Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arsti ja Eesti Päästekomitee liikme Konstantin Koniku ja kunstnik Nikolai Triigi abikaasa, tuntud poliitiku Mihkel Martna tütar Viktoria oli naine, kes jättis meie kunstiajalukku oma kuju jäädvustused, kuid endast kui inimesest ja naisest vaid aimamised nende taga.
Mihkel Martna oli maaler, kes sattus Tallinnasse Mihkel Tomsoni juurde tööle ja kosis tema tütre Olga. 1880. aastate keskel asusid Martnad Tartusse elama ja neil sündis kuus last: Franzisca, Lucie, Hans, Viktoria, Toomas ja Eva. Viktoria ehk Titti, nagu teda kodus kutsuti, nägi ilmavalgust 23. detsembril, uue kalendri järgi 4. jaanuaril 1892.
Tartu vasakkaldal
/nginx/o/2019/02/05/11766561t1h1b16.jpg)
Tartus sai Mihkel Martna peagi tuntuks hea ja hoolsa maalermeistrina. Seetõttu jõudis ta peagi majanduslikult edukale järjele: mõne aasta pärast ostis ta endale kahekordse kivimaja Vene tänavale. Et majas asusid ka ärid, restoran ja võõrastemaja, siis võis Martna 20. sajandi esimestel aastatel maalritööst loobuda ja pühenduda sotsialismiteooria uurimisele. Peagi tõusis ka mehe ühiskondlik positsioon: 1897. aastal valiti ta Vanemuise seltsi abiesimeheks. Ta kirjutas Peeter Speegi Uudistes ja Rahva Lõbulehes. Kui tekkis Taara selts, siis asus ta selle etteotsa. Lisaks tol ajal moodi tulnud jalgrattasõidule peeti seal tuliseid kõnekoosolekuid ning tehti näitemängu.
Martna tegeles aktiivselt sotsialismi propageerimisega, levitades Tartu üliõpilaste hulgas marksistlikku kirjandust. Kodus käis neil hulganisti vasakpoolsete vaadetega eesti, läti ja juudi tudengeid, korraldati koosviibimisi ja teeõhtuid, kus arutati poliitilisi küsimusi.
Teataja toimetus sumisemas kesk Martnate korterit
1903. aastal pakkis Martnate pere asjad kokku ja kolis Tallinnasse. Konstantin Pätsi nõuandel ostis Mihkel Niguliste 13 asunud trükikoja, kus trükiti ja toimetati Teatajat. Martnate perekond asus elama samasse hoonesse. Alumisel korrusel oli ajalehe kontor, kus võeti tellimusi vastu ja kus valitses Konstantin Pätsi õde Marianne. Tema juures käisid nii toimetuse liikmed kui linnadaamid mõnusasti kohvi joomas. Marianne ei sallinud Mihkel Martnat, nagu ta tunnistas Elfriede Lenderile. Martna olevat olnud tema meelest toores mees, kel kena naine, keda ta polevat osanud hinnata.
Ülemisel korrusel võis astuda trepilt otse Teataja talituse ruumi. Paremat kätt viis uks Martnate korteri ühte ossa. Osa tubasid ja söögituba asetsesid teisel pool toimetuse ruumi. Seega siblisid Martnate lapsed tihedalt lehemeeste laudade vahel, kus istusid Hans Pöögelman, Anton Hansen, Eduard Vilde, Johann Voldemar Veski, Eduard Virgo, Otto Münther jt. Vahel juhtus vastupidigi – nii mõnigi toimetuse töötaja sattus nende poole. Näiteks iga kord, kui Olga pannkooke küpsetama hakkas, lipsas nende kööki Eduard Vilde, kes neid siis isukalt sööma asus – kuumalt, otse pannilt.
Sageli kogunes keskpäeval toimetuse ruumidesse niihästi alalisi kaastöölisi Tallinnast kui ka ajalehe sõpru. Toompealt tulles astusid sisse advokaadid Mihkel Pung, Friedrich Karlson ja Otto Strandman. Sagedasti oli külaliseks kunstnik Hans Laipman (Laikmaa) ja nooruke kooliplika Marta Lepp. Juttu oli laialt ja naerdi laginal.
