Soome filmistaar Peter Franzén: «Kasuisa viskas meid karistuseks paljajalu õue. Külma oli 30 kraadi.»

Peter Franzén: «Ma võin olla karm mees. Ma suudan inimest lüüa. Kuid olen näinud vägivalda liigagi palju oma elus. Just selletõttu otsustan olla romantik, mitte kangekaelne macho». Foto: Sander Ilvest

Peter Franzén on üks läbi aegade suuremaid Soome filmitähti, keda teab ja tunnustab ka Hollywood. Samas on ta koduvägivalla ohvrist väike poiss, kes pidžaama väel lumme visatuna pidi võitlema ellujäämise eest. Leedu-USA värskes filmis «Tuhk lumel» kehastab mees sadistlikku NKVD komandöri, kellele julmus mõnu pakub. Vägivalla võim seisneb sageli selles, et inimesed kardavad ja eelistavad sellest vaikida. Kuid meie räägime täna just vägivallast.

Sina ja film «Tuhk lumel», kuidas te kokku saite?

Selle filmi tarvis otsiti näitlejaid kõigist põhjamaadest, et leida võimalikult veenvad karakterid. Sain Marius Markevičiuselt käsikirja lugeda ja tõesti armusin sellesse loosse! «Tuhk lumel» on tõestisündinud lugu, mis äratab ellu väga olulise perioodi kõigi Balti riikide ja kogu maailma ajaloos. Maailm peab teadma, mis siin tegelikult toimus! Marius on väga suure südamega mees, kes teeb kõike tohutu kirega – juba selle järgi teadsin, et sellest tuleb võimas film.

Sa mängid selles loos tõelist põrgulist – NKVD komandör on šarmantne kurjuse kehastus. Kuidas oli sellise tegelase nahka pugeda?

Kui sa püüad õela karakteri ellu äratada, pead olema tema poolel. Loomulikult ei ole võimalik sellist tegelast armastada, aga sa ei saa ka kehastada kedagi, keda sa vihkad. On huvitav, kui ka negatiivses kangelases leidub häid omadusi. Antud kontekstis võimendab õelust ja julmust minu arvates väga hästi just näiline sõbralikkus ja inimlikkus. 

Filmis teed sa oma rolli kaudu väga ilmekalt selgeks, et kogu maailma julmus saab võimalikuks vaid seetõttu, et leidub inimesi, kes naudivad vägivallategusid teiste arvel.

Küüditamise ajal olid reaalselt olemas sellised inimesed nagu komandör Komarov. Ma usun, et need inimesed kujunesid julmaks ja õelaks juba varakult, kuid haarasid tekkinud võimalusest kohe rõõmuga kinni, et oma sadistlikke kalduvusi välja elada. Tähistasid võimu ja jõu jõhkrat triumfi ja said sellest naudingu. Pole tähtis, milline kompleks, alaväärsustunne või vaimne häire sellised inimesed oli tekitanud – neid kasutati julmuse tööriistadena. Selliseid inimesi on alati leidunud ja kahjuks leidub ka tänapäeval. Ajalugu kipub korduma. 

Kui tõmmata paralleel tänapäevaga, kas näed samasuguseid mustreid ka praegu?

Ukraina on üks paikadest tänases maailmas, kus ilmselgelt analoogsed protsessid toimuvad. See pole meist sugugi kaugel! Inimesed kardavad ärevaid uudiseid ja kaitsevad end eitusega. Me ei pilguta silmagi ja teeme end justkui pimedaks tegelikkuse suhtes. 

Millised stseenid selles liigutavas loos sulle endale kõige rohkem hinge läksid?

Noore armastuse liin on väga liigutav. Näitlejad annavad selle briljantselt edasi, kõigis tibatillukestes detailides, pilkudes. See lisab helgust süngetes värvides, karmile loole. Igapäevane võitlus ellujäämise nimel ei tapa tundeid ja inimlikkust; kui sa armastad, leiad alati viisi oma tundeid väljendada. Sa mõistad – lootus pole kadunud.

Tõid esimesena välja romantilise liini. Kas oled ise romantik?

Jaa, väga! Ma olen emotsionaalne, mis on minu ametis õnneks OK. (Naerab.) Ma vajan romantikat oma ellu nagu õhku, vajan armastust, ilma selleta ma eksisteerida ei saa. Püüaksin selle kohe leida, ühel või teisel viisil. Ja ma ei peida oma loomust. See ei tee kellelegi kahju, kui oled täielik romantik!

Siiski on piisavalt palju mehi, kes ei julge olla romantilised. Kardavad, et ei paista niiviisi piisavalt jõulised?

Oo, see on täielik bullshit! Pigem vastupidi: mida tugevam sa oled, seda rohkem julged ka tunda. Mul endal pole olnud kaugeltki kõige imelisem lapsepõlv, kasvasin üles keset koduvägivalda. Ma tean, mismoodi paista karm ja mehelik mees. Ma võin see olla. Võin kakelda, ma suudan inimest lüüa, kui ta on selle ära teeninud. Meeleldi! Aga see ei muuda mu romantilist loomust. Kunstnikuna ma tahan tugevalt kogeda kõiki tundeid, mis inimestele omased. Samuti hirmu – me kõik kardame paljusid asju. Ma olen näinud vägivalda liiga palju oma elus. Just seetõttu otsustan olla romantik, mitte kangekaelne macho.

Kas sa suudad lähemalt rääkida, mis sinu vägivaldses kodus toimus?

Seda on kurb öelda, aga kahjuks on see väga tavapärane asi: koduvägivald ja alkohol. Palju kohutavaid juhtumeid, paljude aastate jooksul. Mäletan, kuidas kasuisa viskas mind koos noorema õega uksest välja lumme. Me olime paljajalu ja pidžaamades, väljas oli miinus kolmkümmend kraadi.

Ukse lõi ta kinni ega lasknud meid enam sisse. Ta oli purjus, tal oli ükskõik. Kuulsime, kuidas ta majas meie ema edasi peksis, kuulsime karjeid. Värised hirmust ja ahastusest, kuna sa ei saa ema aidata. Ma tean väga hästi, mis on surmahirm, ahastus, külm.

Lapsed paljajalu lumes... te oleks ju võinud ära külmuda.

Jaa, see oli täiesti võimalik. Aga selline laste piinamine on kahjuks Soomes väga levinud. Lapsena sa lähed täielikku paanikasse, teed mida tahes, et ellu jääda. Pugesime majapidamisruumi, kui see oli lahti. Või püüdsime seista millegi peale, et jalad ära ei külmuks. Otsisime varju tuule eest, kannatasime. Meile oli sisendatud: kellelegi ei tohi rääkida, naabrite juurde ei tohi minna, mitte keegi ei tohi teada. Kõigis meis on ellujäämismehhanism, mis mind siiani on aidanud. 

Ema ise varjas oma kannatusi. Sotsiaalne surve ohvrile on niivõrd suur. Ema valetas kõigile pidevate sinikate, murtud sõrmede kohta…