/nginx/o/2018/07/17/10398772t1h6e25.jpg)
Kalatöösturi tütar Hilda-Elfriede Leesmann oli tantsija, kes ajastu vaimu kohaselt viljeles moderntantsu. Temast oli kujunemas haritud ja avarapilguline naine, kelle elutee varakult katkestas haigus. Nii ei saagi me teada, kas oleksime teda mäletanud ka millegi muu pärast kui praegu - Alfred Rosenbergi esimese abikaasana.
«Revelskie kilki»
Eesti tööstusliku kilupüügi algusaastateks võib lugeda 1860. aastaid. Siis tulid venelased oma paatidega Paldiskisse kilu püüdma ja pärast hooaja lõppu müüsid oma püünised kohalikele kaluritele.
Esimesed kilutööstused tekkisidki Paldiskis: Kuhlberg, Sörensen, Reichart. Tallinnas sekundeerisid Blat, Auter, Thal ja Aulik. Kilud meeldisid inimestele ja äri hakkas arenema. Esialgu müüdi kilu ainult Tallinnas, Tartus ja teistes kodumaa linnades, siis aga läkitati kaup ka Moskva ja Peterburi. Tallinna kilude kuulsusele oli alus pandud ja mõõtmatult avar turg avatud. Kilud soolati klaasist purkidesse ja veeti raudteega Peterburi. Kui kilu hakkas arvukamalt minema, võeti klaaspurkide asemel 1884. aastal tarvitusele plekktoosid, mis kasvatasid ekspordi mahtu pea kolm korda.
Hea ärivaistuga Järva-Jaani kihelkonnast Soonurmelt pärit noor mees Joosep Leesmann õppis K. Auteri juures kalasoolamise tehnoloogia selgeks ja ostis temalt siis äri ära. Tema oli üks esimesi, kes oma konservikarbitööstusele jalad alla sai. Leesmannil olid oma kilusoolamispunktid Pärispeal, Turbaneemes ja Viinistus, aga peamine tööstus koondus Tallinnasse. 1892 pani ta Kalarannas aluse esimesele võrgutööstusele.
/nginx/o/2018/07/17/10396899t1h2295.jpg)
Oma toodete reklaamimiseks võtsid suuremad kalatöösturid, nagu V. Demin, F. Malahov, C. Krausp, sageli osa nii kohalikest kui rahvusvahelistest näitustest. Nii tõi näiteks 1898 ajaleht Postimees oma lugejaile uudisena teate, et «Tallinna kalavõrkude vabrikant J. Leesmann on Bergenis (Norramaal) üleilmlisel kalastusenäitusel võrkude eest kuld-auraha saanud».
Joosep Leesmannist sai 2. gildi kaupmees, 1896 linnavolinik, 1897 «põline aukodanik» ja 1909. aastast kaubandusnõunik. Vanas eas meenutas ta oma edukat karjääri: «Minu kilusid läks siis üle terve Venemaa laiali. Iga aasta läkitasin sinna oma 30 —40 000 kasti. Peterburis ja Moskvas olid mul kilulaod. Kolm proovireisijat oli alaliselt ringi sõitmas mööda riiki, üks reisis Poolamaa kandis, teine Kesk-Venemaal ja kolmas Siberis ja Volgamail. Müüdi ainult puhtaraha eest. Oli ostjaid, kes võtsid kaupa korraga 3 —4000 rubla eest. Siis oli tööd. Tallinna kilu sõi ka Vene keiser ning minu firma oli keisrikoja kaubamuretseja «dvoraa jevoo veliitschestva». Samuti olin mina ka Montenegro või Tshernogooria vürstikoja kaubamuretseja.»
