Marie Underi tütre Dagmari suhe emaga jäi alatiseks konfliktseks ja pingeliseks

Dagmar Hacker oli poetess Marie Underi tütar. Ema ja tütre erinevad iseloomud põhjustasid aastaid ägedaid konflikte, aga õnne, vabadust ja rahulolu ei toonud Dagmarile ka pastoriproua põli Saksamaal.

Artikkel on kirja saanud tänu Sirje Kiini lahkele loale kasutada tema publikatsioone Marie Underi teemal.

Marie ja Karolus

Marie Under pärines kooliõpetaja perest, kus ahtakesed majandustingimused sundisid kohe pärast kooli iseseisvat tööd otsima. Proovinud nii guvernandi kui poe kassapreili ametit, õnnestus Mariel saada viimaks oma vaimsetele huvidele vastav töökoht ajalehe Teataja toimetuses.

Veetleva noore daamina suutis ta segi ajada oma kaastöölise Eduard Vilde pea, kuid tema enda silm oli peatuma jäänud hoopis tänaval kohatud suurte pruunide põlevate silmadega, tumedate juuste ja «suursuguselt kahvatu palgega» pikakasvulisele noormehele, kellest hiljem selgus, et see oli tema koolipõlveaegse sõbranna Gusteli vend Karl Hacker.

10. veebruaril 1902. aastal astusid nad Oleviste kirikus abiellu. Karli isa oli pottsepp ja noormees ise töötas Saku õllevabriku laos. Karli ema oli ägedalt abielu vastu, lootes pojale paremat partiid.

Peatselt pärast abiellumist kolis noorpaar Moskvasse, kus Karl hankis raamatupidaja koha Singeri vabrikusse. Ei olnud sellel vastu vanemate tahtmist sõlmitud abielul ja Venemaale pagemisel muud põhjust, kui et pruut oli lapseootel. Isegi tütar Dagmar sai oma sünnisaladuse teada alles enne leeriminekut emalt saadud kirjast: «Kallis Dagy! Ma jutustan sulle ühe väikse saladuse. See on natukene naljakas ja natukene piinlik. Vaata, Amammat olen pidanud ma alati väga kartma. Kui nüüd sina sündisid, siis olin mina alles 19ne aastane ja kartsin teda veel enam kui praegu. Sa sündisid aga veidi varem. Et me aga Amammat kartsime, siis otsustasime papaga su sünnipäeva veidi edasi lükata – offitsiaalselt muidugi. Nii kirjutas siis papa Moskvast Tallinna, et sa oled sündinud siis ja siis (su senine sünnipäev), kuna su õige sünnipäev on aga 19nes August, uue stiili järgi 1ne September.»

Noor ema Moskvas

Oma moraalse maine päästmine läks Marie Underile kaunikesti maksma – noor armastus leidis kiiresti majanduslikus kitsikuses oma lõpu. Kui Karl oma töökoha kaotas, tuli vähegi hinnalisem vara müüa või pantida ja viimases hädas soolvees Tallinnast kaasa võetud keedetud herneid nosida. Kergemaks läks alles siis, kui perepea sai Moskva lähistel Kutšinos Rjabušinski mõisas majandusülema koha.

Dagmar sai endale õe Hedda 1905. aastal. Hackerid elasid ikka veel Kutšinos ja Marie oli üsna rahulolematu asjaoluga, et tema mees ei suutnud niigi palju teenida, et nad oleksid saanud palgata teenija. Kaks väikest last nõudsid üsna palju pühendumist, aega ja tähelepanu. Selle kõrval tuli ka koristada ning keeta ja polnud imestada, et vahekord abikaasade vahel muutus üsna pingeliseks.

Hinge aitas kergendada luuletuste kirjutamine. Just siis sündisid esimesed tundelised lastest inspireeritud luuletused, mille järgi Marie Under õieti tuntuks saigi.

Villa Torupilla ja tema salong

1906. aasta lõpul naasid Hackerid neljakesi Tallinnasse. Karl sai tööd Lutheri vabrikus pearaamatupidaja abina ja leidis neile üürikorteri Allika tänavale. Paraku neil esimese korteriga õnne ei olnud. Just oli sisse kolitud, kui jõulu ajal puhkes tulekahju. Under on kirjutanud: «Ärevus oli nii suur, et ei märgatudki, et üks laps oli voodivaipa mässituna kaks mütsi pähe saanud, teine aga palja peaga jäänud. Oli kange jõulukülm, nii 20 kraadi ümber Reamuri.»

