Juhuslik kommipaber maas pole sinu mure? Eksid!

Jooks koos prügikorjamisega on mitmekülgselt kasulik - aitad loodust ning saad kükkide ja kummarduste võrra ka ise kasulikuma treeningu. Foto: John Nguyen

Seenel käimist ma ei salli. Ilmselt olen ainus sedasorti inimene Eestis, aga mis parata, ma lihtsalt ei leia ainsatki seent! Kuid õnneks saab liikudes korjata ka kraami, mida eriti otsima ei pea – prügi nimelt. Prügikorjajajooks ehk Plogging võidab aina enam populaarsust. Arter uuris, milles asi.

Tühi kilekott mahtus sipsti mu tuulejaki seljataskusse. Nii et esimesel pilgul tundus kõik täitsa tavaline! Suundusime koos seiklussportlasest sõbraga oma tavalisele jooksuretkele, mis kulgeb läbi Kalamaja alleede ja mereääre Paljassaare kanti, ning otsustasime sel korral tervisliku liikumise ja prügijahiga ühendada. Tõtt-öelda kohtab iga looduses või linnas või ükspuha kus kulgeja ka kallite kaasmaalaste elutegevuse märke. Üht-teist on ikka keegi teele poetanud, olgu see kommipaber või pudel. Korjatava kraami vähesuse üle ei saa õnneks küll ükski prügijooksja kurta – seda nodi leiab märksa kindlamalt kui seeni! Mis ripakil, see kaasa!

Mu kaaslane on juba aastaid varmas kaasa noppima kõike, mis looduses ette jääb. Kellegi pudel mägedes või metsarajal – kõhklematult kaasa kuni järgmise prügikastini. Minule see mingil põhjusel nii lihtne polnud. Mingi beibefaktor sõitis sisse – rämps on räpane, ei tahaks nagu puutuda. Kuid loodus ise enda turjalt prahti kokku korjata ei saa, sama liik, kes seda külvab, peab ka lõikama. Mulle oli suureks abiks ka see, kui tutvusin infoga, kui kaua ja vaevaliselt loodusest prügi kaob. Lihtne pabertaskurätt, mis näib ehk tühiasi maha poetada, laguneb looduses kaks (!) aastat. Ja kogu selle aja meenutab ta oma poollagunemise teekonnal seda süüdimatut jobu, kes endale niisuguse inetu mälestusmärgi püstitas. Kas sa tõesti tahaksid see inimene olla? Aga asi läheb veel hullemaks – kiletatud kommipaber ja metallist õllepurk ei lahku loodusest iial. Plastpudel istub põõsa all üle tuhande aasta. Kas sul seda kõike teades jätkub tõepoolest veel südant seda endiselt vedelema jätta?

Plogging, Tallinn Pirita jõeäärsel jooksurajal. Foto: Postimees

Puhtus hoiab puhtust

Plogging ehk tervisejooks koos prügi korjamisega läks organiseeritud ettevõtmisena hoogsalt käima kahe aasta eest Rootsis. Sarnast algatust – mine loodusse, spordi, naudi ja korista juhuslikku prügi – propageerib ka prantslaste Run Eco Team. Aga eks leidus varemgi neid, kelle südametunnistus ei lubanud kogemata ette jäänud rämpsu edasi vedelama jätta, vaid korjas selle kaasa. Tegijaid leidub, nüüd oleks paras aeg sellele loodussõbralikule harrastusele eestikeelne ja suupärane nimi leida.

Midagi keerulist siin pole: mine metsa jooksma ning võta üles teele jääv võõras prügi. Üllataval kombel pole see esimesel korral kaugeltki kerge.

„Kellegi teise maha visatud prügi üles korjamine vajab väikse barjääri ületamist – see ei ole ju minu kohustus,“ selgitab seiklussportlane Silve Eensaar, kelle eestvõttel ka Eestis on analoogseid üritusi korraldatud. „Aga järele mõeldes on see hoopis võimalus ja heategu keskkonnale ja kõigile teistele inimestele ja pakub niiviisi ka rahulolu endale. Kus ei ole prügi maas, sinna tõenäoliselt seda ka ei visata.“

Siin peitubki asja võti! Selleks, et reostada kaunist puhast loodust, peab olema eriliselt paadunud tüüp. Ükski eetiline inimene seda ei tee. Keegi ei taha olla esimene must lammas. Teisalt – kus juba lademetes risu vedeleb, sinna poetatakse kergekäeliselt lisa. Midagi sellist näeb näiteks suurtel muusikafestivalidel – alati on seal rikkalikult kohti, kuhu viisakas inimene saab oma tühjad topsid ja muu ülejääva poetada. Sellegipoolest pudeneb üsna muretult maha kõike, mida omanik enam ei vaja, sest maas on juba niigi rämpsu.

