. Kui on väga rasked asjad, mis võiks teistel juhtme kokku ajada, nii et teen need ise ära. Kuid perekond vajab mind aina rohkem ning olen õppinud aega teisiti jagama. Tanel on oma firmasse aastatega palganud juba seitse töötajat. Mul on imelised õmblejad, keda tuli tikutulega taga otsida! Kuid tööstustele pole ma iialgi tahtnud, minu rõivastele peab jääma alles ainulaadsus. Minu eesmärk ei ole rikkaks saada, mulle lihtsalt meeldib see, mida ma teen!
Kas moedisainiga elab Eestis ära?
Elab ära. Aina rohkem tekib kaubamärke ja enamikule jätkub ruumi. Kui mõni hävib, on võetud liiga palju riske või siis uksi prõmmutatud. Enamik tahab võimalikult kiiresti saada võimalikult palju, aga see pole võimalik – iga asja kasvamine võtab aega. Mina ei saa ülereageerijatest üldse aru, küllap neil on mingi hirm, taak või probleem sees. Kui tekitad kogu aeg draamat, oled varsti kibestunud ja tervis käest ära. Võid ju ka millessegi muusse oma energia välja valada! Vaikselt kulgeda on hulga mõnusam: sammhaaval, loomulikult ja meeldivalt. Mäletan senini aegu, kui pidin hakkama saama ühe väga-väga odava õmblusmasinaga, aga kui mu loomingut hakati rohkem ostma, siis sain ennekõike just ettevõttesse panustada, mitte hakata raha endale kulutama.
Kuidas te kõik Embassy of Fashioni moemajas omavahel nii hästi läbi saada suudate?
Mitte ainult Eestis, ka mujal maailmas imestatakse, kuidas selline kooslus saab üldse püsida. Kõik on ju suured isiksused, eraldi kunstnikud. Neli eri firmat, kõigil eraldi töötajad, stuudiopood ja ateljee – kuid kõik see kokku moodustab perekonna. Alustasime koostööd kohe pärast EKAt. Mõjume vastastikku nagu tiivustav, edasi arenema kihutav jõud – oleme üksteisele suurimad kriitikud. Ning kõige mõnusam on see loominguline mesitaru kliendile, kellel on ühe katuse all kolm käekirja, lisaks sobivad ehted.
Klientide pärast ei konkureeri me iialgi. Olen mitu pulmakleidisoovi suunanud edasi Riinale või Ketlinile, kui saan aru, et keegi teine teostaks tellija unistuse kõige paremini. Väga paljud kannavad risti-rästi kõigi meie loomingut, kollektsioneerivad Eesti moekunsti.
Heatahtlikkus viib edasi ja elu avab sulle ise uksi. Otsisime ruume, et avada kauplus koos ateljeega, mis looks kõige mõnusama fluidumi ja kuhu kliendil oleks mugav tulla. Piisas ühest korrast, kui tulime siia Rävalasse Riinaga vaatama, astusime uksest välja ja noogutasime: «Need ruumid on meile ehitatud.»
Enne siia kolimist me ei kujutanud isegi ette, kui paljud inimesed tahavad meie asju kanda – stuudiosse sattuda on ju keerulisem kui poodi tulla. Ja huvitaval kombel on nüüd just siia kanti südalinnas koondunud päris palju Eesti moodi – mõni samm edasi on Kuldma, teisel pool Talumees, Tornimäel Tandit ja kohe avab uksed Iris Janvieri pood.
Osa inimesi ei kujuta disaineri argipäeva ette, anna meile kiire ülevaade.
See on nagu aedniku aastaring – lõputu töö. Jaanuaris teed presidendi vastuvõtukleite ja kollektsiooni, mis peab märtsi moenädalaks valmis saama. TFW järel tuleb palju tellimusi kollektsioonide põhjal, mida laval nähti. Siis koolilõpukleidid, suvepulmad – tihti alustad pruutkleidist, aga lisaks tuleb kuus pruutneitsit ja loomulikult ämm. Edasi sügisene moenädal, tellimused, aastavahetuse pidude kleidid. Ja et stuudio näeks kogu aeg värske välja, teeme kõik veel paar vahekollektsiooni. Ühe kuu aastas püüame puhata.