Kalatöösturi tütar
1887. aastal abiellus Joosep Leesmann Kaarli kirikus Keilast pärit Liisa Keigoga, kelle nimi pärast seda muidugi peenemalt kõlama hakkas – Elisabeth. Neil sündis kolm tütart ja neli poega. Tõsi, üks poegadest suri pooleteiseaastaselt. Vanimast pojast Friedrichist sai insener, Albertist meremees. Nende kodu asus Suur-Patarei 12 majas kõrgel klindil, kust avanes vaade kalasadamale ja Võrgu tänava konservitööstusele.
/nginx/o/2018/07/17/10397003t1h4d56.jpg)
Kolmest tütrest keskmisena nägi 16. detsembril 1891 ilmavalgust Hilda Elfriede. Tol ajastul oli iseenesestmõistetav, et pürjelite kodudes oli kõnekeeleks saksa keel ja saksikus vaimus kasvatati ka lapsi. Suurtöösturi tütar pandi 1901 õppima paruness Elise von der Howeni saksakeelsesse era-tütarlastekooli (Howensche Schule või Elisenschule), kus ta käis 1908. aastani. Märtsis 1910 tegi Hilda Nikolai gümnaasiumi juures kodukooliõpetaja eksami. Muidugi oli ta võtnud ka klaveriõpetuse tunde, nagu hästikasvatatud tütarlapsele kohane.
1910. aasta märtsis saatsid vanemad Hilda Genfi pansionaati prantsuse keelt õppima. Kuid see range distsipliiniga kuivavõitu õppeasutus ei sobinud elavaloomulisele ja kunstist huvituvale noorele neiule. Nii lahkuski ta sealt paari kuu pärast, et minna Pariisi gümnastikakursustele ehk siis õppida plastilist tantsu. Pole täpselt teada, kelle juures ta õppis, aga kuna tema sõbranna, kellega ta hiljem koos trupis esines, oli Edith von Schrenk, siis vahest nad ka õppisid koos Emile Jaques-Dalcroze «rütmilise gümnastika» kursustel.
Ühel rongireisil Tallinnast Peterburi kohtas Hilda Leesmann pikakasvulist, tõmmu jumega, sirgekskammitud juustega, jõuliste näojoontega noormeest. See oli Alfred Rosenberg, temast paar aastat noorem Riia polütehnikumi üliõpilane, kes kandis uhkelt Rubonia korporatsiooni sini-valge-musta teklit.
/nginx/o/2018/07/17/10397118t1had9b.png)
Korporant Alfred Rosenberg
Alfred Ernst Rosenberg oli pärit tüüpilisest baltisaksa suguvõsast. Tema isapoolsed esivanemad pärinesid Liivimaalt Valmiera lähedalt. Vanaisa, kingseppmeister Martin, oli noore mehena Tallinna tulnud ja Kanuti gildi liikmeks saanud. Abiellunud Juuru kihelkonnast Seli mõisa möldritütre Julie-Elisabeth Strammiga (ka Schramm), ostsid nad maja Vana-Posti 9, kus sündisid nende kaks tütart Cäcilie ja Lydia ning poeg Woldemar Wilhelm. 1908. aastal müüdi see maja 12000 rubla eest perekond Lutherile ja vabariigi ajal asus seal Lutheri kauplus. Praegu seisab sellel märtsipommitamises hävinenud hoonetegrupi kohal kino Sõprus.
Rosenbergi ema Elfriede Caroline Siré, Tallinnas prantsuse keele tunde andnud õpetaja, oli surnud paar kuud pärast Alfredi sündi, jättes isa Voldemari kasvatama vastsündinut ja tema kuueaastast venda Eugenit. Lapsed jäid suurelt osalt vallaliste tädide kasvatada, samal ajal kui isa pidi tihti sõitma Peterburi vahet, kuna juhatas ühe suure Saksa ettevõtte Eesti haru.
Emapoolne vanaisa Friedrich August Siré oli Tallinnas värvikoja omanik ja hiljem raamatupidaja raudteeametis, kes kosinud Lihula nahaparkija tütre. Hiljem töötas ta Peterburis ja Bakuus ja temast sai ühtlasi Alfred Rosenbergi ametlik eestkostja pärast tolle isa surma 1904. aastal.