Pärast tulekahju leiti eluasemeks ruumikas üürikorter Suur-Tartu maantee 57, mis kirjanduslukku oma üsna värvika jälje jättis «villa Torupillana», aga mis Dagmar Hackeri jaoks sai koduks tervelt seitsmeteistkümneks aastaks.

Maja asus kunagise Torupilli kõrtsi vastas ja selle ümber laius suur krunt hiiglasuure viljapuuaia, avara õue, majapidamishoonete ja aias kõrgunud keldriga, millest sai lastele talvine kelgumägi. Just lastele mõeldes see korter võetigi – et neil oleks mängu- ja jooksuruumi. Maja oli vana, sopiline ja romantiline, aga üsnagi mugavusteta. Polnud isegi veevärki ja kogu korterit soojendas vaid üksainus hiiglaslik ahi.

Hackerid sisustasid korterisse söögitoa, saali, lastetoa  ja omale magamistoa. Siis jäi veel üks kütteta kamber, mida ajuti sai kasutada kaasüüriliste elupaigaks. Marie Under riputas seintele sõber Ants Laikmaa maale ja söögituppa sai kunstniku kavandite järgi valmistatud mööbel.

Noor majaproua seadis esimese asjana sisse oma kirjandusliku salongi, mida hakkasid külastama literaadid, kunstnikud, näitlejad jt vaimuelu tegelased. Karl Hackeri sissetulek oli küll parem kui Venemaal, kuid ega see iganädalane külaliste vastuvõtmine talle siiski kerge olnud. Kostitamine polnud küll rikkalik, aga sahvris pidi alati midagi varuks olema. Mõistetavalt oli päevatööl käiv perepea koju tulles väsinud ega jaksanud eriti kaasa lüüa. «Seltskondlikule klaperjahile» nende kodus eelistas Karl Hacker rohkem looduses viibimist. Seda enam, et ega tema huvid Marie Underi omadega ka väga ühte jalga käinud.

Peresõbrad ning kodune õhkkond

Kõige sagedasemaks külaliseks majas oli Ants Laikmaa, kes oli hea perekonnasõber ja Hedda ristiisa. Ta oli laste lemmik ja võttis neid meelsasti kaasa oma loodusmatkadele. Nii on ta ühes kirjas kirjeldanud oma ajaveetmist lastega: «Kui te aimaksite, kui tore meil praegu siin on. Kõik on otse jumalik ja meie kah. Iga hommik peale lõbusat ülestõusmist ja söömist-joomist läheme välja, mina värvide ja mapiga, teised nii. Käime tiiru mööda metsi, maid mägesid, maalime ja pikutame, laseme külas värskeid mune keeta, sööme maoli maas ja ümber suure püti paksu piima, supleme ja maalime jälle, teeme hariduse käike lastega taludesse ja tuulikutesse ja peaksite kuulma kui tervet tarka juttu Teie lapsed ajavad.» Aga Laikmaa oli laste jaoks ka autoriteet, kui vanemad omavahel vaidlema kippusid.

Ants Laikmaa ja Marie Underi tütred, EKM j 55571 FK 861, Eesti Kunstimuuseum SA, Foto: muis.ee

Peale tema oli Dagy ja Hedda lemmikuks veel Hugo Raudsepp, kes meelsasti lastega müras. Kord pole tahtnud tüdrukud teda koju lastagi, vaid tassinud oma tuppa. Madin valjenenud, kuni Raudsepp lõpuks vanemate poolt ära päästetud. Isegi puust mänguhobusele pandi lemmiku auks nimi Hugo. Ühistest lauas istumistest võtsid tütred tavaliselt elavalt osa ja sööma ajal laua all kükitanud koer Saki lõi vaimustunult klähvides kaasa nende ülemeelikutes hullamistes. Siis saadeti lapsed magama ja majaperenaine oma külalistega siirdus salongi seltskondlikult aega veetma.

Lapsed märkasid muidugi varakult, et isa ja ema kombed ja käitumine erinesid. Kuigi isal oli vahel kombeks valju häält teha ja lapsi kehaliselt karistada, siis teiselt poolt oli ta pühapäeviti valmis ka taskust rahakoti võtma ja lapsi kinno lubama. Emale see mõistagi ei meeldinud.

