/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2018/09/25/11444637t1h82d0.jpg)
Fitnessitreener Sarah Holden otsustas kuus päeva nädalas trenni teha kogu raseduse vältel, ka neljakümnendal rasedusnädalal. Seda tehes astus ta vastu ämmaemandate soovitustele trenniga piiri pidada ning pidi end sotsiaalmeedias pidevalt kaitsma kriitikute eest, kes väitsid, et ta seab oma lapse elu ohtu.
Üle viie aasta personaaltreenerina töötanud Sarah oli enda sõnul tõsiselt jahmunud sellest, kuidas inimesed kommenteerisid tema fotosid, kui ta rasedana trenni tegi. Peale selle, et ta kriitikute meelest oma lapse eluga riskis, jäi kommenteerijatele ette ka see, et ta teistele rasedatele naistele ebareaalseid standardeid loob, edastab The Sun.
Kui Sarah tööandja jagas jõusaali Facebooki lehel tema pilti, hakkas selle alla kogunema ridamisi õelaid kommentaare inimestelt, kes tundis end seeläbi puudutatuna. Näiteks kommenteeriti, et ta teeb raseduse ajal trenni vaid selleks, et Instagrami fotodel hea välja näha.
«Kui ma käisin 8. rasedusnädalal ultrahelidiagnostikal, ütles ämmaemand, et ma ei tohiks enam raskusi tõsta,» rääkis Sarah, et ta lihtsalt ei jäänud nõusse ja ütles, et teeb trenni edasi. «Alguses oli veidi raske rasedusega kohaneda, sest ma olen harjunud trennis viimseni pingutama. Muidugi väsisin ma ka palju kiiremini ära ja ei saanud nii intensiivselt treenida. Ma ei oleks kunagi teinud midagi sellist, mis oleks lapse ohtu seadnud.»
Rasedusest teada saades muutis naine oma treeningplaani ja hakkas kasutama kergemaid raskuseid. Näiteks pani ta kangile varasema 100 kilo asemel vaid 40 ja 16-kilose sangpommi asemel tõstis 12-kilost.
Nüüdseks on Sarah täie tervise juures poja ilmale toonud, sünnitusest kosunud ja jätkab trenni tegemist. Ka Sarah elukaaslane on personaaltreener.
Ebameeldivad kogemused rasedus ajal jätsid aga naisele oma märgi ja nüüd on ta otsustanud raseduse ajal treenimisest rohkem rääkida, et teised naised ei alluks ühiskonna survele ja ei loobuks rasedana jõusaalis käimisest. «Inimesed reageerisid väga erinevalt, kui said teada, et ma olen rase ja jätkan treeningutega. Alguses ei olnud see probleem, sest kõhtu ei olnud näha kuni 25. rasedusnädalani. Pärast seda hakati pidevalt midagi kommenteerima, kui mind trenni tegemas nähti.»
Kui Sarah jõusaalis raskused kätte võttis, astus sageli keegi ligi ja ütles, et ta ei tohiks neid tõsta. Keegi teda aidata ei soovinud, ainult kommenteeriti. «Üks mees isegi tuli jõusaalis ligi ja ütles, et ma ei tohi trenni teha, sest ma teen oma lapsele viga,» meenutab Sarah. «Ma olin rase, mitte jõuetu. Ta ei teadnud, millest ta räägib, nii et ma lihtsalt ütlesin talle, et tunnen oma keha ja see ei ole tema asi.»