Mulle tempo sobib. Olen varane ärkaja, jõuan stuudiosse mitu tundi enne õmblejaid, panen asjad valmis ning lõpetada võin päris hilja. Armastan inimestega suhelda. Mõned lemmikkliendid juba nii usaldavad mind, et ei ütle mitte midagi ette, lihtsalt helistavad: «Mul on see aasta presidendi vastuvõtt jälle. Mõtle välja – sinu töö!»
Pulmakleite meeldib mulle tohutult teha, see on nii eriline sündmus elus, et kleit on palju rohkem kui lihtsalt kleit. Töömaht on alati suurem ja ootused ülikõrged – sinna kulub rohkem proove, disaineri energiat ja aega, seepärast on need kleidid ka kallimad. Eelmine aasta just üks pruut võttis enne pulmi kolm suurusnumbrit alla, ainuüksi pulmastressist. Ja mina pidin kõiki kaunistusi uuesti käsitsi liigutama. Lõpuks ütlesin: «Nüüd aitab, tõsiselt! Söö pirukaid!»
Ühele teisele pruudile tegin kolm kleiti – kõik need tulid fantastilised välja, aga siis ta mõtles ümber. Vahetaski mitu korda õhtu jooksul kleite. Ma armastan väga pulmakleite teha, mulle meeldivad suured asjad elus. Olen saanud fantastilisi pruute riietada!
Kuidas teie ise Taneliga aru saite, et see ongi armastus?
Lihtsalt armusime. Alguses oli paras šokk: kas me siis oleme geid, kui armastame teineteist? Enne me seda ju ei teadvustanud. Meil vedas selle poolest, et polnud perekonna survet ja klassikaaslased olid ka toetavad. Me pole kunagi «tegelikus» kapis olnudki, nagu kahjuks enamik...
Mulle polegi keegi midagi negatiivset öelnud ja netikommentaare ma ei loe. Aastaid tagasi lugesin artiklit, kus ema palus abi vähihaige lapse raviks, ja sattusin ka kommentaariumisse. «Ise oled süüdi, lits lapsega, laps on ju värdjas, kui ta on haige, las sureb ja ära nuru raha»... Tegin ülekande toetusfondile ja rohkem ei ole ühtegi kommentaariumisse sisenenud.
Olen aru saanud, et geiteema on negatiivne nende inimeste jaoks, kelle silmis on kõik halvasti. Neil on vaja lihtsalt kedagi, kelle peale viha välja valada. Keegi peab ju süüdi olema, kui endal on oma nahas nii halb olla! Vihkamise asemel võiks armastada. Mina arvan, et on suur õnn, kui üleüldse inimene leiab armastuse. Kahjuks paljud ei leiagi.
/nginx/o/2019/03/21/11883007t1hefe6.jpg)
Siirus on Aldo emakeel
Tanel Veenre, elukaaslane ja loominguline partner
Üks suure naeratuse, punase T-särgi ja mustade juustega uus poiss me klassis küsis 1992. aasta 1. septembril, kas tohib mu kõrvale istuda. Nii olemegi jäänud sellest hetkest kõrvuti istuma. Eks suured otsused elus ongi just nõnda juhuslikud, hetkelisest äratundmisest kasvas tugevaim elukestev side, mis kahe inimese vahel võib olla. Usaldus on suurim varandus elus ning olen õnnelik, et mul on võimalus kedagi 1000% usaldada ja koos elu ehitada. Nende 27 kooskasvamise aastaga olen õppinud, et me ei oma siin maailmas mitte kedagi – armastusel on enam ruumi, kui jätame teineteisele alles oma ruumi ega püüa teist liiga oma tahte järgi painutada.