Noormees oli õppinud Peetri reaalkoolis, kus teda kõige rohkem oli köitnud joonistamine, maalimine ja lugemine. Seitsmeteistkümnesena oli Alfred jätkanud õpinguid Riias arhitektuuri erialal. Vabal ajal luges ta vanu germaani saagasid, islandi mütoloogiat ning niisuguseid filosoofe nagu Kant ja Schopenhauer.
Silmaringi laiendamas
Terane ja erudeeritud Hilda, kes tundis põhjalikult nii saksa kui ka vene kultuuri, võttis oma ülesandeks «poolharitud» noormehe silmaringi laiendada. Ta tegi selgeks, et ka sakslasele tuleks kasuks lugeda Tolstoi «Sõda ja rahu» ning «Anna Kareninat». Samuti oli Hilda see, kes Alfredile pihku pistis Nietzsche teose «Nõnda kõneles Zarathustra».
1914. aasta aprillis sõitis Alfred Hildale kolmeks nädalaks Pariisi külla. See oli noortele joovastav kevad. Hilda mängis klaverit ja tutvustas mehele suuri vene heliloojaid. Ta viis Alfredi Jumalaema kirikusse ja Louvre'i kunsti imetlema. Nende lemmikkohvikuks, kus iga päev hommikust süüa, sai Montparnasse'il asunud La Rotonde, kus käisid einet võtmas näiteks ka Picasso ja Modigliani. Ja muidugi kutsus ta noormehe tantsuetendusi vaatama. Ta sundis Alfredi kord isegi keskaegses kostüümis ühes lastelavastuses üles astuma.
/nginx/o/2018/07/17/10397213t1he667.jpg)
Hilda ja Alfred abiellusid Riias 10. märtsil 1915. aastal. Sõda oli küll juba alanud, aga esialgu valitses Eestis uinutav vaikus. Nad veetsid oma suve üheskoos maal, Rosenberg tegeles maalimisega ja luges naisele ette Goethe elulugu. Kuid juba sügis tegi idüllile lõpu. Rinne hakkas lähenema Riiale. Rosenbergi instituut evakueeriti Tartu kaudu Moskvasse. Hilda aga siirdus koos vanematega Venemaa pealinna.
Haigus kustutas lootuse tantsijaks saada
Hilda proovis Petrogradis tantsuga edasi tegelda, sest Euroopa teed ja lavad olid sõja tõttu suletud. Töösturist isal oli korter Vassili saarel 13. liinil majas number 6. Kuid elu sõjaaegses suurlinnas muutus järjest raskemaks. Kätte jõudis nappus toiduainetest. Ärimees Leesmann oleks hea meelega oma kaupa rahvale pakkunud, aga kuna rongid olid kõik sõjaväe käsutusse antud, siis polnud võimalik tarneid korraldada. Nälgiv rahvas hakkas end enam ja enam tänavatel näitama. Suurenes sõja eest põgenejate vool ja üksteise järel hakkasid mehed deserteerima.
1917. aasta kevadtalvel läks olukord pealinnas päris mässuks kätte. Algasid demonstratsioonid ja tulevahetused. Tänavatel liikumine muutus järjest ohtlikumaks. Eriti kardetavad olid purjus madrused, kes harrastasid rikaste korteritesse tungimist. Viimaks tuli teada tsaari troonist loobumist. Ega see olukorda eriti paremaks teinud – kõigi sõda kõigi vastu käis endiselt edasi ja puudu oli elementaarsest eluks vajalikust.
Sellistes tingimustes polnud ime, et Hilda tervis ei pidanud vastu. Talvine niiskus ja külm tõid välja tuberkuloosi alged ja arstid soovitasid naisele soojemat kliimat. Seda oli kergem öelda kui teoks teha. Alles suveks õnnestus vanematel tütar Krimmi kosuma saata.
