Kadri Kõusaar: olen enesekindel, aga...

Pilk iseendasse: «Muidugi olin endast heal arvamusel,» tunnistab Kadri Kõusaar oma noorusaja kohta, mil kuraasi jäi sageli ülegi. Foto: Mihkel Maripuu

Äsja oma kolmanda romaani avaldanud ja hirmutava süžeega filmi lavastav kirjanik-režissöör tunnistab, et loominguline väljendusvajadus, mida ta nimetab oma saatuseks, on kohutavalt koormav.

Kadri Kõusaar (31) ei varja, et kaldub maailmavaatelt parempoolsusse. See ei ole eesti kultuuripildis tavaline. Pigem paljusid kultuuriinimesi häiriv.

Nagu on häirivad ka tema tööd. Mitte ainult rahvusvahelistel festivalidel pärjatud mängufilm «Magnus», mille näitamise õigus on seniajani kohtute solgutada. Ka tema sel nädalal müüki jõudnud kolmas romaan «Alfa», mille peategelane, femme fatale Anna (kelles leidub tubli annus autorit ennast) satub Euroopas lahvatanud ehmatavate protsesside pöörisesse.

Ja samuti tema järjekordne mängufilm «Euroopa psühho», kus käib halastamatu otsustamine, kellel on piisavalt väärtust, et elada Euroopas, ja kes tuleb siit välja saata.

Kuigi Kõusaarel on parajasti töiselt kiire aeg, võttis ta rohkem kui kaheks tunniks aja maha, et oma elust ja tegemistest aru anda. Siiski mahtus sekka ka kolm pikka telefonikõnet, üks neist Londonist paslike osatäitjate otsija, Keira Knightley avastajaga, et alustada «Euroopa psühho» võtteid.

Teil on olnud juba lapsest saadik seiklusrohke ja kirju elu. Kui ohtlikesse olukordadesse olete sattunud?

Olin 13 või 14, kui ostsin koomiksite honoraride eest Pärnu tehnikapoes oma esimese seebika. Mingi ameeriklasest fotograaf hakkas mulle ligi ajama – mitte seksuaalselt, aga küsis, kas tohib minust pilti teha.

Jälgisin, et kohtuksin temaga ainult avalikes kohtades päevasel ajal ega läheks kusagile korterisse. Aga ükskord ta ütles, et peab minema oma üürikorterisse midagi võtma. Mingil põhjusel ei suutnud ma leida vabandust, miks ei saa temaga kaasa minna.

Mäletan, et läksin nagu Hollywoodi filmis temaga ühes, jälgisin, kus on väljapääsud-aknad, et äkki on ta mingi vägistaja. Õnneks ei olnud.

Tema korteris vedeles voodis mingi vene piiga, umbes minuvanune. Küsisin: kas sa oled selle tüübiga koos, magad temaga? Ta ütles, et jaa, mulle meeldib see, jumala äge, ta on mulle ostnud igasuguseid asju, riideid ja maki.

Pobisesin midagi, et pean ära minema, ja hiilisin minema. Sain aru, et see suvaline ameeriklane on tulnud siia Ida-Euroopasse, kus tal on lööki, sest mujal saadetaks ta kohe pikalt. Ja võtsin õppust, et ei tohi end enam mitte kunagi sellisesse situatsiooni toppida.

Muutusite siis ettevaatlikumaks?

Kord oli mul vaja sõita rongiga Bolognast Pariisi. Seal ütles piletimüüja, et naistele pileteid ei ole. Mismoodi ei ole?! Ta seletas, et kuna reisin üksinda, ei saa ta mind panna meeste kupeesse, vaid peab panema naiste kupeesse. Ütlesin, et mul on vaja sõita Pariisi ja te müüte mulle selle pileti ja ma ise vastutan! Ta ütles, et ise teate, aga olge valmis, et kontrolör ei lase teid vagunisse. Sain aru, et pean mängima naiivitari.

Konduktor vaatas mind, vaatas piletit, ja ütles, et siin on mingi eksitus. Ma plõksutasin vaid silmi, et ei tea midagi. Ta ütles siis, et okei, tulge peale.

Tundus sõbralik 50-aastane itaalia onu. Astusin kupeesse ja vaatasin, et kolm mustanahalist vaatavad mind väga kahtlustava pilguga. Ja see räige hais, kohutav! Nad polnud kuid duši näinud.

