Alma Sofia Lindeman oli esimesi Eesti Vabariigi ametnikke meie parlamendi alguspäevadest peale, kes toimetas riigikogu kantselei juhatajana kuni 1934. aastani. Hiljem sai temast majandusjuhataja kuni Toompeal lõpetati iseseisva riigi ametnikkonna tegevus.
Almal oli muidugi mugav, et tema töö- ja elukoht käe-jala juures asusid. Samas pidi ta jälgima, et auväärse parlamendi hoonetes eeskujulik puhtus ja kord valitseks. Arvestades tema täpsust ja hoolikust see just nii ka oli.
Kuna nii peamajas kui ka kõrvalhoones elas päris palju rahvast, tuli Almal mõnigi kord majaelanikele meelde tuletada, millised ühiselu reeglid Toompea lossis valitsevad. Nii manitses ta ühes laiali saadetud ringkirjas, et «pööningu – ja keldriuksed peavad alati lukustatud olema. Kõvasti on keelatud pööningul vaipade kloppimine, puude lõhkumine, sinna ei tohi viia prügi, tuhka, heinu, kuivanud jõulukuuski jms. Treppidele on keelatud prügi ja paberossiotste maha viskamine, samuti sülitamine, seal ei tohi ka kala puhastada, madratseid ja vaipu kloppida. Kui kellelgi piimanõust treppidele piima valgub, tuleb see piimakandjal enesel kohe ära koristada. Koerte ja kasside omanikel tuleb hoolega selle järele valvata, et nende loomad treppidele mustust ei teeks.»
Teises ringkirjas pani ta südamele, et korterit ei tule «tuulutada mitte koridori kaudu, vaid korteri akende kaudu, eriti tuleb seda arvestada köögilõhnade suhtes».
Konkreetseid ettekirjutusi sai Almalt ka kojamees. Tema märgukirjades on kuupäeva ja kellaaja täpsusega ära toodud, kus ja millal kojamees oma kohustused täitmata on jätnud: kust leitud tolmu ja ämblikuvõrke, kust tuletikke, paberossiotsi ja muud prahti. Hoolikalt jälgis ta, et talvel Riigikogu hoone trepile ja kõnniteele oleks liiva raputatud ning katused lumest puhastatud.