/nginx/o/2018/08/03/11151625t1hdcc9.jpg)
Mõte sellest, et me kogu perega ühel päeval oma Eestimaa-kodust välja astume ja hoopis kusagil mujal end sisse seame, potsatas kui liigküps vaarikas pinnasesse ja hakkas seal oma magusat mahla eritama juba ammu enne, kui me seda isegi uskusime. Täna alustab Aleksei Budõlini kaasa Ilona Tootsi kolumn, kus saame kaasa elada nende pere seiklustele Šveitsis.
Meie sõbrad, kauged ja lähedased, eestlased ja venelased, libisesid üle lõputu ja ometi nii pisikese maailma laiali: Austraalia, Norra, Inglismaa, Venemaa, USA, Kanada, Rootsi, Prantsusmaa. Mõned neist tulid meie suureks rõõmuks tagasi – teised aga, samuti suureks rõõmuks, jäid. Põhjused oli mitmekesised, aga enamasti mindi ikka ennast proovile panema, karjääri tegema, armastust püüdma.
Aga miks peaks meie armsast Eestist lahkuma, kui meil on see kõige kallim juba olemas: tervis ja armastus!
16-aastane tütar Malena käis koolis ja sai seal raskusteta hakkama, gümnaasium ootas ees. Tal oli korralik sületäis sõpru, kellega tehti nii vahvaid kui rumalaid asju, aga vanus ongi just selleks paslik. Lisaks tegeles ta lemmikspordiala, rulliluuisutamisega, mis viis teda aeg-ajalt ka reisidele ka väljaspoole Eestit ning varustas erinevate emotsioone ja kogemustega.
/nginx/o/2018/08/03/11151618t1hd40c.jpg)
Nelja-aastane poeg Aleksander muutus pärast aastat kodulähedases lasteaias aina julgemaks, arenes mühinal nii vaimselt kui füüsiliselt ja kasvatas sõprade ja imetlejate ringi. Igal vabal hetkel veeretas ta palli välja ja ajas seda meie kodulähedasel Maarjamäe staadionil taga.
Ring tõmbub koomale
Ent mida selgemaks hakkas saama, et perepea Aleksei edasine areng ja karjäär treenerina on Eestis jõudnud tupiktänavale, seda kergem oli meil ka märgata võimalusi ümberringi. Koondise peatreenerist Aleksei kasutas pidevalt variante õppida judovaldkonnas juurde nii e-õppes kui ka välistreeneritega vahetult suheldes, ent Eestis oligi tema ise seesama lagi, mille poole teised püüelda võisid. Me suhtusime juba ammu naljaga sellesse, kuidas Eestis tal tuli tal ikka ja jälle tõestada, et ta ei ole kaamel, vaid ka tegelikult midagi väärt. Lõppude lõpuks osutus ka see Eesti keskmine palk alaliidu jaoks liiga koormavaks ja ta koondati. Veel üks kasulik tõuge võimaluste poole, aitäh!
Mitte kunagi ei olnud lahkumisotsus meie jaoks põgenemine reaalsuse eest, vaid pigem võimalus avastada midagi veel – kõik koos teha see hulljulge samm tundmatusse ja saada veel paremaks ning õnnelikumaks. Hästi palju kindlust andis seejuures teadmine, et Aleksei näol on tegemist spetsialistiga, keda hinnatakse judomaailmas. Selles võtmes oli meil kergem kui võib-olla mõnel teisel Eestist lahkuval ja oma elu nii-öelda nullist alustaval perel. Me saame igal juhul hakkama!
Me oleme Alekseiga koos juba üle veerand sajandi, seetõttu on meie tegevused omavahel põimunud ning me vaatame sageli ühes suunas. Minu jaoks oli ja on Aleksei karjäär see, mis innustab meid mõlemaid, toidab meie peret – ja eks ma elangi oma saavutusvajadusi tema kaudu välja.