Vaatasime kontrolöriga teineteisele otsa, ja mõistsime, milles on asi – tema tundis ka haisu. Ta ütles, et pole hullu, ta peab nagunii öö otsa töötama, tulgu ma tema kamorkasse. Panin siis oma asjad sinna. Ta oli nii lahe, rääkis oma eluloo, tõi veini ja õhtusöögiks pasta. Viimaks kerisin magama.

Hommikul kell viis tundsin, et kurat, ma ei ole voodis enam üksi, keegi pressib teki alla. Siis ma kiljatasin ja karjusin, et mida te teete, lõpetage ära, ma kohe praegu karjun ja helistan politseisse! Ta veeres voodist maha, heitis põlvili ja hakkas halama, jumalat hüüdma, et andestagu ma talle, ta seda üldse ei tahtnud, ta väga vabandab.

Nuttis lahinal, ütles, et mingi kurat lõi sisse, et ta pidi proovima, et tüdruk on ju voodis. Lõin kohe kaardid lauale, et mis, ise rääkisite enne, et teil on perekond ja lapsed. Nuttis ja halas.

Teie kavandatav film «Euroopa psühho» räägib ka ühest kuratlikust mehest, kes leiab, et tal on õigus teiste elude üle otsustada. Kui Anders Behring Breivik seda suvel Norras tegigi, olite kuuldavasti pahane ja nördinud, et ta teie idee ellu viis.

Ei olnud. Olin alguses šokis: appi, kui õudne, reaalsus paneb alati fantaasiale pika puuga! Sa ei saa kunagi reaalsuse vastu, reaalsus on alati hullem. Filmides pead volüümi maha keerama, mitte lisama, sest muidu inimesed lihtsalt ei usuks.

Kas pärast Norra tapatalguid on teie filmi tegemine veel üldse mõeldav?

Vastupidi, just nüüd ongi mõeldav, sest see näitab, millised meeleolud liiguvad Euroopas, millised ärevad, hirmutavad tungid seal valitsevad. Seda näitavad nii liikumine Occupy Wall Street kui Briti teismeliste suvised mässud, aga ka küsitlused, mille järgi suur hulk sakslasi ja inglasi leiab, et multikultuursus on läbi kukkunud.

«Euroopa psühhos» on mul ka muusa, see ei ole minu haige fantaasia. See on üks kõrgelt haritud, mitmekülgselt andekas tegelane, kel on oma ideoloogia, kuidas oleks võimalik ühiskonda parandada – tema teooriates põimuvad Hitler ja Robin Hood.

Proovivõtetel Eestis filmisime ühe mu lemmikstseeni: peategelane istub koos kolme teise tegelasega žüriis ja nad peavad talendisaate stiilis otsustama, kes on kõlblik elama Euroopas ja kes mitte. Seal on üksikema, kes on aastaid olnud töötu ja elab sotsiaaltoetusest. Žürii küsib, mida ta poeg teeb. Poeg on vanglas. Hääletus: Aafrikasse! Naine hakkab nutma, kui tuleb suur kahemeetrine turvamees ja viib ta ära.

Selline film...

Jah, see on hästi häiriv. Aga sellised meeleolud on üleval. Üksikema karjus veel Taavi Eelmaa kehastatud žüriiliikmele, kes on ratastoolis, et miks teda ennast välja ei saadeta. Too ütleb, et tal on IQ 200.

Filmi peategelase mõttemaailm on äärmuslikult meritokraatlik: ei loe usk, rahvus, nahavärv ega muu, peaasi, et sul oleks ühiskonnas funktsioon ja sa oleksid väärtuslik. Tegelikult jätkan «Magnuses» alustatud teemat: inimese roll Jumalana. Kuivõrd on meil õigust otsustada teiste elu üle? Kuhu see viib?

Teie uus romaan «Alfa» on samuti karmi süžeega. Mis paneb teid tumedate jõududega tegelema?

Eks noorusliku uljusega sööstad peale sellistele teemadele. Võib-olla siis, kui saan vanemaks ja elukogenumaks, ei julge enam tegelda nende küsimustega.

Mulle on nii kirjanduses kui ka filmis ülioluline intensiivsus. Ma ei salli ballasti, lobisemist, venitamist. Kui lähen kinno või avan raamatu, tahan oma elu ja mured unustada, ja seda saan teha ainult äärmiselt intensiivse loo või psühholoogia või karakteri toel.

Mu ema on arst, tema peab päevad otsa kuulama inimeste hädasid, tegema raskeid diagnoosiotsuseid: tema on selline, kes tahab minna kinno komöödiat vaatama või vaatab telekast saadet «Tantsud tähtedega», mida mina kunagi ei viitsiks vaadata.

