Alice ise tegutses vastavalt oma sõnades väljendatud veendumusele ja astus 400 inimesest koosnenud punakaartlaste salga koosseisu. Õhtul kodus olevat ta kirjutanud kirja oma isale-emale: «Kallid vanemad! Kirjutan teile mõned read, mis nagu jumalagajätmine kõlagu teie kõrvades, sest meie Punakaardivägi läheb sakslaste vastu Ristile, et mitte seda röövlite salka lasta edasi tulla. Lähevad muidugi vabatahtlikult. Ja mina lähen nendega kaasa ja võitlen oma aate eest, kui tarvis, ka langen. Kuid rahulikult ma pealt vaadata ei võiks, kuidas nad meie seltsimeestele kaelakiiget teeksid. Ja sellepärast siis läheme ja võitleme oma vabaduse eest. Ja sul, ema, ärgu olgu pisaraid minu jaoks, tea, et mina olen valmis eluga ja langen hea meelega, kui tarvis. Järeltulevad jõud maksavad kätte meie kõikide eest sel korral, kui nendel õnneks läheks meilt meie vabadus riisuda, mida ma mitte ei usu. Ja meil on ainult kaks teed – võita ehk surra. Elage hästi, tuhat tervist teile, minu armsad. 21.2.18. Liisi.»
:format(webp)/nginx/o/2019/02/11/11780873t1h5764.jpg)