Pöörane lahutamise idee

Artur Adsoni majja ilmumine pärast tema ja Marie Underi kohtumist Estonia avamispeol 1913. aastal  tähendas ühtlasi Hackerite perekonna lõppu. 24-aastane vallaline kultuurihuviline maamõõtja armus Marie Underisse ja suutis naisegi sütitada. Mõistagi see vihastas Karl Hackerit. Kui ta seni oli oma abikaasa seltskondlikule flirdile läbi sõrmede vaadanud, siis suhe Adsoniga oli juba midagi muud. Õhkkond kodus muutus külmaks – teineteisega enam ei teretatud, teineteisega ei kõneldud. Ka salong hääbus ja Under ning tema sõbrad kohtusid edaspidi tolleaegse Vene turu kõrval tegutsenud Tallinna nooblimas kohvikus Empire.

Artur Adson Foto: Fotis

1915. aastal algatas Marie Under lahutuse, mis tolleaegsete moraalireeglite järgi oli ennekuulmatu samm. Nii Marie vanemad, õed-vennad, sugulased kui sõbrad mõistsid seda üheselt hukka. Nemad pidasid Karli korralikuks meheks ja heaks isaks. «Hacker oli raamatupidaja, peres oli suur austus selle ameti vastu. Hacker oli seltskonnainimene, oskas olla. Maneeridelt oli ta šikk, moodsa uuriga, korralik mees /…/ Isana hoolis ta tütardest,» on meenutanud Underi vennatütre poeg Mait Reiman. Isegi Laikmaa, vabameelne kunstnik, ei mõistnud Mariet.

Kui lahutusprotsess algas, korraldas Hacker nii, et lapsed pärast sööki enam ema käele suud ei andnud, vaid ainult temale. Ka majapidamisrahad usaldas perepea pigem teenijatüdruku kätte ja saatis tema turule söögikraami ostma, alandades nii oma abikaasat. Ka tütred hoidsid kogu aeg tegelikult isa poole, nagu on selgunud nende hilisematest ülestunnistustest. Nad pidasid isast lugu ja iseenesestmõistetavalt oli nende meelest isa ka välimuselt märksa ilusam mees kui Adson.

Siurulinnu lend üle Hackerite pere

Abielu jäi kirikuvõimude ja mehe vastuseisu tõttu lahutamata. 1917 juunis tegi  konsistoorium otsuse, et kõik jäägu vanaviisi. Kuid tegelikult polnud juba ammu enam võimalik «vanaviisi». Selle aasta maikuu oli olnud pöörase Siuru sünnikuu. Karl ja lapsed peaaegu enam ei näinudki ema. Marie Under lendas nüüd mööda kohvikuid või istus Adsoni juures Brookusmäel. Väike naps ja kohv kuulusid asja juurde, isegi kokaiin, mis põhjustas ohjeldamatuid naeruorgiaid. Suvel järgnes Birkenruh’ romanss Tuglasega ja sügisel ilmus Underi esimene luulekogu «Sonetid».

Järgmistel suvedel jätkus «siurutamine» Pühajärvel Saare talus, kus ilmselgelt oli Adson suutnud oma eelisõigused juba paika panna. Tütred Dagy ja Hedda jalutasid viksilt koos nendega ümber järve Hobuse- ja Varsamäel. Tüdrukud olid sunnitud teatavaks võtma, et neil pole enam lihtsalt ema, vaid on poetess ja Printsess, keda kaitseb tema ustav Paaž. Kui ilmusid veel kaks väga avameelset ja tundelist luulekogu, sai Karl Hackeri mõõt täis. 1919. aasta lõpul kolis mees kodust välja ja mõni kuu hiljem võttis samas toas koha sisse Artur Adson.

«Oma isa Karl Hakkeri kohta märkis Hedda, et isa ei olnud praktiliste ega majanduslike võimetega. Vabariigi alguspäevil oli ta koguni pikemat aega tööta,» kirjutas Helmi Rajamaa jutuajamisest Heddaga pärast Marie Underi surma. On teada, et kontaktid isa ja tütarde vahel ei lõppenud , aga perekonna purunemine lõi Karli nii rivist välja, et mõneks ajaks hakkas ta liialt alkoholi pruukima.

Karli õe Auguste Oja andmetel elas mees pärast Tartu maanteelt lahkumist oma vanemate juures. Õe hinnangul elas Karl abielu purunemist raskelt üle, jäi kauaks üksikuks ja abiellus alles hilises eas ühe venelannaga. Nimede eestistamise ajal 1930. lõpus sai Karl Hackerist Kaarel Haling ja olgu etteruttavalt märgitud, et ta suri 1948. aastal.

