Siiri Oviir käib Brüsselis Eesti poliitikast närve puhkamas

Kaminatule paistel: Siiri Oviir oma koduses aiamajas, kus pererahvas armastab peale suviste külaliste vastuvõtmise ka hommikuti ajalehti lugeda. Foto: Peeter Langovits

Siiri Oviir on põhimõttekindel naine. Ta ei karda öelda välja asju, mida näevad teisedki, ent oma nahka hoides otsustavad silma kinni pigistada. Eurosaadik tunnistab, et on sel sügisel esimest korda mõelnud poliitikast lahkumisele.

«Niisuguses erakonnas on piinlik olla!», «Savisaar on ennast ammendanud!», «Edgar, aeg on lahkuda!» – need on vaid mõned näited meediast augustis, mil Keskerakond valis endale uut esimeest. Kõik need laused on välja öelnud erakonna asutajaliige, praegu Brüsselis Euroopa Parlamendi saadikuna töötav Siiri Oviir (63). Sest ta ei suuda enam kauem pealt vaadata omaenda loodu hääbumist.

Kui Arter pani kevadel kokku ainult naistest koosneva valitsuse ja valis Siiri Oviiri peaministriks, ei jäänud Oviir aupaistes mõnulema, vaid võttis telefoni, helistas läbi kõik valitud ministrid ning kutsus nad vanalinna restorani ühisele õhtusöögile.

Et isekeskis aru pidada ja naisi tagant utsitada aktiivsemad olema, sest meeste käest tuleb pool võimu – nagu mujal arenenud riikides – ära võtta.

Siiri Oviir on oma vapruses tegelikult rahumeelne kolme tütre ema ja viie lapselapse vanaema. Ta ootab Arterit kodukrundile ehitatud klaasist aiamajas, kus on küdev kamin ja kaetud laud. Kui mainin alustuseks, et selliseid põhimõttekindlaid naisi võib Eestis tikutulega taga otsida, viskab Oviir käega: «Ma räägin ikka seda, mida arvan. Mu nahk on saanud poliitikas parkida küll ja küll ning mul on kogemusi, et kui jääd ausaks ja kindlameelseks, siis ei saa sulle saatan ka ligi!»

Võtsite kevadel Arteri naistevalitsuse ideest tuld ja kutsusite «ministrid» ühise laua taha kokku – pean tunnistama, et nii ägedat sündmuste arengut poleks osanud uneski näha.

Naistevalitsus oli tore mõte, niisuguseid ideid peab kordama, sest muidu on meil riigikogus ikka 17–18 naist ja 19. tuleb siis, kui mees eest ministriks viiakse. Kogu maailm, isegi arengumaad, on mõistnud naiste poliitikasse kaasamise tähtsust, ainult Eesti on veel kinni eelmises sajandis. Ja eks need naised ka, kel oma positsioon käes ja kes siis võtavad sõna, et kvoodid on solvavad. Mis asi on solvav – toetada teist naist?

Sel aastal oli ülikoolilõpetajatest 70 protsenti naisi. Tüdrukud saavad üldiselt paremate õpitulemuste eest ülikooli riigi makstud kohtadele. Kus on meie majanduslikult mõtlevate meeste ratsionaalsus, kui laseme ühiskonna rahal kuluda tüdrukute koolitamisele, aga pärast paneme hoopis nõrgemate tulemustega mehe tema juhiks?

Tulemused ei saagi siis head olla. Eelarvete kärpimine ei vaja erilist tarkust, uue loomine vajab. Ka meeste riskivalmidus on teinekord liiga suur. Pangakriisist alguse saanud masu on ju ilmekas näide. Island pani esimesena meeste poolt pankroti veerele juhitud pankade etteotsa naisjuhid, ja pangad hakkavad hullust seisust välja tulema.

Norra eeskujul on mitu Euroopa Liidu riiki reguleerinud seadustega naiste osalust ettevõtete juhtkondades. Naine mõtleb alalhoidlikumalt. Mis ei tähenda, et ta ei oleks innovaatiline.

Miks naised ei taha võimu võtta?

Naistel on väike eneseusk, oleme kinni tavades, et pole kombeks. Palju asju, mille kohta varem öeldi «pole kombeks», on nüüd  enesestmõistetavad. Miks oleme kinni meestekeskses ühiskonnatüübis? Miks kardame, et mõni õigusakt on ebademokraatlik ja võib naisterahvast alandada – nagu ollakse veriselt vastu soolise võrdõiguslikkuse ja sookvootide rakendamisele?