/nginx/o/2019/02/05/11766604t1h7beb.jpg)
Nii kasvasid Martnate pere lapsed suures kogukonnas. Vanimast tütrest Franziscast sai aastaks pärast gümnaasiumi lõpetamist Virgo käe all raamatupidaja abi, kuni välismaale ülikooli edasi õppima pääses. Tütar Lucie aga, kes õppis Tallinna tütarlastegümnaasiumi viimastes klassides, osutus Anton Hansen Tammsaare silmarõõmuks. Nad käisid koos jalutamas, teatris ja tantsisid heategevuspidudel.
Kevadeti tehti pühapäeviti koos perega jalutuskäike linnast välja ja paar korda sõideti nädalalõpuks Helsingisse. Külastamata ei jäetud Taara seltsi sõprade külalisetendusi ega Estonia seltsi ja Saksa teatri näitemänge. Perekondlikke sündmusi ja jõuluõhtuid peeti Martnate peres suurejooneliselt. Külaliste hulgas olid alati Tammsaare, tavaliselt veel Otto Münther, Eduard Virgo jt.
1905. aasta pillutas perekonna laiali
Kui kätte jõudis ärev 1905. aasta, sukeldus Mihkel Martna aktiivselt poliitilisse tegevusse, osales väljaastumistes, kirjutas ja pidas kõnesid. Aasta lõpul algasid karistusaktsioonid. Teataja toimetus saadeti laiali. Martna, keda ähvardas arreteerimine, põgenes Peterburi ja sealt Soome.
Olgal polnud kerge üksi kuue lapsega maha jääda. Seda enam, et algasid alalised läbiotsimised. Südamehaigele naisele mõjusid need iga kord väga halvasti ja suure hirmuga põletas ta igaks juhuks kõik mehest maha jäänud paberid. Viimaks soovitati talle läbiotsimistest kergema vaevaga pääsemist – tuli vaid sandarmitele kolme- või viierublane taskusse torgata.
Repressioonidest ei pääsenud ka lapsed. Franzisca, kes oli välismaal õppimas, pidi loobuma mõttest saada kodumaal õpetajakoht. Poeg Hans ja tütar Lucie, kes olid levitanud lendlehti ja aidanud vanematel kodus tagaotsitavaid varjata, visati gümnaasiumist välja. Viimasel oleks jäänud lõpetamiseni vaid aasta. Kuigi Viktoria oli kõigest 13-aastane ega olnud temast veel mingit tõsisemat revolutsiooniharrastajat, pidi temagi gümnaasiumi pooleli jätma. Isa käsutas nii Viktoria kui Lucie enda juurde Soome, kus tüdrukud jätkasid õpinguid Helsingi Maria tütarlaste gümnaasiumis.
Noor üliõpilane Aino Thouvón (hilisem Suits), kohtas põgenenud noorte eestlaste gruppi Helsingi Ülikooli raamatukogus, kus nad professor Kaarle Krohni poolt korraldatuna kirjutasid ümber Jakob Hurda rahvaluulekogusid, et hankida raha kõige hädatarvilikuma jaoks – kes õpinguteks, kes poliitiliseks võitluseks, kes kõrge kunsti nimel: «Ees istus väga kitsa ovaalse tõmmu näoga lühike noormees, kes ühe jala sirgeks oli visanud ettepoole, ta lonkas – Konrad Mägi, siis laiade õlgadega pikk härra, teistest mõnevõrra vanem – Aleksander Tassa, päris pigimustade juustega sale noor tüdruk – Titti Martna, sotsiaaldemokraat Martna 15-aastane tütar.»