Perekonnapea Adson

Kodune elu Tartu maantee majas muutus kardinaalselt. Truu armastaja Adson tõrjus vaikselt aga kindlalt tütred kodus teisejärgulisele kohale. Kodus ei tohtinud enam kõvemat häält teha, kui Printsessil pea valutas, või vaevata ema oma tühiste muredega, sest muidu poleks poetess magada saanud. Kui Marie kirjutas, ei tohtinud isegi trepiastmed nagiseda. Helmi Rajamaa on talletanud Hedda mälestustest: «Adson olnud terava keelega, isevalitsejalik ja armukade neile, Underi tütardele. Kui ema nendega pisutki kauemini tegeles, püüdis Adson teda nendest eemale meelitada. «Tahan ometi oma lastega ka rääkida!» püüdnud ema end õigustada.»

Marie Under tütardega, UTKK F 130/A11, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Foto: muis / Underi ja Tuglase Keskus

Adsoni esmane hool oli Printsess ja tema tervis. Ning muidugi tema luuletajakuulsus, mille aupaistest Adson kasu oskas lõigata. Andrus Roolaht on kirjutanud oma mälestustes: «Kannatades oma kehva päritolu ja muserdatud lapsepõlve tõttu tugeva alaväärsuskompleksi all, tegi Adson tihti sarkastilisi märkusi /.../ Adsoni arvates jagunes inimkond sümpaatseiks ja ebasümpaatseiks olendeiks. Esimesi oli tema arvates väga vähe, teisi aga massiliselt.»

Tartusse õppima

Dagmar ja Hedda olid õppinud Tallinnas Lenderi gümnaasiumis. Pärast kooli lõpetamist oli vanem tütar nobe kodust ära kolima. Ta astus Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Paari aasta pärast järgnes ka noorem Hedda, et õppida Pallases maalimist. Sirje Kiin on väljendanud arvamust, et Under oli tütarde suhtes üsna autoritaarne ja muretses ülearugi nende käekäigu ja tegemiste pärast: «Under oli emana õige karm, ehk kompenseerimaks iseenda vallatut noorust. /…/ Underi kirjad tütardele on päris ebamugav lugemine. Neis pole seda emalikku soojust…»

Euroopas reisides vahendas ta tütardele küll kultuuri- ja moeuudiseid, kuid ei unustanud käskimast-keelamast-noomimast. Under manitses tütreid tervist hoidma, sest ta ise oli oma tervise suhtes ülihoolitsev. Nii kirjutas ta näiteks 1922. aastal Dagmarile Tartusse Pargi tänavale: «Muidugi külmetasid Toome vahel! Ole nüüd seni voodis kuni täitsa terve oled! Peab ettevaatlik olema, muidu võib saada kõhunaha põletiku. Kui halveneb – ruttu arsti järgi!»

Lastele kuluva raha pärast olid ärritatud nii Adson kui Under. Nende meelest maksis Karl Hacker vaid sandikopikaid ja sellest ei piisanud isegi tüdrukute kostikuludeks. Päevikus on tavalised märkused: «Kahe nädalaga juba 6000 mk läind!» või : «Hedda ja Dagy nurusid jälle neil päevil raha!»

Ema ja tütre ägedad kokkupõrked

Registreerimata abielu oli ühe katuse all kestnud neli aastat, kuni viimaks õnnestus vormistada tsiviilprotsessi abil Underi ja Hackeri lahutus. 11. juunil 1924 registreerisid Adson ja Under oma abielu väikeses linnavalitsuse kantseleikeses. Sellele järgnes lihtne lõunasöök Lindenis tunnistajaile ja tütardele ning Marie õele Bertale, kes ammugi juba Underi majapidamise eest aitas hoolt kanda. Polnud erilist pidulikkust, märksa olulisem oli hetkel peres teine probleem. Nende korter Väike-Tartu maanteel oli üles öeldud, tuli otsida paaniliselt uut elamist ja tegelda kolimisega.

Adson fikseeris päevikus: «Algas mööblite äravedu. Printsess ise rassis kogu aeg, vahetpidamata. Lastest muidugi mingit abi ei olnud. 13.06 läksid nad kohvikusse – kolimistöö oli meie osa.» Eriti pineva õhkkonna lõi kodus Dagmar. Ta oli oma iseloomult ja välimuselt rohkem isasse – äkilisem, teravama keelega ja enam sõltumatust ihkav.