Tasakaalustatud ühiskond on efektiivsem ja elamisväärsem. Kujutage ette, et meie valitsuses oleks ainult üks mees – ja nii 20 aastat järjest? Kas me oleksime siis otsustega rahul? Kahtlen. Praegu leiame aga, et kui mehed võtavad ka naiste eest otsuseid vastu, siis on see väga õige, on parim.

Kui palju peaks valitsuses olema naisi, et saaksime rääkida tasakaalustatud ühiskonnast?

Arvatakse, et see peaks olema vähemalt 40 protsenti. Soomes-Rootsis on naised-mehed peaaegu pooleks nii parlamendis kui ka valitsuses. Vaadake, kuidas nad on oma masu üle elanud! Nende inflatsioon on mitu korda väiksem kui Eestis, tööpuudus samuti. Sealt ei põgene inimesed ära mujale tööle. Nad on selle saavutanud, juhtides ühiskonda koos, nii naine kui ka mees. Me armastame rääkida, et oleme Põhjamaad. Aga meie mõttemaailm ei ole Põhjamaa oma, me ei ole hinges vabad ja tolerantsed.

Tahtsite lapsena saada arhitektiks, ent läksite õppima hoopis juurat. Kuidas see juhtus?

Käisin keskkooli viimases klassis usinalt kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel, et arhitektuuri erialale sisse saada. Kursuse lõpp langes kokku keskkooli lõpetamisega ja kuidagi juhtus nii, et minu riiulil polnud aasta jooksul valminud töid, need kadusid jäljetult. Ilma eelnevate töödeta aga eksamitele ei saa, ja nii ta jäi. Läksin hoopis kohtusse täituriks ja kõik, kes minuga tollal koos töötasid, kas õppisid juurat või olid selle lõpetanud. Nii läksin mina ka.

Kas armastus kunsti vastu on alles jäänud, joonistate ka praegu kodus tihti?

Joonistasin omal ajal päris hästi, nüüd enam mitte nii, sest iga käeline tegevus tahab harjutamist. Praegu mõtlen, et kui saan ühel päeval oma ametitest priiks, hakkan jälle joonistama. Ma ei ole mitu aastat pintslit kätte võtnud. Elu on praegu liiga kiire.

Teid tuntakse maitsekalt riietuva naisena. Kas stiilitunnetus on õpitav?

Ma arvan, et ei ole. Sa võid ju osta Versace kleidi ja kulutada raha Max Mara pluusile, aga kui sa neid välja ei kanna, siis hinnalipik ka ei tööta. Ma ei ole kunagi ostnud ühtki riiet Max Marast ega Versacest, minu jaoks on need üle mõistuse kallid kaubamärgid. Mäletan, korra astusin Tallinnas Max Mara poodi sisse ja seal maksis pluus 17 000 krooni! Peaksin oma raha peale vihane olema. Mul on häid tuttavaid, kes õmblevad, kõike saab teha palju omanäolisemalt. Mul pole kunagi olnud sellist raha, mida mõttetult raisata.

Seda on teie suust üllatav kuulda, sest võiks eeldada, et külastate Brüsseli peenemaid butiike.

Ei külasta. Raha võib ka teistmoodi kulutada, kui sul teda ülearu on. Jah, teist aastat saan europarlamendis tõesti kõrget palka. Me saame kätte 6100 eurot kuus. Nüüd oleme europarlamendi palgalehel. Eelmises koosseisus maksis meile palka veel riigikogu, see oli mitu korda madalam.

Rahast pole sobilik rääkida, kuid isiklikult kaotasin palgas eelmises koosseisus Brüsselisse tööle asudes. Aga kes seda usub! Meie kohta liigub ju linnalegend kui miljonäridest. Ja ikka leidub mõni «daam roosas», keda see kadedaks teeb.

Peate silmas erakonnakaaslase Marika Tuus-Laulu etteheiteid enne kongressi, kus ta teatas, et teist pole erakonnale kasu ei poliitiliselt ega finantsiliselt?

Eks talle ole sõnad suhu pandud. Tema on alati teiste raha lugenud, oma raha ei ole tal kunagi jätkunud. See näitab inimese intelligentsuse taset, ja las ta jääb oma liistude juurde. Selline esitlus mind ei haava. Tõenäoliselt oldi «klubis» valmis selleks, et ma solvun ja teen midagi mõtlematut.