Aldo on ehitaja tüüpi, ta remondiks, koliks ja korraldaks kogu aeg... Ma kohe kardan, kui ta leiab taas mõne ilusa suvila, korteri või maja kuulutuse. Tema trump on tehniline taip ja nägemus, ta oskab luua ükskõik millistest oludest oma paradiisi. Tema on see, kes ühendab juhtmed ning samas leiab ka täpselt õiget värvi kardinad lastetuppa. Mina hoian tuld koduses koldes ja vaatan, et arved oleks makstud, Aldo ostab tulbid vaasidesse. Muidugi on ka vaasid Aldo soetatud.
Mina olen stabiliseeriv maine element, Aldo on tuli. Ta teeb elus kõike põhjalikkuse ja kirega, mul on tihti mure, kui näen teda tulitava leegiga põlemas. Püüan siis omalt poolt teda võimalikult märkamatult – sest Aldo ei talu vähimatki õpetamist või suunamist – veidi jahutada. Püüan stressi maandavaid tegevusi, millest ma ise abi saanud – jooga, lugemine, paast, tervislik toit, korralik uni – Aldole ette sööta, kuid enamasti lootusetult. Talle oleks see võlts ja väline, Aldo puhul kasvab kõik välja sügavast sisemisest veendumusest.
Aldo ei tee eales midagi raha pärast, tema looming on puhas kirg. Majanduslikult võiks Aldo ande ja nimega seda värki palju edukamalt ajada, kuid olen mõistnud, et Aldo puhul tähendaks see iseendaga vastuollu minekut. Moekunstnikuna on Aldo sama aus nagu inimesena – loominguliselt ei toitu ta süsteemist ega teistest disaineritest, vaid iseenda tõekspidamistest ja iluarusaamadest. Ta ei sirvi moeajakirju ega vaata moenädalate ülevaateid. Nõnda kasvatab ta kollektsioone öistel tundidel ateljeevaikuses, kuni tunneb, et on puhastanud oma visiooni piisavalt tugevaks, et see tervikuks vormida. Tema looming on jõuline ja puhas, tühja dekoratiivsust või trendide järel silkamist ta väldib. Samas tellimustöid tehes avaldub Aldo empaatiline loovus – ta püüab tõesti mõista oma klienti.
Siirus on Aldo emakeel. Ta võib olla oma väljaütlemistes ootamatu, kartmata poliitilise korrektsuse või heade tavadega vastuollu minemist. Ning oma suu teeb ta kindlasti lahti siis, kui näeb ülekohut. Ülitundliku ja empaatilise inimesena sunnib süda teda alati nõrgemate eest välja astuma. Ning kui ta on kaotanud lemmiklooma või sõbra, siis võib sellest ülesaamine võtta aastaid... Kuldne süda võib küll valgustada võimsalt valitud teed, kuid tundlikkus on selle hind.
Praegu on Aldo avastanud laste rõõmuks akvaariumide imelise maailma. Ta on kaladele ja taimedele parim peremees, Aldo käe all vohab taimestik ja paljunevad kalad. Eks ta kompenseerib nõnda oma suurt unistust aiast ja idüllilisest maaelust – kuldsete kätega võib Aldo ka parasvöötme peenardest võluda välja troopilise lopsakuse. Ta ongi looja igas plaanis, püüab jätta endast maha parema maailma kui see, millesse ta tuli.
/nginx/o/2019/03/21/11883012t1he2aa.jpg)
Äkki on viga suhtumises: inimesed on harjunud kõike lihtsalt tarbima ja võtavad elu samamoodi. Lähevad nagu poodi, valivad ilusa asja ja ootavad, et teine kogu aeg neile midagi annaks ja teeks?
