Alar Krautman: meie keha teab, mis talle hea on

Foto: Üks

Ajakirja Üks aasta julge auhinna pälvinud pärimusmeditsiini uurija ja praktiseerija, Lahemaa Tervisekooli juhataja Alar Krautman (43) on lõpetanud Tartu Ülikooli füsioterapeudina. Alari huvi eri rahvaste pärimusmeditsiini vastu on väljendunud mitmekülgses enesetäiendamises, kirjutab ajakiri Üks detsembri/jaanuarinumbris. 

10 aastat Hiina meditsiini õpinguid ja praktikaid, siis ajurveeda, siis Jaapani ja Tai iidsed massaažid. «Mingil hetkel sain aga aru,» ütleb Alar, «et meie enda pärimusmeditsiinis on see kõik olemas.»

Elad oma perega Vihula vallas Põdralõpe talus, Tallinnasse ja Tartusse oled loonud Lahemaa Tervisekooli, kus õpetad pärimusmeditsiini loodusterapeute. Terve su elulaad tundub selline… pärimuslik. Kuidas see kõik sinuni jõudis?

Minus on see kõik alati olemas olnud tänu lapsepõlvele ja tänu emale. Ema oli mul lihtne saare naine, kes kunagi millegi üle ei kurtnud ja arstidega puutus ka kokku ainult neli korda: kolm korda sünnitusmajas ja üks kord siis, kui astus naela jalast läbi.

Polnud justkui aegagi haige olla – loomad vajasid toitmist ja lastega oli tegemist. Kui midagi oligi, siis sai abi loodusest. Arstidesse suhtuti meie peres hästi, aga neid ei olnud lihtsalt vaja. Talu oli meil metsas ja postkast saja meetri kaugusel.

Oli siis suvi või talv – mäletan ema ükskõik mis ilmaga paljajalu posti toomas. Eks mina siis tegin ka nii. Mets oli minu jaoks selline elus koht, kus oli huvitav ringi luurata. Elasin oma igapäevast elu, suhtlesin loodusega, tundsin sellest rõõmu.

Kuigi ma ei mõelnud looduse hingestatusele, käitusin ikkagi selle järgi ja teen seda siiamaani. Näiteks on mul väga raske puusse naela lüüa. Ja mulle tundub, et puudega on suuremal osal eestlastest selline suhe. Praegu elan ka metsas. Oleme siin paiksed olnud juba 13 aastat, kuigi meie talukoht pole just kerge koht. Märjal ajal paneme laudtee majaukseni, sest läheb nii poriseks.

Vaatamata sellele, et maal pole kerge elada, eelistad ikkagi maad linnale?

Pärast ülikooli elasin linnas, aga see aeg jäi suhteliselt lühikeseks. Väsisin ära, kippusin haigeks jääma. Maal on teistmoodi. Enamus kodu- ja põllutööd, mida maal teha tuleb, on inimese tervisele head. Ma ei ole isegi kasvuhoonesse pumpa pannud, sest mu selg lööb mõnust nurru, kui suvel ämbrite viisi sinna ojast vett kannan.

Linnas on inimene vangistatud ja ehk on huvitav teada, et loomaaialoomadel ja linnainimestel on ühesugused tugi-liikumisaparaadi vaevused. Olen 25 aastat teeninud leiba massöörina ja loonud spetsiaalsed katsumis- ehk massaaživõtted just nende hädade leevendamiseks.

Aga oluline on, et inimene ise teeks ka enda heaks midagi. Muide, teadlased on nüüd avastanud, et mullas on kasulikud bakterid, mistõttu tavalised aiatööd tugevdavad immuunsüsteemi. Eesti inimene on alati seda teadnud, teda on alati oma aialapile tõmmanud, kuigi see majanduslikult ära ei tasu. Ma arvan, et ei ole vaja alati otsida põhjendust tegevustele ja asjadele, mille poole tõmbab. Meie keha teab, mis talle hea on, uskugem siis teda.

Mis on eesti pärimusmeditsiini keskne sõnum?

Kõige olulisem on, et iga organ inimeses, iga osa inimesest saaks täita oma funktsiooni, teha oma tööd. Siis ta on terve. Kui tahad, et su hambad oleksid terved, siis anna neile närimist. Ja kui hambad valutavad, siis vahel on hea just nende valutavate hammastega närida.

Või võtame midagi «keerulisemat». Näiteks maksa. Maksa ülesanne on talletada glükogeeni. Kui inimene tunneb, et on väsinud ja tahaks energiat, võtab ta tüki magusat – suhkur läheb verre ja inimene ongi kohe erksam. Ega selles midagi halba ju olegi, aga kui see on pidevalt nii, hakkavad maks ja kõhunääre streikima.

Sest maksa ülesanne on ka talletada energiat. Näiteks teraviljast saadavad süsivesikud, mis maksas talletatakse glükogeenina, vabanevad neogeneesi teel jälle glükoosiks, mis parajas koguses jälle verre suunatakse. Selleks protsessiks on võimeline ainult maks ja seda tahab ta ka saada. Selleks tuleks talle võimalus anda ja mitte kohe suhkrutüki järele haarata.

Ükskõik millisest organist me räägime, lihas tahab sirutuda ja kokku tõmbuda, silm tahab valgust ja vaatamist, nina lõhnu tunda ja keel maitseid eristada – kõik tahavad oma ülesannet täita. Lihtne talupojatarkus.

Kuigi vanasti keegi muidugi niimoodi arutleda ei osanud ja ega olnud vajagi – inimene elas loodusega ühes rütmis ja oma hädadele sai ta ka abi sealtsamast loodusest, enda ümbert. Kõik taimed läksid kasutusse ja loomad ka. Sipelgad, ussid, mesilased. Mesilaste saadustest ei ole peale nende väljaheite midagi, mis poleks inimesele tervistav. Hiljuti kuulsin, et nüüd pidi juba sedagi kasutatama.

Selliseid eestlasi nagu sina ei ole tänapäeval just väga palju. Suurem osa eestlasi tahab olla pigem haritud eurooplane kui tark talupoeg.

Ma arvan, et see ei ole nii meie sees, meie olemuses, aga kuna meile on aastasadu sisse tambitud, et me pole mitte keegi ja teised on paremad, siis kipumegi jäljendama kedagi teist.

Või näiteks – kuidas me püüame euroliidus kõiki norme väga korralikult täita – see on meie alaväärustunde väljendus. Meil tuleb endale teadvustada, et oleme üks vana ja väärikas rahvas. Me ei pea kellelegi midagi tõestama. Me oleme eestlased ja sellest piisab, et olla rõõmus, õnnelik ja terve.