Minu elu Eestis täitsidki kohustused pere ees, tähtsal kohal oli Aleksei assisteerimine tema töös (korralduslikud momendid), sport ning kõiksugused vabatahtlikud ja minu jaoks huvitavad miniprojektid, tänu millele õppisin tundma sadu inimesi Eestis ja tundsin, et minu ümber toimub pidevalt mingi action. Ent kõigele sellele vaatamata – välja arvatud mure minu tragi ja toimeka isa pärast – ei hoidnud mind tegelikult miski kõvasti kinni: sugulased, sõbrad, hobid ja harjumused, egas nad ei kao, või kui kaovad, siis ehk ongi aeg! Vahel on eemal olles suhtlemine intensiivsem kui teineteise kõrval asudes. Hästi muhe on ka mõte sellest, et me ei asu teisel pool maakera, vaid siinsamas Euroopas. Kui vaja, siis ma olen täna õhtul kell seitse juba Tallinnas!
Pinda kobamas
Enne Ateena olümpiat tundsid soomlased huvi Aleksei kui koondisetreeneri vastu, ent mu teinepool jättis selle mõtte kohe kõrvale, sest tal oli Eestis tugev ja südamelähedane grupp judokaid, kelle seast üks sportlane hiljem ka olümpiale jõudis – ning ta ei kavatsenud oma «poisse» maha jätta. Olümpia järel aga grupp tasapisi lagunes ja see oli veel üks «vabanemine».
/nginx/o/2018/08/03/11151622t1h3b10.jpg)
Kui varem oli mõte välismaale kolimisest vaid mõttepojuke, siis enne Rio de Janeiro OMi hakkasime juba eesmärgistatult kompama pinda ja otsima erialast töökohta judokoondise juures väljaspool Eestit. Ühest küljest köitis Alekseid mõte asuda tööle riigis, kus tal endal tuleks kõik üles ehitada, alustada nullist. Welcome to Nigeria! Teisalt, nagu talle omane, ei tahtnud ta päris ettevalmistuseta seda teha. Ta soovis õppida veel kelleltki kogenumalt ja panna peas ning paberil kokku need mõtted, mis seal aastaid idanesid. Sündmuste ahel viis Aleksei kokku eesti noormehega, kes Šveitsis elas-treenis ning tema kaudu ka Šveitsi koondisega. Samal ajal lendlesid õhus poolrabedad, ent innustavad pakkumised Skandinaaviamaadest. Ent kui Aleksei kutsuti kaheks nädalaks «testimisele» Šveitsi, olid tema ja kohalik meeskond ära tehtud.
Nagu ikka elus on, kui silmad hästi lahti hoida ja sirgelt otse minna, vajasid nad just sellise kogemuse ja nägemusega meest: judos võib muuhulgas eristada Jaapani koolkonda, endist Nõukogude kooli, aga ka klassikalist Euroopa koolkonda. Aleksei kujutas endast vana head Nõukogude judoõpetust koos kaasaegse euroopalikkusega. Nüüd, kui võimalus edasine hüpe teha tundus käeulatuses olevat, tahtsime me juba väga minna ja hoidsime hinge kinni, et asjad ka jutust kaugemale jõuaks. Lepasel reel istudes oleks me tagasilöögi korral kindlasti edasi proovinud, ent sel hetkel oli võimalus jääda Eestisse minu jaoks lämmatav. Mida edasi, seda rohkem nägin ma, et Aleksei ei kahtle minekus, vaid tahab, vajab ja suisa nõuab seda võimalust. Ja siis see tuligi – Šveitsi koondis palkab ta koondise teiseks treeneriks vähemalt kuni 2024. aasta OMini!
Kas kõik on pardal?
Ainukeseks, kes meie ideele riiki vahetada jalgu trampides kohe algusest peale vastu oli, osutus tütar Malena. Ta nuttis, ahastas, korraldas draamaoopereid, siis rõõmustas, uudistas, jutustas sõpradele... ja nii pikka-pikka aega, ikka üles ja alla emotsioonide mägedel. Muidugi me saime sellest aru: tal on sõbrad, huvid, kiindumused ja vajadused, mida meie tema sõnade järgi talt kalgilt röövida tahtsime. Aga me pakkusime asemele ka midagi vähemalt sama väärtuslikku.
