Unikaalse andega «liblikapüüdja» Aino Bach nägi ränka vaeva, et nõukogude võimu all sobivaks painduda

Aino Bach, EKM j 57397 FK 1521, Eesti Kunstimuuseum SA, Foto: muis.ee

Aino Bach oli Pallase üks andekamatest naisgraafikutest enne Teist maailmasõda. 1938. aastal kirjutas tema kohta kunstiekspert Hanno Kompus Päevalehes: «See naine on isiksus, keda ei saa ära vahetada kellegi teisega, sest tal on oma nägu. Ta võib ükskord rohkem haarata, teinekord vähem, aga ikka ta on Aino Bach; ning Aino Bach, triviaalselt ütelda, on juba mark.»

1943. aastal sai Aino koos Debora Vaarandiga, kes töötas Rahva Hääle toimetuses, kutse esineda Moskva raadio eestikeelses saates rahuaktsiooniga. Moskva oli talle tundmatu linn. Nad peatusid Eesti esinduses Sobinovi põigus, kus said keldrikorrusel väikese toa ja kus oli võimalik kasutada isegi vanni. Aino heitis puhkama, pärast selgus, et koos põleva paberossiga...