Aga solvaks mind hoopis see, kui mind kritiseeriksid inimesed, kellest lugu pean, kes on põhimõttekindlad. Paraku on minu kritiseerimine taandunud süüdistusele, et mõtle, kui palju ta teenib ja ei anna erakonnale. Samas on Keskerakonna kodulehel üleval kõik andmed: olen seitse Brüsselis töötatud aastat maksnud erakonnale iga kuu otsekorraldusega seitse protsenti oma palgast. Meie praeguse palga juures on see üle 8000 krooni kuus.

Olles viis aastat Euroopa Parlamendis, maksan oma sissetulekust pool miljonit krooni erakonnale. Meie büroo teatel olin ainuke kandidaat, kes rahastas oma valimiskampaaniat ise. Ma ei pea nimetamisväärseks neid mõnda minu näopildiga plakatit, mis rippusid piirkondades, kus ma kunagi kandideerinud ei ole – ja needki olid näoga «põõsa» poole. Ning nüüd on erakonnal suured võlad ja süüdlasedki leitud: mina ja Vilja Savisaar-Toomast!

Halvasti lõhnavad mängud käivad teie erakonnas. Kas olete kunagi tõsiselt mõelnud sealt välja astuda?

Viimasel paaril kuul on see mõte mul tegelikult olnud küll. Aga meie kongress näitas, et asi ei ole lootusetu. Sest Jüri Ratas sai 643 häält. Ainult 150 inimest oleksid pidanud tegema oma valiku teistpidi, ja erakonna esimees olnuks Jüri. Tean hästi, mismoodi need hääled teisele poolele tulid.

Paar päeva varem helistati läbi väga palju delegaate küsimusega, kelle poolt hääletad. Enamik, kes ütlesid, et toetavad Jürit, ei leidnud end kongressi hommikul delegaatide nimekirjast. Üks hääletuskast oli päris pikalt kadunud, see ei jõudnud koos teistega häältelugejateni. Üks hääletuskast oli sootuks lahtise templiga. Juristina tekitab minus sügavaid küsimusi selle hääletuse õiguspärasus.

Pean lugu oma erakonna programmist – olen üks selle autoritest – ja mul on siiski lootus, et meil tuleb avatum, inimestest hoolivam erakond, kus ei minda tapma seda, kes arvab teisiti, kui tal on lubatud arvata. Ei ole võimalik, et kõik teised on süüdi selles, et Keskerakond on seal, kus oleme. Arvata, et igal pool võltsitakse meie kahjuks, et kõik on pahad, ainult meie oleme head. Niikaua kui me ei jõua põhjuste ausa analüüsini, ei muutu mitte midagi. Ja nagu näha, veereb kõik allapoole.

Kuidas edasi? Juht on valitud ja tuleb teda toetada?

Mina toetan erakonna programmi ja teen sellest tulenevaid tegusid. Olen seda teinud 20 aastat. Võib-olla seepärast olengi üle elanud nii kümne aasta taguse noa selga löömise (aastal 2001 taandati Siiri Oviir alatute võtetega erakonna presidendi kandidaadi kohalt – I. V.) ja elan ka praeguse.

Praegu on läinud olukord aga palju nukramaks, sest mulle kallid inimesed ütlevad: tule ära! Ma ei räägi siin abikaasast, jätame tema mängust välja. Kui inimesed, kellega tihedalt lävin, ei mõista, mis asja Keskerakond ajab, mis me siis veel teistest räägime! Eks seda näita ju ka reiting. Aga ust kinni lüüa on kõige lihtsam, seda jõuab alati. Minul on lootus, et Jüri ja teda toetav väga suur hulk erakonnakaaslasi on suutelised muutma erakonna käitumisjoont. Ootan ja loodan.

Kas te ei karda, et sellisele jutule võivad järgneda repressioonid?

Küllap neid juba sepitsetakse. Mul ei ole kapis luukeresid. Kui neid nüüd «juhuslikult» leitakse ja mõne väljaande «lifti unustatakse», siis on see omamoodi tunnustus – mind hinnatakse tegijana ja minu sõna on mõnele ohtlik. Valel on aga lühikesed jalad ja laimuga ilma ei valgusta. Marika Tuus võib ju öelda, et sain ainult Edgar Savisaare toel Brüsselisse, aga ta ei taha endale ilmselt tunnistada, et sain seitse aastat tagasi Eesti valijalt kõigist kandideerinuist teise häältearvu.