Oma vaatevinklist nägi Adson seda jonnimisena: «Kolimise aegu Tallinnas luges ta üht tühja raamatut, kuna Pr-ss haigevoodist tõusnuna kangesti end pakkimisega vaevas; oli parajasti käsil tal Dagy pesu pakkimine ja pööras mingi küsimusega Dagy poole – vastus eemaletõrjuv, pirtsakas. Pr-ss puhkes nutma, mina südametäiega noomisin Dagyt, sellest ta vimmus. Ja siit pääle raske õhk majas algaski. Dagyl on palju hoolimatut, egoistlikku isalt pärit. Oli isegi üks raske kokkupõrge Dagy ja Pr-i vahel.»

Dagmar kirjutas emale pika süüdistuskirja, kus valas ilmselt välja kogu oma aastatega kogunenud frustratsiooni. Hedda oli leplikum ja allaheitlikum.

Ühine Tartu periood ja esimesed tõlketööd

Selle kohta, kuidas Dagmar ja Hedda Tartus elasid, eriti andmeid pole. Nad jagasid omavahel kostikortereid Pargi, Päeva, Karlova ja Elisabethi tänaval. Üksikud märkused Underi-Adsoni päevikutes ja kirjades pajatavad majanduslikest küsimustest, haigustest ja elu-olu korraldusest. Ja muidugi ema pidevast murest tütarde hakkamasaamise pärast, kes olid tema meelest ühed tuulepead, armastasid liialt palju kohvikutes käia ning olid muidu lohakad ja ebapraktilised.

1925 pidid Under-Adson korterikriisi pärast Tartusse kolima, kuhu mehel õnnestus saada töökoht Vanemuise teatri dramaturgina. See ei meeldinud ei tütardele ega emale. Väike linn, kuigi eraldi korterid, tähendas siiski tegelikkuses peaaegu et kooselu. Et Dagmar veidigi midagi kasulikku teeks, andis Adson talle teatri jaoks tõlkida ühe Walter Harlani näidendi. Aasta pärast kolisid Adson ja Under tagasi Tallinnasse.

1927. aastasse jäi Dagmari teise tõlketöö ilmumine. Seekord oli selleks Bernhard Kellermanni romaan «Yester ja Li : lugu ühest igatsusest». Järgmise aasta veebruaris haigestus Dagmar neerupõletikku ja sõitis Tallinnasse ema juurde. Muidugi see pahandas Adsonit: «Tuli teine Tartust ära siia Pr-i tuppa, Printsessi põetada ja südant valutada. Siis peatselt toibus, aga jäi siia ligemale 3-ks kuuks (ega ses kitsuses see rahu ei loonud), kuni mais jälle Tartu läks /…/ Eriti närve ja raha kulutav on laste ülalpidu ja nende eest igasugu hoolitsemine, ravitsemine, muretsemine, korraldamine, õmbleminegi (nüüd kevadel eriti, kui nad Tartust tulid, siin olid ja lõpuks Narva-Jõesuhu läksid).»

Esimene töökoht ja katsed iseseisvumiseks

Dagy tuli Tartust ära alles 1930. aastal ja Hedda lõpetas kunstikooli 1934. Austajaid neil ilmselt oli, aga abiellumismõtted nurjas ema vastuseis, kellele ükski kandidaat ei sobinud. Hedda oli armunud oma Pallase kaasõpilasse Hando Mugastosse. Küllap nad oleksid abiellunudki, kuid Underile ei meeldinud see suhe ja Hedda jäigi üksikuks. Mugasto õde Helene Johani on arvanud: «Sellega ei saanudki nõus olla, sest Hando oli siis 19-aastane ja puruvaene.» Dagy ümber olevat Helmi Rajamaa andmetel keerutanud Aleksis Rannit, poeet ja kirjanik, keda Under pidas tõusik-karjeristiks.

1. detsembril 1930 sai Dagmar Hacker oma esimese töökoha korrektorina ajalehe Vaba Maa juures. Kuid elada tuli ema ja Adsoni juures. Seda 1934. aastani, kui valmis perekonna eramu Nõmmel Rahumäel. Vabaduse puiestee 12 majja (praegune Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus) kolisid peale Underi-Adsoni veel Hedda, Berta ja Marie ema.

Dagmar jäi elama Tallinna omaette korterisse. Aga pingelised suhted ema ja tütre vahel ei lahenenud isegi eraldi elades. Adson on neil aastatel eriti jõhker, märkides 1936. aasta jõulude järel päevikusse: «Pr muretseb öid ja öid laste tuleviku pärast, eriti Dagy sööb ta südant: on enese paksuks söönud, aga mitte ei võta kuulda Pr-i nõu lahjenemiseks; jõhker inime ja vastikult paks.»