Olga pidi 12 aastat üksi perekonda ülal pidama
/nginx/o/2019/02/05/11766608t1h9427.jpg)
Olga müüs trükikoja, et elamiseks raha saada, üüris väiksema korteri Kaupmehe tn 33 ja avas seal väikese pansioni. Olgale meeldisid väga noorte koosolemised ja ta tundis ennast suures seltskonnas paremini. Pansionis oli neil alati palju rahvast, iseäranis õhtusöögi ajal, mil tuli lisaks ka palju sõpru. Tööd alustas ajaleht Sõnumid, kus töötasid nii mõnedki endised Teataja liikmed, kes olid söandanud kodumaale jääda. Ka Helsingis õppinud tüdrukud käisid koolivaheajal kodus, eriti pärast seda, kui Mihkel Martna Soomest edasi Saksamaale emigreerus.
/nginx/o/2019/02/05/11766610t1h6697.png)
Kui 1907. aastal keelati Sõnumite väljaandmine, kolis Olga koos lastega Tartusse tagasi. Nende maja puusilla juures Vene tänavas oli ikka alles ja toimis Emajõe võõrastemajana. Olga hakkas seda nüüd ise juhatama. Üürilisteks olid peamiselt üliõpilased. Poeg Hans astus ülikooli õigusteadust õppima. Tema tuba asus III korrusel ja sageli külastasid Hansu sõbrad Anton Hansen ja Samuel Raudsepp. Nii sai ka Lucie jätkata oma teatrikülastusi ja tantsuõhtuid Tammsaarega. Franzisca päevaraamatus on säilinud mälestus 1909. aasta jaaniõhtust, mida Pühajärvel veedeti koos seltskonnaga: «Alice Lasn, preili Tartu, hr. Bernhard Linde, Linzen, Johanson, Hansen, Lucie, Titi ja mina.»
Nikolai Triigi nooruke modell
Viktoria jaoks oli see aasta pöördeline. Nooreks neiuks sirgunud Titti sattus poseerima maalikunstnik Nikolai Triigile. Mees oli saabunud Tartusse kohtuma nooreestlastega, et teha nende albumile kaastööd ja kuulus ühtlasi avatava teise eesti kunstinäituse žüriisse.
Triigil oli selleks ajaks selja taga kirev elulugu ja tema nimi oli kunstimaailmas tunnustatud. Õppinud Peterburis Stieglitzi koolis, oli Nikolai pärast revolutsioonisündmusi sealt välja visatud ja Soome siirdunud koos oma tulevase naise, rikka vene pangahärra tütre Valentina Grekovaga. Pärast abiellumist oli ta asunud koos Aleksander Tassa ja Konrad Mäega Pariisi, kus ees ootas juba sõber Jaan Koort ning käinud suviti Norras inspiratsiooniretkedel.
/nginx/o/2019/02/05/11766612t1hfe74.jpg)
Ta oli tõeliselt haritud kunstnik, laia silmaringiga inimene ja tõenäoliselt oli noorukesel tütarlapsel teda väga huvitav kuulata. Kõigepealt olevat Triik kujutanud Viktoriat oma maalil «Sõjaretk». Kaks sammuvat figuuri – habemik mees ja heledas kleidis naine nagu hea vaim tema ees käimas. Seejärel alustas Nikolai Triik Titti portreega.
Teose valmimisega sidemed noore neiu ja Triigi vahel ei katkenud. Esialgu hoiti neid saladuses, kuni Viktoria järsku koos Triigiga kadus. See kõik mõjus peaaegu romantilise põgenemisena. Ühel päeval avastati, et Titti on kadunud ja puudusid ka igasugused teated Triigi kohta. Alles siis meenus omastele, et viimasel ajal viibis Titti õige sageli kunstniku pool. Lõpuks teatas Viktoria kõigest toimunust omastele kirja teel.
Uljalt abiellu ja maailma avastama
Triigi abielu Valentina Grekovaga oli selleks ajaks jõudnud karile joosta – Nikolai kippus alkoholiga pisut liialdama. Kunstnikust seitse aastat noorem Viktoria ei osanud selles ohtu märgata. Kui mees oma esimesest naisest lahutas, vormistati 1910. aastal kiiresti kooselu. Muutunud perekondlik olukord innustas kunstnikku maalimisele, kuid rikka äiapapa toetuse kadumine viis noore perekonna rahalistesse raskustesse.