Kui ma ei oleks toona kandideerinud, ei oleks Keskerakonnal olnud europarlamendis ühtki kohta. Olin nimekirjas kolmandal kohal ja sain valija toel esimeseks. Teisel ametiajal oli nimekirjaline valimine, tegin tõsist valimiskampaaniat, kohtusin tuhandete inimestega. Ja uskuge mind, mulle öeldi tihti: me valime sind, mitte Keskerakonda.

Mis on teie meelest Savisaare fenomen? Miks ta võimust sedavõrd pingsalt kinni hoiab?

Savisaar on ütelnud, et Eesti riiki juhitakse kui aktsiaseltsi. Täpselt sama võib üle kanda erakonnale. Dividendid võtab ju välja omanik.

Nii et siis ikkagi materiaalsed hüved?

Erakond saab praegu riigilt aastas 25 miljonit krooni toetust, meie võlad on aga 35 miljonit krooni. Mis riigijuhtimise oskust saab loota, kui erakond on juhitud võlavangla ukse taha? Autokraatne juhtimisstiil on peletanud erakonnast aastate jooksul palju häid ja tarku inimesi: Mati Hint, Jaan Kaplinski, Heinz Valk, Peeter Kreitzberg, Andra ja Rein Veidemann, Sven Mikser, Raivo Uukkivi... seda loetelu võiks pikalt jätkata. Neist inimestest on kahju. Asemele on tulnud vihmavarjutüdrukud ja Toobal, keda nägime viimati pildis, kui lugesime tema mõttevälgatusi ajakirjanikele saadetud SMSides.

Kuidas olete õppinud kriisidest üle saama? Olete aastate jooksul mitu korda olnud rünnatav. Ma ei taha isegi mõelda, kui terav võis olla teisitimõtlejatele olukord kongressil.

Pean tunnistama, et on olnud magamata öid. Aga mul on toetav pere ja palju häid mõttekaaslasi. Seda, mis hakkab toimuma meie viimasel kongressil, nägin ma ette. Et Ando Leps läheb jälle pulti ja hakkab valimatult etlema.

Läksin lihtsalt saalist välja. Üllatav oli Yana Toomi sõnavõtt, kes mind isiklikult ei tunnegi, kellega ma ei ole elus ühtki sõna vahetanud, kes tuli eile Keskerakonda ja täna on riigikogu liige. Loomulikult ei rünnatud ainult mind, vaid ka teisi Jüri Ratase toetajaid. Sellised pahatahtlikud inimesed ei vääri, et üldse nende isikul peatuda. Valus oli hoopis see, et kongressi istungi juhtijad, erakonna juhatuse liikmed, lasid sel kõigel sündida.

Kui mõelda tagasi kümne aasta eest juhtunule, kus teid tasalülitati presidendiks kandideerimisel, siis pole erakonna juhi käitumises ju midagi muutunud?

2001. aastal mõtlesin, et viga on minus. Mind seadsid presidendikandidaadina üles meie piirkonnad, pärast mida hakkasid piirkondi läbi sõitma brigaadid, kes käskisid seda otsust muuta. Tookord ei jõudnud see eriti meediasse ja sellevõrra oli seda lihtsam üle elada. Eriti valus on, kui kaaslased, kellega oled paksust ja vedelast läbi läinud, muutuvad ja sind reedavad. Kes oma isikliku hetkehuvi, kes kadeduse pärast – miks sina, mitte mina.

Maaleht avaldas tollal korduvalt küsitlusi, mille järgi mind toetas presidendina kõige suurem hulk vastajaid. Küllap tekitas see erakonna juhis hirmu – äkki valitaksegi ära? Ta tõusis ise erakonna kandidaadina üles, tema kõrval ka Ando Leps,  kes sai volikogul ühe toetushääle. Viimasel hetkel taandas Edgar end ja andis toetuse Peeter Kreitzbergile. Kahjuks läks Peetriga, nagu läks, ja nüüd tean, et mitte ilma tagatubade koosmänguta.

Õhtustasime Edgariga hiljem ja küsisin tema käest, miks ta niimoodi tegi. Edgar ütles, et tahtsin tema kohta. Tean, et tookord levitati erakonnas juttu, et tahan tal juhitooli alt ära tõmmata. Absurd, mul ei ole kunagi olnud ambitsiooni ega võimekust erakonda juhtida. Ütlesin seda ka talle.

Nüüd olen saanud targemaks – inimesed on hakanud aastate möödudes rohkem rääkima ja tean, mida ta oma ütelusega mõtles. Edgar hoiab presidendi kohta iseendale ja ta tõmbas tookord ka Peetrile vee peale. Lõpeb see aga sellega, et Keskerakonnal pole presidendilossi asja lähema 20 aasta jooksul. Ja selle eest peame tänama ainult iseenda poliittehnoloogiaid.

