Siutsi ja tema Poisu armastuslugu oleks võinud olla kui kaunis muinasjutt, kuid tegelikkuses sai sellest õuduslugu. Neist on palju kirjutatud, aga kunagi pole nendes kirjutistes kõlama jäänud kaasatundvad noodid.
Siuts oli oma mehest viis aastat noorem, väike õbluke naisterahvas. Tervis oli tal samamoodi nagu sõbranna Ingilgi nõrk – ikka kopsud tegid muret. Kuid vastupidiselt Hildale sattus tema nüüd hoolitseva arsti käe alla, kes olevat teda kullapreparaatidega ravinud. Emiliet iseloomustas loomulik intelligentsus ja taiplikkus. Naises oli taktitunnet, peent vaistu ja empaatiavõimet. Sõbranna Elsbet Parek on Emilie Varest iseloomustanud: «Hääl oli tal mahe ja naeratus väga armas. Ent ta ei naeratanud väga tihti. Pruunid veidi lokkis juuksed langesid õlgadeni, otsaette oli lõigatud lakk, mida ütles kandvat oma liiga kõrge otsmiku varjamiseks.»
Johannes Vares pärines Heimtali vallast. Oma luuletajanime Barbarus oli ta võtnud juba kooliajal, kui õpetaja kord teda klassivenna Jüri Uluotsa kiusamise pärast barbariks nimetas. Oma naiselt sai ta uue hüüdnime – Poiss, Poisikene.