Peeter Rebane: «Ma nutsin, kui seda lugu lugesin. Tundsin, et lihtsalt pean sellest filmi tegema!»

See Peeter Rebane, kes saabub meie kohtumisele lihtsas valges T-särgis, tuulest sasitud juustega, aval naeratus näol, on justkui kunagise kristalliseerunud versioon. Ta on sama tulihingeline ja kirglik, kuid varasemast oluliselt sallivam. «Kunagi võitlesin vihaselt kooseluseaduse eest, nüüd ei võitle ma enam millegi eest. Olen aru saanud, mis edasi viib – see on mõistmine, mitte vastandumine.»

Seoses Peeter Rebase filmi «Tulilind» maailma esilinastusega avaldame uuesti täismahus ja muutmata kujul 29.09.2018 Postiemehes ilmunud intervjuu.

Peetrist õhkub entusiasmi ja positiivsust – ta on üleni haaratud uuest filmist ning õnnelik, et saab teha seda, mida süda käsib. See ei loe midagi, et tänagi ärkas ta enne päikesetõusu, et juba kell 5.45 filmivõtetele kihutada. Ärimaailma kullasära ja meelelahutuse glamuur on minevik. Nüüd kuulub Peetri elu ja armastus sada protsenti filmikunstile. Äsja käivitas ta Eestis rahvusvahelise mängufilmi «Tulilind» («​Firebird»​) võtted.

Vaata, kes saabusid Peeter Rebase filmi «Tulilind» maailma esilinastusele

See film pole kergete killast, vaid väga julge valik! Traagiline armulugu keelatud armastusest, mis lahvatab ühe naise ja kahe mehe vahel lennuväebaasis. Film tugineb tõestisündinud loole, mis leidis aset 1970ndate Nõukogude Eestis. Oma brutaalses aususes ja lootusetuses raputab see igaühe hinge, kes kunagi armastust kogenud. «Ma nutsin, kui seda lugu lugesin,» tunnistab Peeter. «Tundsin, et lihtsalt pean sellest filmi tegema. Selle loo ellu äratama ning inimesteni tooma. Ma olen valmis elus kõigest loobuma, et teha filmi.»

Nii et kogu elu on koondunud ühele kaardile. Ja Peetri elu – see ongi sama põnev nagu film!

Eestlastel on väljend: parem olla suur kala väikses tiigis kui väike kala suures meres. Sind ei näi see tagasi hoidvat, vaid teed täpselt vastupidi. Kas kõhe ei ole?

Jah, ma olen täitsa nõus: miski ei ole lihtne ja kõik on ebakindel, kui sa midagi uut alustad. Aga selles minu arust elu võlu ongi. Kui ise usud sellesse, mida teed, ja kui teed seda õige eesmärgi nimel, siis on kõik võimalik. Kui teed midagi ainult omakasu nimel, siis on kahtlane, kui pikalt või hästi see läheb. Aga kui teed midagi, mis on kõihi huvides, siis ei ole mingit piirangut, miks eestlane ei saaks midagi maailma tasemel või universumi tasemel teha.

Liiga palju ettevõtmisi jääb julguse taha! Hirm on üks kõige hirmsamaid asju. ---

Inimesed vihkavad, eitavad ja ründavad asju, mida nad ei tunne. Sinu loo armukolmnurgas on kaks meest ja üks naine. Kas loodad muuta filmi kaudu endast erineva orientatsiooniga inimeste mõistmist lihtsamaks?

See ongi kõige põnevam, et minu jaoks pole see lugu tüüpiline klišeelik «geifilm». See on mõtlemapanev, kuidas ühe mehe ja naise suhe muutub, kui sinna tuleb kolmas inimene, kuidas kogu elu muutub... Kuidas sõpru reedetakse sellepärast, et sa ei tohi ausalt rääkida, mida tunned. Seda on ka tänapäeva maailmas liiga palju! Kui kõik inimesed käituksid südame järgi, räägiksid seda, mida tunnevad, siis elaksid kõik harmooniliselt koos. Probleem tekibki sellest, kui keegi ütleb: nii ei tohi. Hinnangute andmine teiste eludele on üks kõige jubedamaid asju üldse.