Kas olite tookord löödud ka, et ei saanud presidendiks kandideerida? Eesti oleks väärinud teiesugust sirgeselgset naispresidenti.

Ma ei ole kunagi läinud magama ega ärganud mõttega, et minust peab saama president. Tookord pidasid piirkonnad minuga pikki läbirääkimisi, enne kui nõustusin. Olin kurb selle pärast, et erakond, kuhu on tulnud palju minu toetajaid, kellega oleme ühist joont ajanud ja üksteist mõistnud, on nii manipuleeritav.

Miks?

Mõnel oli lihtsalt ükskõik, mõnel hirm teisitimõtlejate loendisse sattuda. Mõni sai pärast seda ametiredelil tõusu, aga nüüd on ta jälle mutta tallatud. Ebaausa inimese karjäär ei ole kunagi pikk, neid ei hinda ka ülesostjad.

Hiljutistel presidendivalimistel te ei kandideerinud – seega lükkub üha kaugemale lootus saada Eestile kord naispresident?

Mulle tehti ettepanek kandideerida. Aga mul on üldiselt väga hea mälu. Keskerakonna selle juhtkonna palvel ei kandideeri ma enam mitte kuskile. Miks peaksin uuesti elama üle kõike seda, mis oli? Et inimesed, keda sa oled usaldanud, saaksid sind taas seeklite eest reeta? Ka kunagise uuendusmeelse erakonnakaaslase Kalev Kallo meediasse pressitud mind häbimärgistada püüdev avaldus oli teadlik vale.

Kallo on seniajani juhatuse liige ja ta teadis väga hästi ka mulle tehtud ettepanekust kandideerida ning ka minu loobumisest sellest aust. Võib-olla kartis Kallo taas «õige»  erakonnakaaslase kohalolekut ja kiiret filmimist, kui juhtub napsisena mõnd autot mõlkima. Hirm ja alalhoiuinstinkt on mõistetavad, mitte alati aga lugupidamist väärivad.

Samas olen täiesti kindel, et kui mitte järgmine kord, siis veel selle sajandi esimesel poolel saab Eesti endale naispresidendi. Tarkade ja meelekindlate naiste puuduse üle me küll kurta ei saa.

Mis motiveerib teid praegu Keskerakonnas edasi olema?

Olen kindel, et Keskerakonnas tulevad muutused. Meie programm on inimest väärtustav, erakonnas on väga palju tublisid ja ausaid inimesi. Oleme mõttekaaslased ja muutusi saame läbi viia ikka koos. Olen pigem ehitaja kui sõdalane. Aga ma ei ole ka see inimene, kes keerab teise põse ette ja ütleb: peksa veel. Mul ei ole motivatsiooni olla pidevalt lahinguväljal.

Te ei käi praegu kohtumistel teiste parteidega?

Kui mina ära lähen, siis ma lähen ära. Ma ei jookse ühest parteist teise.

Kas võib öelda, et käite Brüsselis Eesti poliitikast närve puhkamas?

Võib öelda küll. Eesti riigikogusse esmaspäeva hommikuti tööle minnes vedasin viimastel aastatel jalgu järel. Brüsselis ei ole üksteisele ärapanemist. Seal on tõsiselt töine õhkkond, püütakse leida kompromisse eri vaadete vahel. Kedagi ei huvita, mis sul seljas on või kui palju sa palka saad, kellega kohvi joomas käid või ei käi. Olenemata erakondlikust kuuluvusest, käiakse läbi väga paljudega. Sealne poliitika on demokraatlikum, üksteist arvestavam, intelligentsem. Asja ees, teist taga ei sõima keegi.

Eestis on poliitika saanud tööks ja sellest on saanud rebimine karjääri nimel. Ja teinekord on see rebimine alatuvõitu, ebakorrektne. Asjaolu, et ma ei pea osalema Eesti tigedas poliitikas, kaalub minu jaoks üles iganädalased väsitavad lennusõidud.

Kui palju leiate tuge kodust, eriti rasketel aegadel?

