/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/01/11832955t1h0478.jpg)
See ei olnud nii üldse plaanis, lihtsalt ühel hetkel olid jäätükid varvaste vahel ja siis tundus juba kummaline pooleli jätta, tunnistab sel talvel enda jaoks paljajalu käimise avastanud Piret Laidroo.
Tellijale
Paljajalu lume peal kõndija: «Tunne on äge!»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See tundub mulle endale ka nii ebareaalne, et ma parem ei vaata oma jalgu lumel, aga tunne on küll äge,» tunnistab Virumaal elav noorsootöötaja Piret Laidroo (51). Eluaeg külmetavate jalgadega hädas olnud naine kandis talviti ikka villaseid sokke ega käinud suvelgi paljajalu, aga nüüd teeb seda eneselegi ootamatult ka talvel. Ja veel nii, et paljajalu lumel kõndimisest on saanud omamoodi sõltuvus.
Ta meenutab hiljutist töösõitu Põltsamaale, kus päev otsa saabastes olnud jalad suisa janunesid õhtuse vastuvõtu ajal lume järele. «Kui teised tantsisid, läksin mina välja ja tegin paljajalu lossihoovis paar tiiru. Küll oli hea!»
Talvise paljajalu käimise võlud avastas Piret juhuslikult. Paar korda nädalas koertega mere ääres jalutades läks ta ise jalgupidi vette, et tema kaks koera kauem meres möllaksid. «Sügisel läks vesi järjest jahedamaks, aga mina oli ikka jalgupidi sees, sest lihtsalt ei tundunud enam külm.»
Aastaid just jalgade külmetamisega seostatud haigustega hädas olnud Piretil tekkis ühel hetkel hasart teada saada, kas end niiviisi karastades on võimalik neid tõbesid vältida.
«Eks ma alguses miinuskraadide tulles ehmatasin, kui jalad tuimaks läksid,» tunnistab ta. Naine hakkas oma jalgu jälgima ja pani tähele, et kui pärast paljajalu käimist kohe autosse minna, siis ei soojenenud jalad üles enne kui kodus sooja veega loputades. Märksa paremini mõjus aga kõndimine. «Kuivatad jalad ära, paned saapad jalga ja kõnnid, kuni nad soojaks lähevad,» selgitab ta.