1910. aasta Noor-Eesti III kunstinäitus, mis avati oktoobris Vanemuises, tekitas palju poleemikat. Seal oli väljas ka äärmiselt kontrastsete värvidega maalitud Viktoria portree. Nii näo kui fooni osas oli tumepunane kõrvutatud rohekate ja kollakate värvilaikudega. Hugo Treffner olevat maali näitusel nähes hüüatanud: «Ei tea, mis see süüdi on, et ta nii laiguliseks on tehtud.»
/nginx/o/2019/02/05/11766615t1h7e87.jpg)
Kunstinäitusel müüdud teosed ja mõningad tellimised võimaldasid Nikolaile ja Viktoriale kodumaalt lahkumise. Mõte sai küpseks novembris. Siirduti Kopenhagenisse ja sealt edasi Berliini.
Berliinis «tuule peal»
Värske abielupaar leidis ulualust Mihkel Martna juures, kes endiselt tegeles sotsiaaldemokraatiaga, kirjutas artikleid ja külastas ülikooli loenguid. Tõsisemalt kui varem tuli Triikidel kokku põrgata majanduslike muredega. Säärane «tuule peal» elamine ei sünnitanud enam boheemlaslikku optimismi ja muretust. Elatise hankimise võimalusteks kujunesid Nikolai tellimistööd värvitrükis postkaartidele ja karikatuuridele mõnes ajalehes.
Vaheldust Viktoria ja Nikolai ellu tõid Eduard Vilde ja Linda Jürmani külaskäigud, vahel astusid läbi Berliinis elanud viiuldajast Sõrmuste abielupaar ja muusik Rudolf Tobias. 1912. aasta detsembris veetis nende juures paar kuud Caprilt kodumaa poole teele asunud Ants Laikmaa.
Vilde on kirjutanud oma mälestustes: «Kohtasin Triiki ka Berliinis. Berliinis oli tal väga raske, elas seal Martnate juures. Ükskord sõitsin sinna jälle, tahtsin nendega koos teatrisse minna, kuid näis, et Triigil ei olnud raha.» 1913. aastal sai Nikolail villand võimuka äiapapa tiiva all kügelemisest ja Triigid siirdusid tagasi Eestisse, asudes sedakorda elama Tallinna Roosikrantsi tänavale. Õnneks hakkas neil siin majanduslikult paremini minema – Nikolaist kujunes populaarne portretist.
Eduka portreekunstniku abikaasa
1914. aasta suve ja sügise veetsid Triigid Aino Suitsu juures Soomes. Gustav Suits oli parajasti Pariisi sõitnud ja värskelt pisitütre emaks saanud Aino toimetas nende muinasjutuliselt armsas Sweet Home’is Kilos. Viktoriale ja Nikolaile meeldis seal väga: eriti väljavaade ülemise korruse toast – tornitoast. Vahel nautisid Triigid Aino Suitsu perenaiseoskusi, vahel käisid söömas proua Tigerstedti juures, kes oli kunstnikust väga huvitatud. Viimaks hakkas Nikolai maalima Aino Suitsu portreed, kuni nendeni jõudsid kuuldused puhkenud sõjast ja see neid koju Eestisse pöörduma kannustas.
Viktoria oli lapseootel. 1915. aasta 25. novembril sündis tütar Kadri Viktoria. Majanduslikud mured ei andnud nüüd enam ööl ega päeval rahu. Suurte pingutustega suutis isaks saanud kunstnik siiski oma rahalisi kohustusi pankade ja käemeeste vastu täita. Püsivamat sissetulekut maalide müümise kõrval pakkus Nikolai Triigi amet Tallinna Kunstööstuskoolis joonistamise ja kompositsiooni õpetajana, kus tema õpilaseks oli ka Eduard Wiiralt.
Tervishoiu osakond
1917. aasta tsaari loobumine troonist tõi kodumaale tagasi palju poliitilisi pagulasi, teiste hulgas Mihkel Martna. Ühel või teisel viisil tundsid kõik end kuidagi ühiskonna elus kaasa haaratud olevat – Nikolai kujundas Siuru märki ja Viktoria asus vastloodud Tervishoiu osakonda tööle.