Täpselt nii ongi! Tegelikult on suhte ja kogu elu mõte hoopis andmisrõõm. Inimesed otsivad ideaali ja kui sellel ilmneb miinuseid, mis paratamatult kõigil inimestel on, siis põgenetakse kohe. Selle asemel et rahulikult aru saada, õppida ja koos edasi minna. Meie puhul ongi koosolemise võti kannatlikkus. Intelligentsustase võiks kaaslastel sarnane olla. Meil on siiamaani kõige mõnusam kahekesi reisida ning lõpmatult huvitav teineteisega rääkida.
Kui eetilised põhiväärtused on sarnased, hoiavad need inimesi koos. Tahad ise head ja tead, et teine inimene tahab ka head, siis usaldad teda täielikult. Meile meeldivad kaua püsivad asjad. Tunnen inimesi, kes põmmutavad iga asja peale uksi, vahetavad suhteid ja töökohti, põletavad sildu, kuni elust saab lõputult ketrav lõhkumiste jada. Meie proovime just kõike hoida, mida loonud oleme. Niisiis oleme suhteliselt konservatiivsed!
Kui EKRE väidab, et nemad on konservatiivsed, siis minu silmis on selle väitega vastuolus juba seegi, kui keegi on teist korda abielus. Minu jaoks on armastus kogu eluks.
Ei kõla paljude jaoks nagu geiperekonna seisukoht?
Teeb nalja jah, et ühiskonna arvates on geisuhted just ebapüsivad. Aga vaadake statistikat: iga teine heterokooselu lahutatakse, kuid tänaseni pole lahutatud ühtki geikooselu. Meie oleme Taneliga koos 27 aastat ja enamik mu tuttavaid geipaare on terve elu koos ja väga pühendunud. Ettekujutus elust, mida sa ei tunne, on sageli väga väär.
Perekonda tasub hoida. Oleme mõlemad vanematelt saanud äärmiselt traditsioonilise kasvatuse, mida tahame ka ise nüüd väikestele pereliikmetele edasi anda. Mul on kaks venda ja õde ning olen üheteistkümne lapse onu. Pereväärtused on orgaaniline asi: meil suhtlevad põlvkonnad omavahel tihedalt, hoitakse kokku, hoolitsetakse vanemate, vanavanemate ja väiksemate eest.
Mina soovitan noortele, kes saavad oma teistsugusest orientatsioonist teadlikuks: mida varem sa oma vanematele räägid, seda parem. Tegelikult on ju arusaadav, et enamik vanemaid pole sellest uudisest just kõige õnnelikumad. Aga see pole lapse enda teha. Mida kauem sa viivitad, seda rohkem vanemad tunnevad, et sa valetasid neile. Ja mitte ükski vanem pole ära teeninud, et laps neile valetaks. Ükskõik kui ebamugav võib tõde olla.
Sa oled valetamise suhtes üldse kompromissitu. Miks?
Jah. Tõde on ebamugav, aga vältimatu. Meie suhtes valitseb täielik ausus: meil pole Taneliga saladusi, räägime eranditult kõigest. Tõde pole alati meeldiv kuulda, kuid siirus on kõige parem. Ma ei valeta ka oma sõpradele, klientidele, partneritele ega sulle praegu. Üldse mitte kellelegi – see teeb elu palju lihtsamaks!
Ja lubadusi tuleb pidada. Nüüd, kui meil on ka väikesed pereliikmed, otsustasime kindlalt, et me ei lähe lahku, ning meie kooselu on registreeritud. Nii on ja nii jääb! Õnn ongi see, kui sulle meeldib, kuidas teine su kõrval vananeb. Näed, et inimene muutub targemaks, avaramaks, kannatlikumaks igatpidi. Mitte ei muutu kiuslikumaks, vastikumaks ja kärsitumaks – ka nii on võimalik. Mina kujutan täiesti ette, mida me Taneliga vanaduses teeme ja kuidas suhtleme. Ma ei karda vananemist üldse, see on ju loomulik kulgemine. Täielik pühendumine ja armastus koos täieliku vabadusega.