Praeguses Eestis võib «Tulilind» siiski omajagu kirgi kütta, sest armastus lööb lõkkele kahe mehe vahel.

Ma isegi pole seda filmi tehes küll mõelnud, et keegi võiks seda vihata. Ei ole võimalik vihata siirast armastust. Kui keegi tõesti nii tunneb, siis tuleks ennekõike enda sisse vaadata.

Ma soovitaks aru saada, mis sind ärritab või esindab teistsugust vaadet. Ma ise kuulan tihtipeale Pereraadiot, otsides sealt positiivset sõnumit. Arvan, et need, kes paduusklikult midagi vihkavaid või võõraks peavad, võiksid just vastupidi püüda aru saada. Kui tekib mõistmine, siis ei olegi enam teemat. Inimesed pole üldse nii erinevad.

Armastus ei tunne kunagi piire, see pole valiku küsimus. Sa ei saa ise valida, kellesse armud.

Milline on suhtumine geidesse tänapäeva Eestis? Sa jagad elu Tallinna ja Londoni vahel, sul on mõlemalt poolt vaade olemas.

Ma arvan, et asi liigub vaikselt positiivses suunas. Nõukogudeaegne halvav hirm ja aastakümneid ühiskonna sisendatud uskumused hakkavad hajuma. Kui vaadata demograafiat, siis 25–30-aastaste ja nooremate seas pole üldse teemat – 80 protsenti arvab, et pole probleemi. Las inimesed elavad nii, nagu süda ütleb. Vanem põlvkond on palju konservatiivsem, aga kõik algab meie enda kodust peale. Ma saan aru, et seesama hirm tundmatu ees takistab. Ja kui sulle on väiksest peale õpetatud, et see on vale ja see on õige, siis hakkad uskuma, et ongi nii.

Vaata või Põhja-Koread. Meie siin naerame, aga see totalitaarsus on miljonite inimeste reaalsus…

Tasub aeg-ajalt oma uskumused üle vaadata: miks ma nii arvan? Kas sellepärast, et olen ise seda kogenud? Või on see lihtsalt teistelt, ühiskonnalt õpitud uskumus, mille puhul ma isegi ei küsi, aga usun ikka? Mustanahalised inimesed, moslemid, geid, paljude meeste jaoks tunduvad ka naised millegi poolest halvemad kui nemad.

Üks rumal küsimus ka. Kõige sallimatumad on geide suhtes keskealised mehed, kuigi loogiliselt pole neil ju midagi karta! Keegi ei lähe ei nende naiste ega nende endi kallale. Miks nad siis kardavad?

Ma arvan, et neile on enda kaela võetud vastutuskoorma kandmine läinud lihtsalt nii raskeks ja rõhuvaks, et nad enam ei jaksa. Ainus väljapääs näib otsida süüdlast.

Kui oled keskikka jõudnud mees, kellele on väiksest peale kodus õpetatud, et tema vastutab, ta ei tohi nutta, ta ei tohi tunda, ta peab tugev olema. Nii nagu Eesti meest nõukogude ajal õpetati – ma ütlen seda, lugedes ise end üheks nende hulgas. Väga raske on sellest mustrist välja tulla ja ennast aktsepteerida. Endale tunnistada, et ma tegelikult võin olla haavatav. Võin nutta, naerda, tunda ja olla! Et ma ei pea kogu aeg seda rasket vastutuskoormat kandma. Ma arvan, et kui sa ei tunnista endale seda ning kannad minevikukoormat kangekaelselt edasi, siis ei jaksaks mitte keegi…

Ega EKRE valijad ei ole millegi poolest halvad inimesed või valel teel. Kui tunned, et ei ole ühiskonnas väärtustatud, oled kuhugi kinni jäänud, sul lasub suur psühholoogiline koorem, siis selles olukorras ongi kõige lihtsam otsida väljastpoolt süüdlasi. Aga see on tunne, see on enesehinnang – see ei ole tegelikkus.