Nimelt 27.08.1917 võttis Eesti Ajutine Maavalitsus vastu otsuse «proua Triik Tervihoiu osakonda ametisse võtta 1. sept. alates, talle palgaks 150 rubl. kuus määrata». Tervishoiu osakonda juhtis sellel ajal Konstantin Konik. Viktoria sai tema alluvuses töötada vaid paar kuud, kuni bolševikud valitsuse üle võtsid, kuid ta leidis endale sealt pikaaegse, kuigi väga erineva iseloomuga sõbranna – Matilde Koniku. Konstantin ja Nikolai aga said lähedasemaks poliitika pärast, millest Triik jälle huvitus. Konstantin, kes oli Eesti Tööerakonna üks asutajaid, soodustas tihedamat suhtlemist Otto Strandmani, Jüri Vilmsi, Eduard Laamani ja Juhan Kukega. 1918. aasta veebruaris kuulus Konstantin Konik Jüri Vilmsi ja Konstantin Pätsi kõrval Eestimaa Päästekomiteesse.
Triikidele olid iseseisvuse algusaastad küllaltki karmid. 1919. aasta suvest sai Nikolaist kujutava kunsti toimkonna juhataja Haridusministeeriumis. See tähendas kunstivarade kogumist baltisakslastest mahajäetud mõisatest ja nende säilitamise organiseerimist.
/nginx/o/2019/02/05/11766621t1hbbc3.jpg)
Eesti kujutava kunsti ülevaatenäituse retsensioonid kujunesid 35-aastasele Triigile vaenulikeks. Teda tembeldati vanamoeliseks ja nimetati «Aleksandri tänava juudipoodide sildimaalriks». Allele, Kangro-Poolile ja Gailitile ei suutnud Nikolai Triik seda andestada veel aastaid hiljem. Depressioonimeeleoludes otsis mees leevendust alkoholist.
1920. aastal suri Viktoria ema Olga. Õde Franzisca oli abiellunud poolaka Josef Dabkowskiga ja elama asunud mehe kodumaale. Õde Lucie oli abiellunud Eduard Nipmaniga ja õde Eva Nigol Andreseniga. Vend Hansust oli saanud advokaat ning poliitik ja ta oli pere loonud Emilie Ehvertiga. Noorim vend Toomas õppis veel ülikoolis metsandust.
Perekonna lahkukasvamine
1920. aastal kutsuti Nikolai Triik Tartusse kunstikooli Pallas õppejõuks. Hambaarstiks saanud Viktoria aga hakkas mehest üha võõranduma. Nikolai üha sagenevad joomahood kaugendasid neid teineteisest. Kuigi Triik oli armastatud õppejõud ja tõsine kunstnik, siis pere jaoks oli ta vaid kogu oma väärikust unustav joomamees. Võib vaid ette kujutada naise nördimust, kui Tartu ajalehtedes kirjutati: «Kunstnik T. püksata Tartu restoranis». 1921. aastal jäi mees purjuspäi Elva jaama juures rongi ette, saades tõsiseid vigastusi, mida tuli tükk aega haiglas ravida.
1921. aastal alustas skulptor Jaan Koort Viimsis Laidoneri villas asunud ateljees modelleerima Viktoria Triigi portreed. Ta kirjutas oma päevikus 12. juulil 1922: «Nüüd olen ta tammepuusse raiunud. Maalisin ta üle kollase ja sinise värviga ning panin nimeks «Santa Barbara». Selline rahulik ja äraseletatud nägu.» Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühisuse näitusel samal aastal oli välja pandud ka «Püha Barbara» ja kaks aastat hiljem jõudis see Pariisi Kevadsalongi.
/nginx/o/2019/02/05/11766630t1hc291.jpg)
Samal ajal maalis Nikolai Triik Tartus Matilde Koniku portreed. Ka Konikud olid 1920. aastal kolinud Tartusse, sest Konstantin oli otsustanud tagasi pöörduda oma eriala juurde ja temast sai Tartu Ülikooli haavakliiniku juhataja.