Sellest kuulda saanud Alfred Rosenberg ruttas kohe naise juurde. Nad veetsid Krimmis koos pea kolm kuud. Hilda oli määratud voodirežiimile ja igavuse peletamiseks luges abikaasa talle raamatuid ette. Sellegipoolest jõudsid nendeni teated nii tsaariperekonna vangistamisest kui sakslaste tungimisest Saaremaale. Et sooritada viimased eksamid ja kaitsta oma diplomitööd, milleks oli krematooriumi projekt, pidi Alfred Rosenberg Moskvasse tagasi pöörduma. Mees lõpetas edukalt juba bolševistlikus ülikoolis.
Selle kohta, kuidas Hilda revolutsioonikeerises Venemaal hakkama sai, täpsemad andmed puuduvad. Pole kindlalt teada, kas ta oli oma mehega kaasas, kui see 1918. aasta veebruari keskel Tallinna tagasi pöördus. Tõenäolisem tundub olema arvata, et ta enne Saksa sõjavägede sissemarssi siiski koju jõudis, kuigi noorem vend koos vanematega jäi Petrogradi. Alfred Rosenbergist sai joonistusõpetaja Gustav Adolfi gümnaasiumis ja toomkoolis.
1918. aasta novembris muutusid olud jälle ärevaks – saksa armee valmistus lahkuma ja oodata oli bolševike sissetungi. Alfred Rosenbergil, kes oli just kätte saanud oma osa isa pärandusest, ei olnud mingit soovi seda ära oodata – teda tõmbas Saksamaale. Hilda seevastu, kes ilmselt oli täielikus teadmatuses oma vanemate saatusest, sest okupatsiooniajal kirjavahetus Venemaaga ei toiminud, temaga kaasa ei läinud.
Alfred Rosenberg leidis omale uue teejuhi
Õhtul enne rongile istumist pidas Alfred Rosenberg Mustpeade Majas oma esimese avaliku kõne «Marksism ja juudid». See hirm kommunistide ja viha juutide vastu, mis kõnes väljendus, jäigi teda saatma kogu tema järgneva elu jooksul.
«Rong sõitis Tallinnast välja,» kirjutas Rosenberg. «Selja taga vajus möödanikku mu nooruse linn oma tornide ja vanade tänavatega ning kõikide nende inimestega, kellega olin siin kunagi elanud. Jätsin kodumaa seljataha, et leida endale isamaa.» Saatus viis ta Münchenisse, kus ta veel kord pidi nägema kommunistliku riigipöörde katset.
Sõja kaotanud Saksamaal kaotas raha kiiresti väärtust ning Rosenberg oli peagi sunnitud pöörduma abikomitee poole, et leida ulualust ja saada kord päevas rahvaköögist kapsasuppi. Ta üritas müüa oma maale, uitas kunstimuuseumides ja raamatukogudes. Kuni ühel päeval märkas kuulutust tantsuetendusest, kus esines naise sõbranna Edith von Schrenk. Mees astus sisse ja pealiskaudse vestluse käigus juhtus tantsijanna mainima nime, mis muutis Rosenbergi saatuse igaveseks. See oli ajalehetoimetaja Dietrich Eckart.
/nginx/o/2018/07/17/10397323t1hf5d6.jpg)
Järgmisel päeval seadiski Alfred Rosenberg sammud toimetusse. Edasine on juba ajalugu: lõputud artiklid kommunistidest ja juutide ülemaailmsest vandenõust, liitumine hämara Thule salaseltsiga. Kui kuulutati välja Weimari vabariik, astus ta idusid ajavasse natsionaalsotsialistlikku parteisse. Ühel õhtul ilmus vastse partei koosviibimisele väiksesse õllesaali, kus rühmitis iga nädal kokku sai, üks 30-aastane saksa armee kapral. Rosenberg oli leidnud oma edasise elu liidri, keda järgida. Hitlerist aga sai mees, kes tema kõige võikamadki juudi- ning kommunismivastased ideed ellu viis.
