Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Südantlõhestav põhjus, miks Freddie Mercury ikoonilise «Bohemian Rhapsody» kirjutas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Freddie Mercury septembris 1984
Freddie Mercury septembris 1984 Foto: /

«Bohemian Rhapsody» on üks läbi aegade kõige mõjukamaid rokkballaade, mis senimaani inimesi vaimustab. Aga miks ja kuidas see lugu üldse sündis?

«Bohemian Rhapsody» avaldati Queeni 1975. aasta stuudioalbumil «A Night at the Opera», kuid loo alged on suisa Freddie lapsepõlves. Kümme aastat enne seda, kui Mercury bändikaaslastele lugu esitles, juurdus Mercury peas mõte. Selle esialgne tööpealkiri oli – uskuge või mitte – «The Cowboy Song». Rida «Mama, just killed a man» pidi alguses olema vesterni-stiilis.

Õnneks ei läinud Mercury kantri-teed, vaid lõi hoopis kakofoonia klassikalistest tegelastest, mis ei näidanud mitte ainult, kui intelligentne ja palju lugenud ta oli, vaid peegeldas ka tema klassikalise kunsti huvi. Kokku said värvikad tegelased: kloun Scaramouche, astronoom Galileio, Figaro Mozarti «Figaro pulmast» ja isegi Beelzebub, paremini tuntud kui Saatan.

Lesley-Ann Jones on Freddie Mercury biograafia autor, kellel tekkisid lugu kuulates oma mõtted ja teooriad. Tal õnnestus Mercuryle oma teooriat raamatu kirjutamise käigus ka tutvustada. Jonesi arust esindas Scaramouche Freddiet ennast – pisarais kloun. Galileio oli ilmselgelt matemaatik ja astrofüüsik, bändi kitarrist Brian May. Beelzebub on selle teooria kohaselt Roger Taylor – bändi kõige suurem peoloom. Figaro esindas aga John Deaconit. Mercury vaikimist tõlgendas Jones toona nõusolekuna.

Ametlikult jäi Freddie aga endale kindlaks: lugu esindab suhteid, «pisukese nonsensiga segatult», nagu ta ise ütles. Kuid et aga lugu tõeliselt mõista, tuleb minna tagasi päeva, mil Mercury bändile oma mõtet esitles.

Kõigepealt on märkimisväärne, millele olid laulu sõnad kirjutatud – hunnik telefoniraamatust rebitud pabereid. «Kui ta sellega välja ilmus, tundus, et tal on kogu asi juba peas valmis,» meenutab May. Augustis 1975 asus bänd lauluga tööle. Selle linti võtmiseks kulus üle 70 tunni! Ka legendaarse kitarrisoolo kirjutas Freddie, mitte May.

Kõige vastuolulisem oli aga ehk loo pikkus – 5 minutit ja 55 sekundit, mida plaadifirmat lühendada tahtsid, aga millega bänd muidugi nõus polnud. Kui singel välja tuli (ja seegi juhtus poolkogemata), tõusis see kohe edetabelite tippu, veetes järjestikku üheksa nädalat Briti muusikatopis. Selle saavutusega polnud hakkama saanud isegi The Beatles.

Aga mida see laul siiski tähendab? Freddie pikaajaline sõber ja helilooja Tim Rice usub, et tegemist oli Freddie kapist välja tulemise lauluga. «Minu meelest on siin selge sõnum,» ütles Rice. «Freddie tunnistab siin, et ta on gei.» Laulusõnad, milles viidatakse mehe tapmisele, olevat Mercury ise – ta tappis «heteroenda», jättis temaga igavesti hüvasti, et olla see, kes ta tegelikult oli.

Sama usub ka Freddie kauaaegne kallim Jim Hutton, kelle meelest oli lugu märgiks oma seksuaalsusega leppimisest. ««Bohemian Rhapsody» oli Freddie pihituba,» ütles ta. «See räägib sellest, kui erinev oleks võinud Freddie elu olla, kui palju õnnelikum ta oleks võinud olla, kui ta oleks saanud olla tema ise terve oma elu.»

Kahjuks jäi Freddie elu alatiseks varjutama tõsiasi, et teda ei tahetud võtta tema endana. Bändikaaslased ja lähedased ei suutnud isegi avalikult tema haigust tunnistada – nad tegid seda vaid päev enne tema surma.

Seega on «Bohemian Rhapsody» sõnum olulisem kui kunagi varem, kuna meie ühiskond on jätkuvalt silmakirjalik. Freddie sõnad julgustavad meid ka täna: ei tasu häbeneda seda, kes me oleme. Laskem lahti asjadest, millest me arvame, et nad on tähtsad, ja armastame end inimesena, kes me tõeliselt oleme.

Freddie Mercury ja Queeni suurepärast filmi «Bohemian Rhapsody» saab juba kolmapäeval, 31. novembril vaadata koos meiega. Rohkem informatsiooni «Sõbrannaga kinno» erilinastuse kohta leiad siit.

Tagasi üles