Nikolai proovis oma suhteid perekonnaga korda saada. Ta läks isegi viinaravile. Kuid see lõppes tulemusteta, kui mitte arvestada, et Triik oma arsti jooma õpetas. Endiselt tuli õpilastel teda restoranidest ja tänavalt üles korjata. 1923. aastal elas kunstnik umbes pool aastat täiesti kainena kolleeg Kristine Mark-Mei juures ja maalis aknast paistvat Emajõe vaadet. Siis aga hakkas uuesti pidurdamatult jooma.
Viktoriast sai proua Konik
1926. aastal jättis Nikolai Triik oma ateljee ja õppetöö Pallases ning siirdus kaheks aastaks loomingulisele tööle Tallinna Kultuurkapitali leivale. See oli ühtlasi ka viimane katse perekonda normaalselt toimima panna. Kui kahe aasta pärast Nikolaid tagasi Pallasesse kutsuti, siis kolisid Triigid mõlemad Tartusse. Viktoria süda kuulus siiski sellele «boheemlasele ja laia joonega joodikule, kes oli tema lapse isa», nagu kirjutas oma «Päevaraamatus» Aino Suits.
Ka sõbranna Matilde vajas Viktoria toetust. Oli juba teada, et ta põdes vähki ja kaua talle aega enam polnud jäänud. Matilde oli elanud Konstantiniga kakskümmend tormilist aastat täis arstiööd ja poliitikat. Kuid polnud saladus, et ta «ei armastanud oma meest, kes oli mehelik, aga toores», vaid imposantse kuju ja toreda hoiakuga heleblondi arhitekt Eugen Habermanni. Tartus tegi Konstantin pikki päevi Tartu Haavakliinikus ja Matilde püüdis unustada Tallinna jäänud rõõmsameelset sõpra, kes oli abiellunud teise naisega. Nagu on meenutanud tema kaasaegne Elsbet Parek, oli «aristokraatse välimusega, intelligentse näoga pr. Tilde Konik alati samas laiaveerelises veluurkübaras» ikka armastanud Werneris istuda.
Kuid selle naise kannatusekarikas polnud siiski veel viimseni täidetud. Triigid, kes püüdsid teda tema haiguse ajal toetada, külastasid tihti Konikute kodu Laial tänaval. Nikolai jäädvustas Matildet isegi veel haigevoodis. Sellest sai üks tema emotsionaalsemaid grafiitjoonistusi, millel olid loetavad peenemadki tundevarjundid. Eelkõige suur kurbus. Pidi ju Tilde veel haigevoodiski kogema, kuidas tema mees veel enne seda, kui tema lõplikult silmad sulges, armus tema sõbratarisse Viktoriasse.
/nginx/o/2019/02/05/11766631t1h6c1f.jpg)
Üsna üksi oli Matilde Konik oma hinges, kui ta 1929. aastal suri. Konstantin ütles Hilda Tõnissonile oma naise kirstu ääres: «Tulge vaadake, nagu kuninganna! Mina austasin teda, aga tema on minule palju valu teinud.» Isegi kolleegide hulgas Tartu Ülikoolis polnud saladus, et Konstantin Konik oli oma abielus õnnetu.
Viktoriale oli aga palju valu teinud Nikolai Triik. Justkui oleks vähe olnud maadlemisest alkoholismiga, ilmus mehe ellu ka nooruke kunstiõpilane Anna Põllusaar. Nii vormistaski Viktoria lahutuse Nikolai Triigist ja abiellus 5. veebruaril 1930 oma austajaga. Konstantin Konik oli teise abielu sõlmimise ajal 57-, Viktoria aga 38-aastane. Kui drastiline oli Triikide abielu olnud, kõneleb kujukalt fakt, et Konik lapsendas nende tütre Kadri. Sellegipoolest jäi Triik edasi sagedaseks külaliseks nende kodus Tähe tänav 5 üürimaja teisel korrusel. Et pikendada oma külaskäike, asus ta koguni joonistama Konstantin Koniku portreed.