Hilda jäi seotuks teistsuguse maailmaga
1920. aasta algul jõudis viimaks lõpule Eesti vabadussõda. Pärast vaherahu allakirjutamist tekkis nõukogude Venemaale lõksujäänud eestlastel võimalus opteerumise teel kodumaale naasta. Mai lõpul sai ka ärimees Joosep Leesmann koos naise ja noorima poja Reinholdiga kätte dokumendid ning jõudis pärast mitmeaastaseid vintsutusi Tallinna tagasi. Kaotanud kõik, mis tal Venemaal oli, leidis ta siin eest siiski tööstuse, mida uuesti käima lükata.
Esimesel võimalusel aga tuli hoolitseda haige tütre Hilda eest, kes polnud juba pikki aastaid korralikku ravi oma kopsuhaigusele saanud. Niipea kui võimalik, saatsid vanemad ta Šveitsi Arosa mägikuurorti ravile. Kuid enam ei ilmunud tema abikaasa voodi äärde raamatuid ette lugema. Alfred Rosenbergil oli tarvis toimetada natsipartei häälekandjat Völkische Beobachter ja laduda alusmüüri tulevasele ideoloogiale.
Mees üüris 1922. aastal korterit Nikolaiplatzi ääres, ajalehetoimetusest mõneminutilise jalutustee kaugusel. Kui Hilda Saksamaale jõudis, kohtas ta täiesti muutunud abikaasat. Ta ei tundnud enam mingit lähedust selle võidunud särgiga rünnakrühmlasega, kes marssis koos löömameestega Coburgis ja saatis oma suurt juhti õllekeldrites, kus peeti vihaselt haukuvaid kõnesid.
Kiretult kirjutas Alfred Rosenberg oma mälestustes: «Vahepeal tuli mu naine Šveitsist tagasi ja püüdis Saksamaal sanatooriumis tervist parandada. Leppisime kokku, et läheme lahku. Hilda ütles, et vahest sai ta mind pisut aidata, kuni ma oma teed otsisin. Nüüd olevat ma selle leidnud. Tema kui parandamatu haige jääb alatiseks teiste inimeste ja teistsuguse ümbrusega seotuks.»
Hilda ja Alfred Rosenberg lahutasid juulis 1923. Mees esines Müncheni magistraadi kohtuistungil «süüdioleva» poolena ja protsess lõppes lahutuse vormistamisega. Hilda asus vanemate juurde Tallinna.
Leesmannide pere kaotused
Lisaks lahutusele oli Hildat ja tema peret 1922. aastal tabanud ootamatu draama. Nimelt oli tema vanem vend Freidrich aprillis teadmata kadunuks jäänud. Nagu kirjutati 16. juuni Postimehes: «21. aprillil sõitis Liiva uul. nr. 24 elav Friedrich Leesmann Laiuse valda, Sakusaare taluomaniku A. Brunni poole tedrejahile, kuid jäi aga, ilma et oleks Sakusaarele jõudnud, jäljeta kadunuks. 13. skp. leiti tema surnukeha Laiuse vallast, Lõppe küla alt Kuberi-Matsi soo pealt. Et surnukeha juurest välispidisel vaatusel vägivalla tundemärke ei leitud ja kadunul asjad kõik alles on, ollakse arvamisel et surm mõnele äkilisele haigusele on järgnenud.»
Aga kiluäriga läks Hilda isal endiselt edukalt. Tõsi küll, nüüd tuli esialgu esineda vaid Tartu ja Tallinna näitustel. Kuid ärimees ei unustanud endiselt oma kilukarpidel auhinnarahade kõrval reklaamimast seda, et ta kunagi oli kuninga- ja tsaarikodades varustajaks olnud.
