Aleksandr Popov: kes kannatab, see varjunditest elab ehk kuidas nutisõltlastest noori tänaval šokeerida

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

Olen alati olnud niivõrd kuivõrd kohusetundlik lugeja. Koolis olin alati see totu, kes kohustusliku kirjanduse nimistu kaanest kaaneni läbi luges ja siis klassivendadele sisu lühikokkuvõtteid tegi, et nood kirjanduse õpetajale oma kirjanduslike saavutusi demonstreerida saaksid. Klassivennad said õpetajalt hinde, mina sain õpetajalt pikki pead. Kes kannatab, see varjunditest elab.

Aga vaatamata raskele algusele kirjandusliku arengu rännuteel, olen ma tänase päevani veendunud «trükimustausuline». Kui vähegi võimalik soovin ma lugeda paberkandjal trükiteost, ka siis, kui elektroonilised variandid tunduvad näiliselt mugavamad. Raamatul on oma võlu, mida digitaalsel kujul on raskem hoomata. Raamat kestab kaanest kaaneni. Tal on oma sisu ja vorm, mis signaliseerivad meeltele, et toimumas on midagi enamat kui pelgalt infovoo tarbimine digiseadme ekraanilt. Aset on leidmas sihipärane ja mõtestatud keha ja vaimu koostöö. Iga kord, kui raaamatu lugemine järjehoidja vahendusel seiskub, talletub meeltesse idee, et toiming ei ole lõppenud, vaid pelgalt seiskunud, oodates oma peagi naasvat järge.

Vahemärkusena oleks vast paslik välja tuua, et minu kirjatüki eesmärk ei ole tehnoloogiavastasuses. Ärge nüüd mõelge, et ma David Cameroni ja Austria jõusaalisaavutuse masinate mässu või danbrownilikku tehisintellekti riukalikkust kardaksin. Sugugi mitte! Olen sama kohusetundlik asotsiaalmeedia tarbija kui paljud teised ja leian, et ilma lõustaraamatu kommentaariumi, Twitteri säutsulindude ja Instagrami pildivoogudeta oleks elu tuhm ja värvitu – ei mingeid varjundeid, isegi halle mitte!

Tarbin minagi elektroonilist meediat, seda nii audio- kui ka videomaterjalina üpris aplalt. Küll aga olen sellegipoolest veendunud, et trükikunsti tulemusel minuni jõudev kirjasõna on oma loomult kuidagi rahustavam ja ängi vähendava toimega kui seda on digiekraanilt vastu kumav infojada. Küll aga tuleb tõele au anda ja nentida, et ilma digimaterjalideta oleks tänapäeval vajaliku info kiirelt ja operatiivselt leidmine võimatu ja inimkond tuhniks ikka veel arhiivitolmus lootuses, et leidub keegi helgema peaga indiviid, kes mäletab vähemasti lehekülgede vahemikku teoses X, kus huvipakkuv informatsioon sisalduda võiks.

Näoilme ütleb rohkem kui tuhat sõna

Paberkandjal raamat avalikus ruumis on omalaadne fenomen. See annab põhjuse arvata midagi nii isikust, kes seda tarbib kui ka teosest endast. Isiklikust kogemusest olen täheldanud teatud tüpoloogilisi reaktsioone, mis ümbritsevas aegruumis esile kerkivad, kui raamat käes ühistransporti ootan või selle transpordiseadme sisemuses kergelt väriseva käega nähtavale toon. Rahustuseks olgu öeldud, et senini pole ma veel kordagi füüsilise reaktsiooni objektiks sattunud, küll aga on inimeste näoilmetest, nagu pea igast pildist, võimalik välja lugeda rohkem kui tuhat sõna.

Esmajärjekorras valdab eeskätt minust noorema põlvkonna esindajaid omapärane hämming nende silme all aset leidva arhailisuse üle. Väetite digitarbijate ajupähklikeste sagarad on justkui ülekuumenemisohus nende läheduses valla päästetud iidsete loitsude kogumi ees. Nad satuvad raskustesse üritades korraga nii aduda iidse tehnoloogia olemasolu kui ka jätkata oma kulgemist digimaailmas. Raamatust saab justkui segaja, mis pärsib modernse digitarga loitsumist ja võib esile kutsuda igavikukivide valedesse kätesse sattumise. Tavaliselt üritan ma sellises olukorras oma raamatut segadusse sattunud isiku silme eest varjata, et mitte tekitada lisaebamugavusi. Parem karta kui paroole vahetada.

Teine reageerimismoodus on ilmne ärritumine lugeja jultumuse üle avalikus ruumis on lugemislembust üles näidata. See ei ole seotud millegi muu kui ilmse väärarusaamaga, et raamatut käes hoidev isik soovib oma tegumoega välja näidata üleolekut teda ümbritseva halli massi suhtes.

Miski ei saa tõest kaugemal olla. Mitte üleolekut, vaid tunnustust ümbritseva indiviidide grupi suhtes soovib üles näidata inimene, kes leiab, et on mugav ja turvaline anduda ühele oma meelistegevusele teda ümbritsevate inimeste seltsis.

Ja seda suurem on tema rõõm, kui keegi peaks silmanurgast piiluma, et mida huvitavat siis parasjagu loetakse. Ehk leiab see teos tee ka mõne ümbritsevas grupis oleva indiviidi öökapile. Vähemalt sisendab see lugejasse lootust, et raamatud ringlevad enne unustatud raamatute surnuaiale sattumist mõnda aega hoolivates kätes.

Kolmas, ja vast kõige ebaordinaarsem ja isikliku ruumi riivavam reaktsioon väljendub teatud isikute soovis muutuda raamatut lugeva inimese «kaaslugejaks». Antud juhul ei ole tegu nõukogudeaegse menulinateose «Operatsioon Õ» kaadritega külg-külje kõrval jalutavatest tudengitest, kes kahepeale ühte reaalainete õpikut tudeerisid, et eksamiks valmistuda. Ooo ei, seesinane «kaaslugeja» on rohkem nagu «teine nahk» sinu digiseadme ümber või plastmasskarbike kooritud ökoapelsiiniviilude kaitsel. Ta liibub su ligi kui väike saatan ja annab endast märku niipea, kui oled asunud lehekülge keerama, sest tema pole veel lõpuni lugeda jõudnud. Ajal, mil #minaka on asotsiaalmeedia infovoogudest vaibumas, tekitavad sellised tegelased (ja enamasti on nad meesterahvad) vajaduse uue loosungi #laselugeda kasutuselevõtmise järele.

Alfa ja Oomega

Tehnoloogia areng on tulnud, et jääda! Selle vastu võitlemine on ressursi raiskamine. Küll aga tuleks tunnustada asjaolu, et digitaalformaadis eksisteeriva informatsiooni olemasolu ei ole veel tapnud raamatutähte, nii nagu video tappis raadiotähe. Avalikus ruumis on paberi ja tehnoloogia kooseksisteerimine laiem fenomen, kui seda on reklaamplakatid bussipeatuste (seni veel segipeksmata) klaaside vahel ja prügikaste ääristavad flaierihunnikud ööelu tuiksoonte logodega.

Raamat on oma olemuselt algus ja lõpp. Ta on Alfa ja Oomega. Ta on digitaalajastu eelkäija ja tühjaks saanud lugeriaku päästeingel.