/nginx/o/2019/02/05/11766633t1hc450.jpg)
Doktori ja poliitiku abikaasana
Kui 1933. aastal Jaan Tõnisson jälle valitsust moodustama pääses, kutsus ta Konstantin Koniku haridus- ja sotsiaalministriks. Poliitiline võitlus Tallinnas mõjus mehele nii rängalt, et sügisel tabas teda tromboos ja osalise halvatus. Konik tõmbus tagasi nii ministri kui õppejõu tööst ja veetis järgnevad nädalad kodus Tartus. Paranemine nõudis pikka ravivõimlemist ning Viktorialt tohutut pühendumist, seda oma hambaarstiameti kõrvalt.
1934. aasta riigipöörde järel kirjutas doktor Konik artikleid demokraatia kaitseks. Kui ta ise enam ei suutnud kirjutada, siis dikteeris naisele. Ilmar Raamot on oma mälestustes meenutanud, et kui ta Konikuid külastas, siis Viktoria kurtnud, et ta mees ei taha enam näha külalisi peale Jaan Tõnissoni, kes teda aeg-ajalt külastab, ja teda – Ilmar Raamotit.
Samal ajal oli Viktorial kurb kohustus saata viimsele teekonnale oma isa Mihkel Martna, kes oli 73-aastaselt pärast mitmete haiguste põdemist surnud kopsupõletikku. Samal aastal haigestus raskelt ka ta endine abikaasa Nikolai Triik, kes oli paar aastat tagasi abiellunud oma noore kunstiõpilasega, aga see oli jätnud ta niipea, kui oli mehe tühjaks pigistanud nagu sidruni.
Kõigi nende hoolitsuste, põetamiste ja võitluste kõrvalt ei osanud keegi märgata, et tegelikult oli see kaunis ja tugev naine end viimaseni kurnanud. Tema haigestumine mais 1935 tuli kõigile ootamatult. Veel ootamatum oli haiguse lühike kulg. Viktoria suri 2. juuni varahommikul.
Kui professor Konik kutsus Hilda Tõnissoni oma teise naise kirstu äärde, siis ütles ta südantlõhestavalt nuttes: «Vaadake, mina armastasin teda väga. Tema ei ole mind kunagi kurvaks teinud. Ta on alati teinud minu tahtmise järele.» Viktoria sängitati Tartu-Maarja kalmistule. Matuserongis oli rohkesti ENÜS liikmeid, rektor J. Kõpp, prorektor H. Kruus, prof. Ulrich Karell, Voldemar Vadi jt. Viktoriat jäi leinama meditsiinitudengist tütar Kadri.
Konstantin elas oma teise naise surma raskelt üle, peatudes isegi mõned nädalad sõber Jaan Tõnissoni juures. Professor Konikut tabas surm 1936. aasta augustis oma kodus kirjutuslaua taga. Nikolai Triik aga veetis oma viimased aastad üksildasena onupoja juures, ilma sõprade ja naiseta, hääbudes 1940. aasta augustis.
Kadri abiellus Eestisse opteerunud venelasest arsti Nikolai Kurjatoviga, kes eestistas oma nime Nigul Kurdveks ning nad põgenesid septembris 1944 Rootsi.
Kasutatud:
- Aino Suits. Päevaraamat 1901-1964. Varrak, 2014
- Mälestusi A.H.Tammsaarest. Koostanud E.Teder. Eesti Raamat 1978
- Bernhard Linde. Nikolai Triik. Mälestusi kadunust. Looming 7/1940
- Evi Pihlak. Vestlusi Nikolai Triigist. Kunst 3/1984
- Küllo Arjakas. Konstantin Konik, unustatud suurmees. Eesti Päevalehe AS 2008
- Kaalu Kirme. Jaan Koorti päevaraamat. Tänapäev 2009
- Timo Aava magistritöö. Mihkel Martna internatsionalismi ja rahvusluse vahel: sotsialismivoolude kohandumine Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Tartu 2014
- Elsbet Parek. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926. Eesti kirjandusloo allikmaterjale, Literaria 14. Virgela, 1998