Hiljutises valimismöllus kõlas hulk repliike, mille sisuks vabaduse piiramine, näiteks vähemuste õiguste kallale kippumine. Milliseid tundeid see tekitab?
Vaene Jüri Ratas, kahju on vaadata, kuidas soov paaniliselt võimule jääda paneb kõiki oma varasemaid väidetavaid väärtusi maha müüma. Kui poliitiku lubadused vahetult pärast valimisi enam midagi ei maksa, tõmbab ta endale korralikult kriipsu peale.
EKRE teatab, et tema esimene eesmärk on kooseluseaduse tühistamine! Milleks seda teha – keegi ei võida, ainult mõned kaotavad? Jaa, seda võib teha, kuid see läheb hästi kalliks maksma! Eesti mainele teeb see korvamatut kahju, inimõiguste piiramine nullib ära kogu selle suure töö, mis on seni tehtud, tõestamaks, et me oleme põhjamaa, mitte endine sotsialismimaa mentaliteedi poolest. Euroopas on vähemustel täiesti tavalised õigused, probleemi pole. Ainult endistes sotsmaades kohtab veel nähtust, et kellegi inimõigusi piiratakse.
Nii mina kui ka Tanel oleme oma elu pühendanud Eesti ühiskonnale. Olen meie maad palju esindanud, Tanel Veenre on rahvusvahelise tuntusega EESTI kunstnik, alati rõhutame, et oleme just Eesti disainerid. Oleme mõlemad pühendunud loomingulisele järelkasvule, loome väärtust ja uusi töökohti. Teeb kurvaks, kui mõne arvates ei peaks meil paarina olema samad õigused mis kõigil teistel kodanikel.
/nginx/o/2019/03/21/11883014t1hf8ca.jpg)
Äkki inimesed vaenavad geisid, sest nad ei tunne ise ühtki paari ja kardavad kõike endast erinevat. Hirm on vihale parim kütus.
Ma täitsa usun seda. Meie ja ka kõigi minu geisõprade maailmapilt on selline, et tuleb ise olla avatud ja positiivne. Teha häid tegusid ja olla hea inimene – see mõjutabki avalikku arvamust kõige rohkem.
Mida rohkem normaalseid inimesi tuleb avalikkuse ette ega häbene seda, kes nad on, seda vähemaks jääb ka hirmu ning viha. Sellepärast oleme ka Taneliga täiesti avalikult koos. Naispaaridele on see millegipärast raskem samm, ühe avaliku lesbipaari kohta tuleb ehk kümme tuhat kuulsat geipaari. Ma tegelikult mõistan seda ka, kui mõni eelistab olla kapis, ju siis on surve töökohast, perekonnast või ühiskonnast tervikuna nii tugev.
Me ei ole need inimesed, kes läheks tänavale röökima või endale mingeid õigusi nõudma. Milleks? Olen ennekõike eestlane. Mul on põhiseaduslikud õigused ja inimõigused juba olemas. Mis valitsus ja mis ajal selle ära vormistab, pole minu teha – karjumine seda protsessi ei kiirenda, pigem aeglustab.
Nagu ka vastandamine «meie» ja «nemad», sellist vastandamist näeb kahjuks mõlemalt poolt. Reaalselt keegi arvab, et minu künka otsast vaadates on neil «teistel» rohkem õigusi ja nad saavad oma elu tänu sellele rahulikult-õnnelikult elada? Silmakirjalikkuse, diskrimineerimise ja vaenamisega peavad iga päev hakkama saama ka heteropaarid.
Sama lugu on naiste õiguste, meeste õiguste, palgalõhe, üldise võrdsusega. Kuidas saab keegi arvata, et temal oleks õigust pöörata neid maailmas toimuvaid protsesse tagasi, teistpidi käima? Nõukaajal prooviti jõuga jõgesid tagurpidi voolama panna, Stalin tegi selle ära ja see tõi kaasa looduskatastroofi. Kuidas saab tänapäeva maailmas propageerida kellegi diskrimineerimist? Maailma ees on väga piinlik, et võimule liiga ligi võib saada selliste väljaütlemistega erakond nagu EKRE.