Kas julgete ka enda sisse vaadata, millised on teis peituvad tumedad jõud?

Loomulikult olen neid deemoneid näinud ja neid ka kätelnud. «Alfa» peategelases Annas on väga palju mind ja ka mitte-mind – kokkupuutuvus minu isikuga võib kõikuda nullist 200 protsendini. Ta teeb asju, mida mina iial ei julgeks. Mulle valmistas selle romaani kirjutamine tohutut naudingut.

Kütsin täiega. Aitas see, et kirjutasin temavormis. See võimaldas võtta vabastava distantsi.

Kust te ammutate enesekindlust, et tulla välja üksjagu pretensioonikate raamatute ja filmidega?

Võib-olla võtan seda fatalistlikult, et ju see ongi mu saatus? See ei tähenda, et ma ei põeks. Loomulikult olen ma tugev ja enesekindel, aga mõnikord olen patja nutja tüüp selles mõttes, et ma ei näita välja. Mind häirivad stereotüübid, et tugev inimene on tundetu inimene.

Ei ole! Selle võrra on sul veel raskem, et sa varjad oma tundeid, aga ikka kütad edasi vastuvoolu. Mul on sportlik eluviis – ma ei suitseta, joon hästi mõõdukalt –, aga samas täiesti mõistan neid, kes joovad, sest neil on tohutu meeleäng.

Nii mu filmid kui raamatud on sündinud väga puhtalt – sisemisest vajadusest, jalustrabavast inspiratsioonist, mu enda arengust või siis unenäost, kohtumisest kellegagi, kellest saab muusa. Pole olnud mingit pastaka imemist, et tingimata peab midagi kirjutama, või et on rahaline projekt, tellimus, mis on hingeliselt võlts.

Olete vist inimene, kes ei löö kunagi millegi ees risti ette, või nagu nüüd öeldakse – olete avatud. Millest see tuleb?

Mind huvitavad elu ja inimesed.

Kas on mõned piirid, kust te mingil juhul üle ei astu?

«Alfa» tegelasel oli ka piir, et ta inimest ei mõrva, aga ta astus sellest piirist üle, sest teda sunniti selleks.

Tapmine on ka viimane piir. Järelikult on te piirid väga kaugel...

Just-just. Peaasi, et pulli saaks ja silmaring avarduks (naerab) – siis mul piire ei ole.

Võib-olla olen julgem kui teised, aga on asju, mida ma ei teeks. Tahaksin Afganistani minna, kindlasti oleks see võimalik, aga tooks kaasa liiga palju vaeva, et keegi mind seal ringi talutaks, sest ma ei räägi kohalikke keeli ja oleksin seal abitu, ja ma ei saaks sealt seda, mida läheksin sinna otsima.

Olen reisipisikuga, ehe elu köidaks mind, aga miini otsa ei tahaks ka astuda.

Ühelt poolt olete intellektuaal, lausa elitaarne, aga teiselt poolt rahvalik, isegi madal. Viitan teie juhitavale saatele «Seks ja küla».

Minu meelest on hea elevandiluutornist alla laskuda – see on värskendav. Teiseks, kust, huvitav, peaks ma raha saama? Teenin mõne telesaatega sama palju kui kogu romaaniga, mis on palju rohkem tööd ja vaeva ja mida ma ei tee raha pärast, vaid hinge pärast.

Samal ajal on telesaade ju lõpuks meeldiv kogemus, sest näed kreisisid tüüpe ja satud kohtadesse, kuhu muidu ei satu.

Ja veel üks küsimus: kui mina seda saadet ei teeks, kes siis teeks? Kes on natuke telegeeniline ja kellel oleks kuraasi ja kes poleks ise ka täitsa nunn – sinna on ikka teatud tüüpi vaja.

Noorena olite ninatark lapsreporter, siis muutusite nahaalseks, nüüd näite korralik ja asjalik. Millest need muutused?

See on elementaarne isiksuse areng.

16–17-aastaselt tegin Eesti Ekspressi ärilisale Sinu Kroon mõned artiklid ööklubidest ja narkobisnisest. Mul oli üks allikas, kellel ühte kõrva ei olnud, see oli vanglas ära hammustatud. Sain temaga ühes baaris tuttavaks, ta rääkis mulle lugusid Eesti allilmast.