Uudislehes avaldatud reklaamimaiguline tekst kirjeldas Joosep Leesmanni äri: «Konservi- ja plekitööstus Leesmann asub Tallinnas, Võrgu tänav nr. 27. Nimetatud firma on /…/ üheks tuntuimaks ja vanimaks eesti konservitööstuseks. Firma asutaja, hr. J. M. Leesmann, /…/ on õieti öelda Eesti konservitööstuse isa. Tööstuse saadused on oma kväliteedilt eriti hinnatud üle maa ja ei ole vist eestlast, kes poleks söönud Leesmanni kõrgeväärtuslikke kilusid. Peale kilude valmistatakse tööstuses veel järgmiseid konserve: sprotid tomadis, sprotid õlis, vimmad, silmud, kohad, angerjad, sardiinid jne. Peale nimetatute on viimasel ajal suurt poolehoidu leidnud h-a Leesmanni konserveeritud kurgid. Peale siseturu varustamise kõrgeväärtuslike kalakonservidega on konservidele leitud laialdane turg välismail. Isegi üle suure lombi, Ameerikasse on edukalt eksporteeritud h-a Leesmanni tööstuse saaduseid. Tööstusel on oma plekitöökoda, kus valmistatakse kõik konservide karbid. Ettevõtte juhiks on vanahärra Leesmann, kellele väärikalt sekundeerib tema tütar. Tööstuses leiavad tööd üle 30 töölise.»
/nginx/o/2018/07/17/10397475t1h9a66.jpg)
Muidugi ei olnud artiklis märgitud tütar mitte Hilda. Tema tervis halvenes pöördumatult iga aastaga. Lõpuks saatsid vanemad ta Prantsumaale Nièvre'i, kus Hilda 1. veebruaril 1928 surigi. Naise matused toimusid Tallinnas Kaarli kirikus 6. märtsil.
Kui 1936. aastal taliolümpiamängudel Garmisch-Partenkirchenis Eesti ajakirjanikel juhuslikult avanes võimalus natside välispoliitilise ameti juhile esitada paar küsimust, siis mainis Alfred Rosenberg neile antud intervjuus, et viimati käis ta kodumaal 1928. aastal, veetes «paar nädalat Tallinnas sugulaste ja tuttavate pool». Sellest on muidugi raske välja lugeda, kas ta just oma endise naise matustest osa võttis, sest olid tal ju Tallinnas ka armastatud tädid ja vend töötas Scheeli pangas. Pealegi oli Alfred Rosenberg 1925. aastal uuesti abiellunud Hedwig Krameriga, kellega 1930. aastal sai tütre Irene.
Baltisakslaste lõpp
1939. aastal, kui algas baltisakslaste ümberasustamine, hoolitses Alfred Rosenberg selle eest, et tema tädid ja onu pere turvaliselt Saksamaale jõuaksid. Ka üle 80-aastane Joosep Leesmann, kelle naine oli viis aastat tagasi surnud, ei jäänud ootama oma äri natsionaliseerimist ja kasutas võimalust kodumaalt lahkumiseks. Vanahärra eelaimdused ei petnud teda – tema konservitööstus sai tõesti aluseks tulevasele Tallinna Kalakombinaadile.
1941. aastaks oli Joosep Leesmann jõudnud ühte baltisakslastest ümberasujate laagrisse, kus tuvastati, et kolm tema neljast vanavanemast olid olnud eestlased ja üksainus sakslane. Kui aga selgus, et tegemist oli Reichi riigiministri kunagise äiaga, rahuldati Leesmanni kodakondsustaotlus ilma suurema kärata.
/nginx/o/2018/07/17/10397553t1h1447.jpg)
Samal aastal nimetati Alfred Rosenberg Ida-alade riigiministriks. 1942. aasta mais külastas ta Tallinna ja Tartut. 1946. aasta 16. oktoobri öösel lõppes Rosenbergi elu köie otsas, Nürnbergi tribunali poolt süüdi mõistetuna kuritegudes inimsuse vastu.
Kasutatud: