Kristina Šmigun-Vähi: asjad tulevad mu ellu õigel hetkel

Riigikogu valimised ei tähenda mitte ainult uut valitsust, vaid ka uusi nägusid Toompeal. Kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun on üks neist. Arter uuris vastselt rahvaesindajalt, mis jõud viib Toompeale.

Teisipäeva hommikul intervjuule saabuv Kristina Šmigun on silmatorkavalt elevil, energiline ja entusiastlik. Hoiak ja hoog ütlevad: mul algab kohe uus elu!

Šmigun räägib kiiresti ja palju. Jah, morni hoiakuga eestlastele tänaval ligi astumine tekitab esialgu kõhedust. Ei, ta ei valinud erakondade vahel, kes pakub paremini. Ta pooldab nii dopingu kriminaliseerimist kui ka saiakeste müügi lõpetamist koolipuhvetis. Ka tema on tundnud, et liikumisse suhtutakse kui ebamugavusse, mida tuleb vältida ja vähendada.

Pingeline olukord Eesti suusatamises vajutab pitseri meiegi jutuajamisele. «Aga äkki üllataks lugejat sellega, et ei räägikski dopingust,» pakub ta. Mitte selleks – nagu mõni võiks nüüd arvata –, et teemast kõrvale hiilida, vaid… «Mul on suusatamisest nii kahju – see on tegelikult ju ilus ala!» ütleb ta, ja see on nukker hetk meie vestluses.

Kas teil pärast valimispidu pea ka valutas?

Minul? Miks?

Ikkagi selline tulemus. See on väärt ka suurt pidu.

Ma olin tulemuste üle muidugi väga rõõmus, aga kuna olin autoga, siis jõin terve õhtu ainult vett. Ja mul oli väga lõbus. Selleks et lõbus oleks, ei pea jooma alkoholi.

Kas te pole kunagi nii pidutsenud, et pea järgmisel hommikul valutab?

Ma pole kunagi midagi sellist tarbinud, et mul pärast halb olla oleks. Mul on alati ikka mõistus olemas olnud.

Räägime nüüd poliitikast. Tegite esimest korda läbi kogu valimiskampaania. Kuidas läks? Kas kõhe pole, kui peate seisma parteivärvilises telgis ja hüüdma möödujatele, et tulge, inimesed, räägime proportsionaalsest tulumaksust? Kas suusakuulsus aitab inimestega jutule saada?

Mina telgiga ei käinud, aga me käisime poodide juures inimestega rääkimas. Ning jah, suusakuulsus aitab küll. Aga kui ilm on juba väga hämar ja müts on peas, siis ei tundnud mõni ära ka.

Mul oli väga naljakas juhus ühe toreda vanema naisega. Ta küsis minult, et mida teie siin nüüd mulle pakute. Millist kandidaati? Mina ütlesin, et pakun Kristina Šmigun-Vähit. Oi, ütles too naine, ta on nii tore inimene, ta nii meeldib mulle, aga no miks ta riigikokku läheb?! See on nii halb koht ja seal läheb inimene halvaks kätte ära. Miks ta seda ikka teeb?

Mina siis ütlesin, et ma räägin teile, miks sinna lähen. Seepeale ta muidugi ehmatas. Ütles, et oi, nüüd ma astusin ämbrisse, miks ma nüüd nii ütlesin. Et palun vabandust, sa oled nii tore inimene, aga ära mine sinna, nad solgivad su ära. Ma küsisin, miks ta nii halvasti arvab. Temaga vesteldes saingi aru, kui kurb on maailmas see, et hästi palju kirjutatakse halvast, aga heast ei kirjutata.

Kõige esimene kord tänavale inimestega rääkima minek oli väga raske. Mõtlesin, et proovin, ja kui ikka üldse ei istu, siis ma seda ei tee. Kas te tõesti arvate, et mu süda ei peksnud, kui läksin täiesti võõra inimese juurde ja alustasin temaga juttu? Muidugi peksis!

Aga kui sa juba ligined inimesele rõõmsa naeratusega, et tereeee!, mina olen see ja see ja kandideerin ja kas te olete juba otsustanud, siis muutuvad ka inimesed rõõmsamaks ja lahkemaks. Eesti inimene on tõesti morn, aga kui ise naeratad, siis naeratatakse ka sulle.

Minu meelest olid eranditult kõik inimesed, kellega ma kohtusin, toredad. Ma mõtlesin, kes ometi räägib, et kõik on nii halvad ja kurjad. Võib-olla need on, kes käivad netikommentaariumites. Aga tänavatel on inimesed toredad. Muidugi on neil muresid, kellel ei oleks. Aga nad on siiralt heatahtlikud. Ja vähemalt minul oli hästi palju kallistamist selle kampaania ajal. Ma ei saanud õhtuti magama jääda, sest olin neist positiivsetest emotsioonidest täiesti üle keenud. See oli nagu joovastus.

Mõned inimesed ütlesid, et Kristina, ära külmeta siin, me oleme sind juba ära valinud, mine nüüd rahulikult koju. Või siis et issake-latseke, sa jälle siin külma käes! Vihma ka sajab! Eile olid, üleeile olid!

Kas poe juures rääkimisest oli kasu ka?

Ma käisin iga päev, igal õhtul kampaaniat tegemas. Kui mu ema oli Tallinnas, siis ta käis minuga kaasas.

Inimesteni tuleb jõuda! Käisid korraks televiisoris, tore. Andsid kuskil intervjuu, tubli. Aga kes sa tegelikult oled? Mine näita end inimestele, räägi juttu, vaata silma. Siis on ka selge, kas on udujutt või tõsi taga.

Ja see peibutuspardi teema. Ma ei ole peibutuspart! Üks naine jälle ütles mulle nii ägedalt. Rääkisime ja tema ütles, tead, mina nüüd ütlen oma sõbrannadele – sina sinna peibutuspartide ritta küll ei lähe! Sinul ikka on siiras tahe. Ja jälle see kallistamine… Suhelda on nii lahe! Seda ma enda kohta varem ei teadnud, et mulle meeldib rääkida inimestega, neid kuulata. Et inimeste suurim mure selles ongi, et neid ei kuulata.