Ta erutas mind osalt: appi, milline maailm! Olin siis oivik Tallinna inglise kolledžist, sain temaga kokku suure vahetunni ajal Metropoli kohvikus, jälgisin, et kohtuksin temaga ainult päise päeva ajal avalikus kohas.

Olid teie tollased lood ikka tõesed või panite pool juurde, ausalt?

Tegin ajakirjandusliku eksperimendi, kus kohtusin prostituudiks värbajatega. See oli karm lugu. Mul oli parukas peas. Tüüp ütles, et lähme tema poole, võtame väiksed veinid, räägime seal edasi. Mina, et ei-ei, mul on üks teine kohtumine ees. Endal kõhus keeras, kartsin.

Too eksperiment oli sada protsenti tõsi, aga mingites üksikutes lugudes, tunnistan, kus ma nimesid ei kasutanud, tõmbasin vürtsi juurde ja mõtlesin mõned asjad välja. Kõige naljakam oli, kui Helsingin Sanomat tsiteeris ühte neist lugudest (naerab), et näete, mis Eestis toimub.

Siis unistasingi juba sellest, et saaksin romaani kirjutada, sest romaanis ei pea püsima faktides.
Kõige soojemad mälestused oma ajakirjanikukarjääri algusest on mul Raadio 2 «Cafe Duo» saadetest. Kutsusin sinna inimesi, kes mind isiksustena huvitasid ja keda ma ei tundnud, alates advokaatidest, nagu Märt Rask, ja lõpetades kirjanikega, nagu Maimu Berg, Kivisildnik või Karl Martin Sinijärv. Mõnestki said hiljem head tuttavad ja sõbrad. Neid ei häirinud, et olin nii noor.

Pidite olema endast ikka üüratult heal arvamusel, kui selliseid asju julgesite.

Ei no muidugi olin endast heal arvamusel. See on inimlik. Aga vanus tõmbab vunki vähemaks. Ülikooli ajaks olin rahunenum. Selge see, et 15–16-aastased on ärevamad.

Tänapäeval oleks teile pandud ilmselt mingi moodsa psüühilise häire või haiguse diagnoos.
Arvan, et see oli ka aja märk: kätest oli puudus ja oli vaja lehte täita. Kas praegu oleks võimalik, et Ekspressi toimetusse läheb mingi 15-aastane tibi, kes ütleb, et tal on mingi lugu? Mina nii läksin. Samamoodi läksin igale poole. Julgust mul oli. Ei, see oli pigem kuraas.

Mäletan, kuidas kirjutasin ajakirjale Põhjanael käsitsi oma kõige esimese lühiloo. Palusin, et avaldage varjunime all – ma polnud oma kirjanduslikus kvaliteedis kindel. See ilmus kohe. Kõik, mis tegin, ilmus kohe. Kui midagi oleks seisma jäänud, ehk ma ei oleks julgenud enam nii peale lennata. Äkki mul vedas?

Mis on teie tegevuse kaugem siht?

Tahaks rahvusvahelist haaret. Seda mul veel ei ole. «Magnusega» sain festivalidel maigu suhu: see on nii äge, kui inimesed nutavad saalis, tulevad sind pärast kättpidi tänama ja räägivad oma elujuhtumitest ja sulle on kogu maailm lahti. Uued tutvused üle maailma on ääretult põnevad – need rikastavad.

Kui palju sellise ringitõmbamise kõrvalt oma eluks aega jääb?

Praegu on, jah, hullumaja, kui planeerin filmivõtteid, nii et muuks ei jää aega. Aga kui leian suure tähega Selle Inimese ja otsustan temaga perekonna luua, siis ei ole mulle mingi küsimus, et end mõneks ajaks välja lülitada.

Samas on loominguline väljendusvajadus, mida ma nimetan ka saatuseks, kohutavalt koormav. Lisaks kardan südamepõhjas, kas ma teen õiget asja, kas seda on üldse vaja, raamatuid ja filme on niigi palju, mida ma rabelen.

Ei tahaks öelda, et ma kadestaks, aga pigem igatseks sellise elu järele nagu osal sõpradel, kes teevad rahulikult oma tööd, kõik on kodus mõnus ja rahulik. Tahaks ka. Aga ma ei ole selline. Kui oleksin aastake kõrval, siis muutuksin juba rahutuks. See on nagu mingi taak.

Aasta tagasi tuli uudis, et olete kihlunud norra päritolu ameeriklase Thoriga. Kuidas läheb?

Ei, ma ei ole kihlunud.