Keda sa ise valisid?
Ma võin öelda, keda meie perekond valis. Tõmbasin arvutisse valimiste äpi ja meie köögis toimus koos lähemate sõpradega fantastiline valimisstuudio – valisime konkreetseid inimesi. Kui keegi kandideeris teises ringkonnas, vahetasime omavahel hääli. Reform, rohelised ja sotsid esindavad maailmavaadet, mida meie toetame. Minu meelest esindavadki ainult need kolm tänapäevaseid, tulevikku vaatavaid väärtusi, mille juurde vaieldamatult kuuluvad inimõigused.
Kuidas saab terve mõistusega inimene toetada neid, kes on kõige vastu ja mitte millegi poolt? Mulle ei meeldi poliitilised jõud, kes on teise eestlase vastu, meid on selleks liiga vähe. Mina pole ka EKRE vastu, ei näe vaenulikkusel mitte mingit pointi. Kõikidel vähemustel peab olema õigus eksisteerida, ka vähemusel nimega EKRE.
Kuidas sulle sobiks võimalus, et valitsuse moodustavad Keskerakond, EKRE ja Isamaa, kellest ükski polnud teie toetatud jõudude hulgas?
Et kaotajad mängivad kokku ja saavad võimule? Ega riik ümber kuku, sest riik on rahvas, ei õnnestu selle lõhkumine ka kõige hullematel. Ei õnnestunud Hitleril ega tervel pikal nõukaajal. Kisada võib, kuid meie riik on ühinenud rahvusvaheliste konventsioonidega, millest on väga raske taganeda.
EKRE on rääkinud viimased viis aastat sellest, kuidas kõik vähemused neile närvidele käivad. Aga vaadaku peeglisse – nemad ise on see vähemus! Ja nüüd üritab vähemus enamusele oma reegleid kehtestada. Täpselt nii naeruväärselt ma seda näengi. Ja nende valmislubadused on ju puhas huumor: võtame raha NATO-lt ja ÜRO-lt ning paneme Eesti heaolusse. Et lihtsalt lähed ja küsid: «Andke meile miljard!», ja antaksegi?! See on ju igasuguse loogika vastu. Eriti kui nad ise on ÜRO, ELi ja NATO vastased.
Kõik riigid on nagu väikesed aktsiaseltsid, milles kõik kodanikud on aktsionärid. Äris me peame loomulikuks, et raha peab kuskilt tekkima, seda ei saa lihtsalt Buratinona küsida. Jah, pangast saab laenu võtta, aga meie oma lapsed peavad selle intressidega tagasi maksma! Midagi lollimat kui elada tulevaste põlvede arvelt ei ole olemas!
Millise suuna valik oleks tark?
Suund peab olema arengule! Näen juba praegu selgelt, kuidas hiljutised otsused piiravad noorte ja riigi arengut – sa ei tahagi areneda ja edasi liikuda ega kõrgemat palka saada, sest kõige sellega, mida sa oma pingutuse ja energiaga lisaks teenid, elatad üksnes neid inimesi, kes teevad vähem tööd. Ja milleks siis üldse teha nii palju tööd? Parem juba kergemalt läbi ajada. Kuidas saavad poliitikutele närvidele käia ettevõtjad, kes toodavad kogu sellesse masinavärki väärtust? Keerame kruvi veel enam pingule ja ettevõtjad lahkuvad. Soovitus, et koligu siis ära, kui ei meeldi! «Meil» tuleb tagasi oluliselt rohkem inimesi? Ma elasin nõukaajal ega saa sellist soovitust aktsepteerida, see on riigi ja rahvuse reetja soovitus. Täpselt nagu räpasel nõukaajal, kui eestlasest naaber soovitas, keda kõrvaltalu naabritest loomavagunisse ajada või kes peaks põgenema välismaale.