Aga mina pole süüdi!

Paljud neist, kes väljaütlemistes vägagi roheliste vaadetega, ei tee siiski tegudes ülearu ära, sest nemad pole seda sodi maha jätnud. Miks ma peaks kellegi teise järelt koristama? Kellegi teise tööd tegema? Võib-olla on see lihtsam, kui mõelda, et tegu pole pahatahtliku reostamisega (enamasti paraku siiski on), vaid asi juhtus kogemata.

„Spordiradadel kukub enamasti prügi maha pigem kogemata, geelipakendit või batoonipaberit on ju raske taskusse suruda, eriti kinnastega. Täitsa vabalt võib see liikudes uuesti pudeneda ja prügistaja ise ei saagi sellest teada,“ selgitab Eensaar. „See teadmine peaks korjamise barjääri veel alandama: et prügistamine võib ka sinuga kogemata juhtuda. Kokkuvõttes – prügi üleskorjamine ja prügikasti toimetamine on alati parem lahendus, kui selle vedelema jätmine.“

Nii on see nagu kogemata heategude vahetamine ehk et sina korjad ära, mille tahtmatult kaotas keegi teine. Kui sama peaks juhtuma sinuga, tuleb heasoovlik abikäsi ka pärast sind. Aus värk. Mitmekülgselt kasulik

Kui läheneda teemale puhtalt liikumise vaatevinklist, siis prügikorjamine tõhustab ja mitmekesistab ka treeningut. Esimesed kasud lõikad juba sellest, kui kolid oma jooksuretke kõnniteedelt ringi loodusse – pinnas on pehme, iga samm isemoodi ning jalgadele on see märksa loomulikum ja tervislikum koormus. Pidev kummardamine liidab lihastöö. Prahti võib noppida ka kükke tehes. Kõik see kasu kajastub kiiresti sinu trimmis taljejoonel ja prinkidel tuharatel. Lisaks takistab kehal n-ö mugavustsooni minemast – kes pikalt jooksnud, teab hästi, kui mugav on tuttavas tempos tiksuda. Aga siin ei tea sa iial ette, millal tuleb teele uus kükk või kummardus. Või lausa pikem kükiseeria enne järgmist spurti.

„Kui liita jooksule kükitamine, sirutamine, kummardamine ja väikese lisaraskuse kandmine, annab see treeningule lisaväärtust,“ ütleb seiklusüritusi korraldava ettevõtte Seiklushunt rohejuht Eliisa Saksing, üks ala tulihingelisi propageerijaid siinmail.

Plogging kui uue aja tervisesport koos hooliva mõtteviisiga levis ülikiirelt üle kogu maakera. Inimesed on üha teadlikumad, samal ajal, kui näiteks üksnes plastikureostus on võtnud lausa hirmuäratavad mõõtmed. Iga liigutus selle peatamise nimel väärib vaeva. Ka ookean koosneb miljonitest piiskadest meres – niisiis pole väikseimgi panus väärtusetu! Jah, isegi see võõra ülbari mahavisatud pudel, mille sina prügikasti panid, muutis midagi.

Prügikorjamisejooks on lihtne - võta vaid kott kaasa ning nopi üles kõik sodi, mis ette satub. Saad liikumisest topelt-rahulolu. Foto: Joakim Klementi

Roheusku eestlased

Eestis kogub ala ülikiiresti populaarsust. Algatust veavad Seiklushunt ja Eesti Roheline Liikumine, mitmed tuntud artistid ja avaliku elu tegelased on tunnistanud plogging’u valjuhäälselt oma eelistatud tervisespordialaks ning järgijate ring aina laieneb.

Hea mõte on kampa võtta lapsed. Liikumisarmastus kasvab sisse maast madalast, sest väikesed energiapommid armastavad ringi rahmeldada. Uskuge – laps, kes on käinud koos ema-isaga metsa alt prügi korjamas, et metsal oleks parem olla, ei viska iial ise sodi maha. Teda ei ole vaja käskida ega kontrollida, südametunnistus hakkab ise tööle. Isiklik kogemus õpetab rohkem kui tuhat teoreetilist manitsust.

Meie jooksuretk lõppes tõdemusega, et kuigi võib tunduda, nagu võtaks prügikorjamine tempot maha, tuleb koormus lisaliigutusi tehes märksa tõhusam. Ning kaasavõetud kott on lõppeks alati liiga väike, kodumaa loodusrajad on õnnetuseks tänaseni rikkad. Mida ala populaarsuse kasvades loodetavasti õige pea enam öelda ei saa.