/nginx/o/2018/07/24/11033308t1hafcf.jpg)
28-aastane laborant Louise Horton puhkes alatasa nutma, kui teismelised tema üle tänaval naersid, sest ta kaalus 152 kilo. Oma elu kõige hullemaks hetkeks peab ta Primarkis pükste ostmist, sest poes selgus, et talle ei lähe ka kõige suuremad teksapüksid jalga.
Primarki riietusruumis nuttes tundis Louise nii suurt alandust, et otsustas oma elu jäädavalt muuta. Raske hetk pani aluse uuele elustiilile, tänu millele ta on nüüdseks kaotanud 64 kilo, kirjutab Daily Mail.
Louise’i kehakaal kasvas nii suureks emotsionaalse söömise tõttu. Ühele õgimishoole järgnes teine ja polnud ime, kui naine kiirtoidu endaga voodisse kaasa võttis. «Ma proovisin dieete ja miski ei mõjunud. Üha sagedamini hüüdsid teismelised mulle tänaval solvanguid ja ma jõudsin pisarsilmil koju,» meenutab ta. «Võiks arvata, et sellest saab üle olla, aga lõpuks läheb see ikkagi hinge. Ma olin 23-aastane ja ei oleks tohtinud end nii tunda.»
Lõpuks sai neiul kõrini sellest, et ta riidepoes nutma hakkas ja endale midagi selga ei leidnud. Louise’il tekkis soov kaalust alla võtta, kuid ta teadis, et trendidieedid ja kaalulangetusgrupid teda ei aita. «Ma mõtlesin, et mulle isiklikult oleks palju parem teha seda üksi ja võtta rahulikult, isegi kui see tähendab, et kaotan nädalas vaid pool kilo. Ma usun, et see tegi mind tugevamaks inimeseks, sest ma sain sellega hakkama ise, mitte kellegi käsul. Tänu sellele, on mul soovkaalu ka lihtsam säilitada,» usub ta.
Louise’i kaalulangetusprotsess läks tema enda tingimuste järgi ja nüüd on ta juba harjunud, et haarab šokolaadi asemel õuna.
Esialgu hakkas ta iga päev tööle ja töölt koju jala kõndima. Kuigi seda oli vaid kaks kilomeetrit, pani see väike muutus alguse teistelegi muutustele. Tasapisi muutusid ka söömisharjumused ning pidevast näksimisest sai kolm toidukorda.
«Lõpetasin öösiti voodis McDonald’si kiirtoidu söömise ära ja vähendasin nädalavahetustel sõpradega joomist, sest sain aru, kui halb mõju sellistel asjadel on,» tunnistab ta, et tulemus oli dramaatiline. Kui viis aastat tagasi ei suutnud ta isegi hingeldamata tänavaotsa kõndida, siis nüüd jooksis ta oma elu esimese poolmaratoni.
«Lihtsalt fenomenaalne, kui palju ma olen muutunud. Poolmaratoni jooksmine oli üks kõige raskemaid asju, mis ma teinud olen, aga see oli seda väärt,» teab Louise. «See oli väga emotsionaalne päev, sest võttis justkui kõik läbielatu kokku, kui üle finišijoone jooksin.»
Oma kogemusest teab Louise, et kaalust maha võtmine on väga pikk protsess, kus on nii tõuse kui mõõnu ja sellega peab juba ette arvestama. «Ära anna alla, kui midagi juhtub – isegi kui alguses ei lähe kaalu üldse alla. See võib minna väga aeglaselt ja ei juhtugi üleöö, kuid on iga sekundit väärt. Ära võta tagasilööke südamesse. Usu mind, sa saad kõigega hakkama, kui oled otsustanud selle ära teha.»