Olen ise täpselt sama valiku ees: võiksin iga hetk minna kuskile välismaale disainerina tööle. Tööpakkumisi on tulnud palju ja väga headesse moemajadesse. Taneliga on täpselt sama asi, nimekad ülikoolid on kutsunud teda õppejõuks, kuid ta on loobunud. Kuigi tema ehted on kõikjal maailmas ning praegu Münchenis on looming neljal näitusel, on ta jäänud Eesti kunstnikuks.
Ja mina tahan panustada loominguga just Eestisse: luua töökohti, toota riigile käibemaksu ja arendada kohalikku moeelu. Mulle on kuidagi südameasi, et just mu oma Eesti inimesed saaks minu loodud rõivaid kanda.
Miks sa nii kirglik Eesti patrioot oled? Maailmas oleks disaineri võimalused ju avaramad?
Ma olen välismaal piisavalt etendusi teinud, umbes 15. Päris mitmest, kellega neil sündmustel kohtusin, on saanud maailmakuulsad disainerid. Ma tean, mis maailmas toimub: süsteem on täpselt sama, ainult rahasummad on suuremad. Kuni mul on kodumaal kõik hästi, ei lähe ma lihtsalt raha pärast küll Eestist ära! Ei!
Mul ei ole olnud isegi kiusatust lahkuda: Eesti on mu kodu, perekond on siin, sõbrad on siin. Kõigele, mis mulle maailmas meeldib, on olemas Eesti paralleelid, mis meeldivad veel rohkem. Eesti puutumatu loodus on mulle otsatu inspiratsiooniallikas! Ja nii mõnus, külm on! Ma tunnen selgelt, et kuulun siia.
Patriotismist, lõpetuseks. Ma olen pärit sellisest perekonnast, kus isa veeretas meie kodust 300 meetri kaugusel kive Toompea kaitseks ning samal ajal sõitsin mina emaga Peterburi poole meie pere pisikese punase Zaporožetsiga, et päästa mu vanem vend, kes õppis Peterburi mereväeakadeemias kapteniks. Meile sõitsid vastu ainult tankid, jube palju oli tanke... Mitte keegi muu ei julgenud sel päeval selles suunas sõita.
Ema viskas kogu nõukaajal kõrvale pandud säästude paki üle müüri ja ohvitserid lasid vennal tulla. Peitsime ta tekkide alla ja sõitsime koju tagasi.
Ma olen vanematelt õppinud, mis on tegelik patriotism. See ei ole kellegi vihkamine, vaenamine ega hävitamine, vaid vastupidi, oma kodumaa armastamine, oma rahva ja perekonna kaitsmine. Vanemate arust olin ma juba 13-aastasena valmis seda tegema ja eks hinge see mulle jääbki.
/nginx/o/2019/03/21/11883022t1h531e.jpg)
CV
Aldo Järvsoo, Eesti moelooja, Embassy of Fashion moemaja.
Sündinud 5. detsembril 1976 Tallinnas.
Eesti mainekaima moeauhinna Kuldnõel (2008) ja Väike Nõel (1997) võitja, Kuldnõela nominent (2014).
Pärandihoidja preemia Eesti rahvakunsti alalhoidmise eest loomingus (2009).
Mitmel aastal võitis ülekaalukalt noorte moekonkursi Supernoova.
Võitnud peaaegu kõik väiksema mastaabi moekonkursid, millel osalenud.
Tallinn Fashion Weeki üks eestvedajaid ja loovjuht.
Moedisainerina tegutsenud üle 25 aasta, esitledes igal aastal mitut mahukat autorikollektsiooni.
15 moeetendust Eestist kaugemal.
Loonud tuhandeid õhtukleite ja üle 200 pruutkleidi.
Elukaaslane Tanel Veenre, rahvusvaheliselt tunnustatud ehtekunstnik, multitalent ja õppejõud.
/nginx/o/2019/03/21/11883005t1h1990.jpg)