Eesti rahvusliku ärkamisaja tegelasel ja rahvaluulekogujal Jakob Hurdal polnud kerge toime tulla oma temperamentse naisega, kelle tujud kõikusid kiiresti ühest äärmusest teise. Aino Kallase mälestuses oli Eugenie Hurda «elavuses, nii kehalises kui vaimseski, elavhõbeda hüplevat liikuvust ning paigalpüsimatust, ja üsna samal viisil vaheldus tema sümpaatia termomeeter, samavõrra kiiresti üles-alla keemispunktist jäätumispunkti ja jälle vastupidi».

Hurtade endi abielust annab aga tunnistust Jenny Saaremaalt kirjutatud kiri 1888. aasta suvel, kui möödus 20 aastat nende abiellumisest: «Täna nutsin ma omajagu. Ei tea, mis mul oli, tundsin ennast nii hüljatu ja mahajäetuna. Mõtlesin endamisi, et olen tegelikult saanud sinult nii vähe. Jah, riideid ja süüa küll, lapsukesed ka, aga mu armastust ihkav süda ei ole sellega rahul. Minust on olnud patune pidevalt pisaraid valada. Sa pead mulle selle nõrkuse andestama. Ma ei ole seda sulle kunagi kurtnud, kuid ma tunnistan otse, et Peterburis olen tihti nutnud ja kurvastanud. Sa pole mu pisaraid iialgi näinud ning mul on tegelikult kahju sulle täna kirjutada… Nii tihti olen tahtnud sind emmata ja suudelda, kuid kartusest koormavaks muutuda või sind segada olin üksi ja eemal.»

Kommentaarid
Copy