M. Underi 50. sünnipäev. Esireas vasakult: Under, Adson, Hedda, Dagmar, Alle, Metsanurk Foto: Fotis

Ema-tütre jätkuv kooselu Nõmmel

1940. aasta juunipöörde järel jäi Adson ilma oma filmiinspektori kohast ja Dagmarilt võeti ära tema linnakorter. Ta oli sunnitud kolima Nõmmele. Kodune õhkkond oli sügavalt uue võimu vaenulik. Pikisilmi oodati saksa vägede kohalejõudmist. Kui need saabusid, siis oli võimalik Adsonil rõõmustada – tema sai koha Eesti Sõna toimetusse ja Marie Underile määrati pension.

Samal ajal jäid töötuks nii Hedda kui Dagmar. Kuigi tütred olid juba varsti 40ndatesse jõudmas, peeti neid kodus üsna lühikese lõa otsas. Ema oli see, kes otsustas, kas, millal ja kellega nad tohtisid välja minna. Adson pidas nende töötustaatust lihtsalt logelemiseks. Kui Dagmar julges ilmutada iseseisvust või tõrksust, saadeti ta 1942 aasta kevadest oktoobrini Haapsallu. Adson kirjutas: «Dagy pärast Haapsalut hulga leplikum (too kool mõjus – seal Haapsalus).»

Luulelembene pastor-reamees Hermann Stock

Saksa aeg tõi Underile-Adsonile uue tutvuse, kes mõne aja pärast osutus oluliseks ka Dagmar Hackerile. Augusti lõpul 1941. aastal oli oma väeosaga Eestisse saabunud noor mobiliseeritud luulehuviline pastor-reamees Hermann Stock. Ta oli sündinud 1916. aastal pikkade traditsioonidega saksa vaimulikus perekonnas Baierimaal. Esimese vaba päeva pärastlõunal otsustas Hermann Stock üles otsida ühe eesti pastori, kelleks osutus praost Aleksander Täheväli. Ta on meenutanud: «Ja siis pärisin kirjanike järele. Ning seepeale nimetasid nad mõlemad kui ühest suust Marie Underi nime.»

Paar nädalat hiljem seisiski kõhnavõitu ja kitsa näoga brünett saksa mundris noormees Nõmmel luuletaja majaukse taga. «Mind tervitati aupaklikult ja Marie Under kui ka Artur Adson vastasid mu küsimustele viimistletud saksa keeles. /…/ Pea olin tema majas sagedane külaline. Ja pea kohtasin ka seal mõndagi eesti vaimse eliidi esindajat.» Ta pidas silmas Johannes Aavikut, Henrik Visnapuud ja Gustav Suitsu. Hermann hakkas innukalt õppima eesti keelt ning katsetas peatselt Underi luuletuste saksa keelde tõlkimisega. Marie Underile meeldis samuti Hermann Stock väga.

Dagmari ootamatud pulmad

Andrus Roolaht on oma mälestustes kirjutanud: «Vähesed teavad aga, et Karl Hackerit, kes elas samuti Nõmmel, ja tema tütart Dagmarit, kes oli hästi brünett kaunitar, kahtlustati Saksa okupatsiooni ajal semiitlikus päritolus. Eesti Julgeolekupolitsei assistendid, kes nende esivanematest säilinud personaalseid dokumente sobrasid, pidid juurdluse siiski pettunult lõpetama.» Seda uurimist oli vaja toimetada sellepärast, et hitlerliku võimu all oli sakslastel keelatud abielluda juudisoost isikutega. Ja sõduritel oli üldse keelatud abielluda okupeeritud alade elanikega. Ometigi toimetas praost Täheväli Tallinnas väikese kirikliku laulatustalituse ja pani 10. septembril 1943 Dagmari ja Hermanni paari.

Kui sügisel Hermann haigestus ja haiglasse sattus, käis Dagmar teda seal vaatamas ja pakke viimas. Jõulud saadeti sõprade ja ühise perena mööda harvaesinevas harmoonias.

Seoses sakslaste taganemisega saadeti Stocki väeosa Leningradi lähistele kaevikutesse ja hiljem keskrindele, kust ta pärast kapitulatsiooni põgenes jalgsi üle Elbe liitlaste poolele. Temast sai inglaste sõjavang ja tema saatus jäi kauaks ajaks Dagmarile teadmatuks. Pärast Hermanni lahkumist pingestus ema ja tütre vahekord veel enam kui varem. Adson kirjutas 1944. aasta aprillis: «Kõigele lisaks mürgitab õhku Dagy oma väikluse, pahuruse, pistete ja ülekohtuse käitumisega. Ta otse šantažeerib Pr-i. Kole olukord!»