See on nii värske haav. Tahes-tahtmata, kui üks on Alaskal ja teine Eestis ... Olen kogu aeg näinud Eestit oma baasina, kust on hea minna maailma. Ma ei tahaks oma perekonnaga siin sidet kaotada.

Kui viia baas Alaskasse, siis sealt on raske end kusagile maailma launch’ida – see on ikka maailmalõpp, mitte New York. See kõik on hästi kurb ja hästi romantiline... Ta on hästi eriline ja tark ja tore inimene, mulle nii palju andnud.

Intellektuaal, kes on ürgmehelik. Hästi julge – see võlub mind mehe puhul. Mingi argpüks ärgu mulle üldse lähedale tulgugi. Ta on inimene, kes astub paljaste kätega minu ja karu vahele, kui on relva telki unustanud.

Vägisi tuleb mõte, et janunete seiklusrohket elu, et hankida sedasi uuteks teosteks uut materjali.

Jah, iga asi, mida sa teed, ka iga vari, mida näed seinal, võib inspireerida. Aga ma ei säti oma elu ainult selle järgi, kust vaid materjali saaks. Lihtsalt neil, kellel ei ole ametlikku tööaega, kestab töö kogu aeg, ka unes.

Eile ärkasin hommikul kell seitse – jäin magama kell neli –, sest nägin karmi unenägu. Kirjutasin selle kohe üles. See oli nagu novell, nii realistlik ja rabav. Siis jäin uuesti magama ja ärkasin kell 12.

Ja siis unistate, et võiksite veel pereelu elada... Minu arvates petate ennast.

Saksamaal on üks naisminister, kel on doktorikraad ja seitse last. Hämmastav tädi! Sellised naised on olemas.

CV
Kadri Kõusaar (31)

Kirjanik, ajakirjanik, filmirežissöör.
Sündinud 8. septembril 1980 Pärnus.
Lõpetanud Tallinna inglise kolledži 1998 ja Tartu Ülikooli hispaania filoloogina 2003.
Olnud Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja ning mitme tele- ja raadiosaate juht.
Kirjutanud ja lavastanud mängufilmi «Magnus» (2007), millele riigikohtu otsusel kehtib kuni 2025. aasta lõpuni avaliku esitamise keeld kogu maailmas. Kõusaar on otsuse vaidlustanud ja filmi edasine saatus sõltub Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist.
Tõlkinud portugali keelest Fernando Pessoa ja hispaania keelest Pablo Neruda luulet.
Romaanid «Ego» (2001), «Vaba tõus» (2004) ja «Alfa» (2011).
Töötab uue filmi «Euroopa psühho» kallal.
Huvid: film, kirjandus, muusika, male, reisimine.
Anne ja Stiil valis ta tänavu aasta andekaimaks ja stiilseimaks naiseks.
Vallaline.

Arvamus

Jüri Kotšinev
kauane sõber, sõjaajaloolane, literaat

Punkt üks on see, et Kadri toob Eestisse head Euroopa espriid, nagu omal ajal tõi Rein Helme. Selliseid inimesi on meil vähe.

Punkt kaks: ta julgeb tegeleda globaalsete teemadega. Minu silmis on olukord selline, et kui sa pole teinud soovahetusoperatsiooni või pole muu kiiksuga inimene, siis ära üldse tegele poeesia või kirjandusega. Kadri esindab vana head klassikalist malli. Ta on ajalise laine väline inimene.
Kolmas asi on tema tohutu empaatiavõime ja tolereerimine. Paljud on süüdistanud, et tal see puudub. Tegelikult on tal see võime tohutu.

Temaga võib rääkida Volõnskist, Paul I-st, Potjomkinist. Ühtegi teist sellist naisolevust ma Eestis ei tea, kuigi tean palju tuntud naisi.

Temaga käib kaasas kuvand blondist – jalad ja juuksed. Aga kuvandi väliselt on ta mõtlev olend. See kõlab muidugi räigelt.
Temas on tohutu uudishimu ja õppimishimu, ja temas puudub tema põlvkonnale omane küünilisus. Tema põlvkond hakkas olemuslikeks nihilistideks, aga Kadri ei ole selline, et ta oleks kõigeõgija ja kõigile ärategija. Selles mõttes on ta erandlik.

Võib-olla 50 aasta pärast tuleb aeg, kui eesti kirjanduses hakatakse rääkima Kõusaare ajast. Ma tean nende sõnade kaalu, aga Kadri on piisavalt noor, et jõuda sinna välja.