Vargsi lootsime, et tegelikult palju enamat. Nii mõtlesime loomulikult meie, täiskasvanud, kuid tema nägi seda elumuutust jätkuvalt ikka tumedates toonides. Kergenduseks oli nii minu isa kui Aleksei vanemate toetus, kes kinnitasid, et me muidugi läheks ja paneks end proovile. Ma olin kartnud, et see saab olema kõige raskem vestlus ja seda kaarti kasutas ka Malena kõige sagedamini, et mind pidurdada: «Kuidas sa võid jätta oma isa üksi siia!?» Jah, see ei ole meeldiv mõte, ent andke andeks mu isekus ja lubage mul elada oma hinge ja südame ja vajadustega kooskõlas.
Loomulikult oli meie jaoks tähtis kuulda teiste kogemust, kes olid sama tee läbinud, sest me ei läinud käed taskus, vaid kahe lapsega, kelle elu eest me vastutame. Viimne kui üks välismaal üksi-kaksi-lastega elanu kinnitas, et see oli nende elus äärmiselt tähtis kogemus ning võimaluse tekkides nad kasutaks seda kindlapeale uuesti. Just laste jaoks saabki see olema elumuutev kogemus. Nagu ühest suust öeldi: «Te peate kindlasti minema!»
Ootele pandud uus elu
Mineku tähtajastamine kujunes keerukamaks kui meie plaanid ette nägid. Aleksei alustas tööd 75-protsendilise koormusega, ent jaanuariks 2018, kui me talle järgnema pidime, oli plaanitud, et ta koormus suureneb maksimumini. Kaovad ära lennud Eestisse ja suureneb kohapeal tehtava töö hulk. Terve 2017. aasta elaski Aleksei nagu Figaro, kahes riigis korraga. Mind üllatas, kui kiiresti ta Šveitsi eluga kohanes, millise rahuloluga sellest tükikesi jagas ja kui halvasti varjas, et ta juba tagasi kibeles. Kõige enam torkaski silma rahulolu tööga. Seda on isegi veidi võõrastav nimetada tööks, kui inimene teeb seda, mis talle loomingulist naudingut ja realiseerimisvõimalust pakub, pingutama paneb ja elule mõtte loob.
Malena hoiatas juba gümnaasiumi 10. klassi astudes, et poole õppeaasta pealt, jaanuaris ta kaob pildilt. Ka Aleksander rääkis varakult lasteaias, et varsti ta kolib Tšveitši ja hakkab seal koos Ronaldoga jalgpalli mängima. Temaga oli võrratult lihtne, ta ootas tõsimeeli kolimist, ja ei korraldanud mingit draamat. Ent jaanuariks ei olnud Aleksei värskendatud leping ikka veel allkirjastatud ja meie uus elu jäi ootele.
Uskumatu, aga Malena käis truult ikka koolis edasi, kuigi tal oli vaba voli seda mitte teha! Kuna uuel õppeaastal tuli tal Šveitsis uuesti asuda 10. klassi, nüüd juba saksa keeles, siis seni tuli panustada just keeleõppesse. Ka mina olin tüdinud ootusest. Samas oli tore, et iga kuuga paistis Eestis aknast rohkem päikest sisse, õnnestus toredatele inimestele maha müüa meile 13 aastat koduks olnud korter, said joonde aetud viimased sabad, jagatud laiali hilbud ja kallistused – samal ajal, kui Šveitsis otsis Aleksei palehigis meile uut kodu, kooli, lasteaeda…
Märtsi alguse tähtaeg kulus ka maha, kuni lõpuks, aprilli alguses olime valmis. Siit pidi algama uus ajaarvamine meie pere jaoks. Kindlasti ilus, hea ja õnnelik!
Mis sai edasi, sellest juba järgmisel korral!