Rootsis paguluses

Olukord läks veel koledamaks, kui septembris jõudis kätte aeg põgenemiseks. Adson oli ajanud pikka aega asju pastor Hjalmar Pöhliga ja saavutanudki tervele perekonnale loa ärasõiduks. Nende järjekord jõudis kätte 20. septembril viimase laevaga Triina. Adson kirjutas päevikus: «Mõni päev enne seda, kui Printsess võttis Dagyl kätest kinni ja palus kaasa tulla Rootsi, tõukas Dagy ta käed eemale ja ütles: «Ma ju ütlesin, et ei tule!» See pani Printsessi nutma ja palju muretsema, sest ka Hedda tõrkus. Kuid põgenemise päeva hommikul olid need rumalad ja tänamatud tütred kohe nõus, kuna nad linnas teistelt inimestelt olid kuulnud seisukorra tõsidust.»

Rootsis sattus nende viieliikmeline pere kõik eri laagritesse, ainult Under ja Adson jäid kokku. Dagy peaaegu ei kirjutanud emale, olles mures Hermanni pärast, kellelt polnud mingeid teateid. 1946. aastal oli perekonnal võimalik jälle koonduma hakata, sest Adson ja Under olid saanud Stockholmis tööd ja korteri Mälarhöjdenisse. Kõigepealt saabus pealinna Hedda oma sitsivabrikust, siis Dagy ja viimaks Berta. Kolm kuud, mis Dagmar Underi-Adsoni juures pidi elama, kuni ta asus Karlstadi arhiivitööle Helge Kjellini juurde, oli elamine-olemine vanaviisi pingeline. Niikaua kui Dagy Mälarhöjdenil elas, valmistasid nad koos Berta ja emaga äridele lipse – 10 ööri tükk. Midagi teenida oli ju vaja.

Stockide pere ühise elu algus

Hermann Stock alustas oma abikaasa otsimist juba sõjavangis. Punase Risti kaudu sai ta ühel päeval rõõmustava teate, et Dagmar on koos perekonnaga põgenenud Stockholmi. Varsti pärast sõja lõppu Hermann vabastati ja ta leidis tööd vaimulikuna Lõuna-Saksamaal. Dagmar Stocki pääsemine oma abikaasa juurde võttis nii Rootsi kui Saksamaa bürokraatlike takistuste tõttu aega ligi poolteist aastat.

Stockide abielupaari kooselu võis alata alles 1947. aastal, kuid sõjajärgse Saksamaa kitsikuses oli raske jalgu maha saada ja püsivat kodu leida. Nad rändasid mitmel pool Baieri liidumaal, kus aga pastorit vajati. Esialgu püüdis noorpaar toime tulla Underi-Adsoni saadetud abipakkide toel, kuni 1950. aasta alguseks aineliselt enam-vähem järjele saadi. Stockide kodune keel oli algusest peale eesti keel, aga lähedasi inimesi neist teineteisele ei saanud. Dagmari ja Hermanni abielu jäi lastetuks.

Hermann Stockist kujunes eesti kirjanike ja Marie Underi luuletuste tõlkija ja neil arenes omavaheline tihe kirjavahetus. Seevastu Dagmar sai emalt karmivõitu, käskivas toonis või siis murelikke kirju, kus Marie õpetas oma tütart, kuidas paremini mehele toitu valmistada, kuidas kirikla ruume puhtana hoida ning kuidas mehe tervise eest hoolt kanda. 1949. aastal jäi Hermann raskelt närvihaigeks ning vajas pikemat aega haiglaravi.

Tõlkija ja pastoriproua

Dagmar püüdis tõlketööd edendada. 1952. aastal eestistas ta Hermann Hesse romaani «Mägede poeg». Samal aastal oli Dagmaril ümmargune juubel ning esmakordselt tulid neile Saksamaale külla tema ema ja Artur Adson. Toona elasid Stockid Bergenis Austria piiri lähedal. Külalistele tähendas see kaunist loodusmaastikku ja meeldivaid õhtuseid jutuajamisi pastor Stockiga. Hermann oli ka see, kes viis neid väikesele autosõidule lähedalasuvale mäele, kus asus mungaklooster, kirik ja kabel.

1953. aastal tähistati eesti pagulaskonnas suurejooneliselt Marie Underi 70. sünnipäeva. Ka Stockid sõitsid selleks ajaks Stockholmi – Hermann oli kirjutanud «Oodi Marie Underile» ja kandis selle pidulikul aktusel ette. Pastor pidas Stockholmis ka kaks jutlust – ühe eesti ja teise saksa keeles. Stockid viibisid Rootsis viis nädalat, aga ööbisid praost Tähevälja juures. Nad külastasid veel Bernard Kangrot Lundis ja pöördusid siis kodumaale tagasi.

1960. aasta kevadsuvel lendasid Under ja Adson koos Heddaga Saksamaale külastama Dagmarit ja Hermanni nende uues kodus Weimersheimi pastoraadis, mis asus Weissenburgi linna lähistel. Neile anti kasutada suure pastoraadi võõrastetuba. Iga pühapäeva hommikul käidi kirikus, kus Stock pidas jutlusi. Hermann sõidutas Underit ja Adsonit oma Volkswageniga ringi, et ära näidata kõik linnakesed, kust võis leida Stockide kuulsate esivanemate jälgi. Dagy ja Hedda said sel ajal arvatavalt õdedevahelisi jutte ajada.

1960. aastail jätkasid nii Hermann kui Dagmar oma kirjatööd. Koos tõlkisid nad alamsaksa keelest eesti keelde Balthasar Russowi «Liivimaa kroonika», mis ilmus Rootsis 1967. aastal.

Stokcide abielu harmoonilisemaks ei muutunud. Ühelt poolt olid selle põhjuseks Hermanni piinanud neuroosid, teiselt Dagmari armukadedus abikaasa oletatavate naissuhete pärast. Sirje Kiini väitel nähtuvat hilisemast kirjavahetusest, et kaalumisel olnud ka lahkuminek.

1975. aastal, kui Adson-Under paigutati Vårbergi püsiravihaiglasse, käis Dagmar oma mehega Saksamaalt neid vaatamas. Helmi Rajamaa, kes samuti tihe Underi külaline oli, märkis oma päevikus: «Marie ei ole Dagmari välimusega rahul, olevat ülearu korpulentne». Stockid  käisid külas ka Heddal St. Görani haiglas, kuhu see oli paigutatud oma tõsise jalahädaga. Hermann Stock oli selleks ajaks närvihäirete tõttu juba pensionile määratud.

Vasakult: Dagmar, Hermann, Hedda ja Marie Under pikaravihaiglas. Foto: Mihkel Lepper Foto: Fotis

Adsoni matusteks Stockid Rootsi ei sõitnud. Marie Underi matuseid 20. oktoobril 1980 keeldus muidu nii harda austusega luuletajasse suhtunud väimees korraldamast. Matustel nad küll viibisid. Dagmar sammus koos õpetaja Kõdariga kohe ema kirstu järel, tema taga Hedda ja Hermann. Kalmistul jõudis Hedda Helmi Rajamaale sosistada, et ta Dagmarit ja Hermanni auväärselt «härra ja proua pastoriks» tituleeriks. Tema isiklikult olevat sellel pinnal juba pahameele ära teeninud. Peielauda Eesti Majja Stockid ei läinud: selline koosviibimine neile ei meeldinud.

Elu lõpupoole elas Hermann rohkem Viinis kui abikaasa juures Chiemingi väikelinnas. Formaalselt säilitati abielu siiski elu lõpuni. Hermann suri 1987. aastal ja sängitati Chiemingi kalmistule. Kui 24. mail 1994. aastal jõudis kätte Dagmar Stocki lahkumise tund, maeti ta oma mehe kõrvale. Sinna ongi Dagmar jäänud, kuigi Underi, Adsoni, Hedda ja Berta põrmud 2016. aastal Tallinna Rahumäele ümber maeti.

Kasutatud:

• Kalev Keskküla küsitleb Sirje Kiini: Siuru Printsessi tegelik elu. Eesti Ekspress, 21.12.2009
• Marie Underi päevikud 1922-1957. Tartu, 2015
• Sirje Kiin. Marie Under elu ja luule. Tammeraamat, 2011
• Sirje Kiin. Marie Underi Euroopa-reisid. 61 kirja tütardele 17.X 1918-13.V 1930 . Go Grupp ja Eesti Kirjandusmuusem, 2010
• Helmi Rajamaa. Paguluse sirvilaudu I. Virgela 1999
• Helmi Rajamaa. Paguluse sirvilaudu. II Eesti Keele Sihtasutus 2003
• Andrus Roolaht. Nii see oli… Perioodika 1990
• https://naised.net/2014/03/27/sirje-kiin-kirjutab-marie-underist-luuletaja-131-sunnipaeval/