Kui mul on töö pärast teinekord hing raske ja tahaks teha impulsiivset otsust, siis küsin abikaasa käest nõu ja saan tihti vastuseks: «Mõtle, see oleks võinud veel hullem olla.» Kui hakkan mõtlema, siis tõepoolest, polegi midagi hullu. Need abielud püsivad, kus naine saab mehele toetuda ükskõik missuguses küsimuses. Sest tunned, et mees su kõrval on tugev ja tark. Ega me, naised, ju virisejaid enda kõrvale taha, nendest hoitakse ikka eemale, äpudest ka.

Kuidas te oma abikaasa Mihkel Oviiriga kohtusite?

Ülikoolis. Astusime ühel aastal juurasse sisse, tema tuli sõjaväest, oli olnud mereväes neli aastat. Lontsisime esimese loengu eel kahekesi üle Toomemäe, olin tema selja taga. Tookord olid neiud väga häbelikud – ma ei julgenud temast mööda minna, ta kõndis väga aeglaselt ja me jäime loengusse hiljaks. Aga ta jäi mulle esimesest hetkest silma, oli selline meeldiv noormees.

Millega ta teid ära võlus?

Ta oli kursuse kümne targema poisi hulgas. Oskas tuua välja loogilisi seoseid isegi siis, kui oli materjali vähe näinud, oma kõneoskusega vedas alati välja. Ta oli palju lugenud ja huvitav. Nüüd oleme olnud abielus 39 aastat.

Kuidas te pereringis pulma-aastapäevi tähistate?

Nüüd, kus tütred on kodust läinud, tähistame omavahel. Sel aastal tegime pikema nädalalõpu Hispaanias, lebasime, nina päikese poole, ja ujusime. Mis saab järgmisel aastal, kui täitub 40 abieluaastat, ma veel ei tea. Olin hiljuti töövisiidil Ukrainas ja meid viidi veinitehasesse, kust ostsin kaasa 1972. aasta veini. Selle teeme aastapäeval kindlasti lahti.

Kas olete oma tütarde käekäiguga rahul?

Jah, nad on tublid. Kõik kolm on valinud juura eriala. Noorem tütar Aina töötab siseministeeriumis, keskmine tütar Liisa Eesti Energias. Vanim tütar Maarja on praegu nn vabakutseline jurist, ta toetab heategevuslikke ja kultuuripärandit säilitavaid projekte. Olen uhke, et ka Arvo Pärdi keskuse loomist.
Olen viiekordne vanaema ja kuna noorim tütar on veel vallaline, loodan lapselapsi juurde saada.

Mis on see, mis teil praegu silma särama paneb?

Mu lähedased on terved, neil läheb hästi. Juba kolmas lapselaps läks kooli. Sõprade ring, kellega olen olnud sõber aastakümneid, on 90 protsendi ulatuses samaks jäänud. Teen tööd, mis pakub mulle huvi. Mul on nii palju energiat, et koduseks jääda veel ei suudaks.

Olen harjutanud end mõttega, et see on silmapiiril. Mu juuraharidus, kolmekordne ministrikogemus, 20 aastat katkematut poliitikas olekut on andnud palju kogemusi.

Mu fraktsioon ehk poliitiline perekond Brüsselis on minuga rahul ja usaldanud mind olema kõneisik paljude õigusaktide menetlemisel. Koduses Eestis tulevad inimesed teinekord tänaval juurde ja ütlevad hea sõna. See kõik teeb väga palju rõõmu.


CV
Siiri Oviir

Sündinud 3. novembril 1947 Talllinnas
Haridus
Tallinna Ülikooli magistriõpe (sotsiaaltöö, kraad kaitsmata)
Tartu Riiklik Ülikool, õigusteaduskond – õigusteadlane (1975)
Õppinud Tallinna 42. keskkoolis (nüüd Kadrioru saksa gümnaasium) ja Tallinna 21. keskkoolis
Töö
1972–1975 Eesti NSV justiitsministeeriumi vanemkonsultant
1975–1990 Eesti NSV ülemkohtu esimehe abi
1990–1992 Eesti Vabariigi sotsiaalhooldusminister
1992–2003 Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent
1992–2004 riigikogu VII, VIII, IX ja X koosseisu liige
1995 ja 2002–2003 sotsiaalminister
2004–... Euroopa Parlamendi saadik
Rahvusvahelise naisteklubi Zonta Tallinna klubi liige
Euroopa Tervise Akadeemia liige
Eesti Juristide Liidu liige
Eesti Naisliidu taasasutaja ja juhatuse liige 1989–1996, esinaine alates 1996
Abielus riigikontrolör Mihkel Oviiriga, kolm täiskasvanud tütart, viis lapselast

Arvamus

Marika Valk
kauaaegne hea tuttav

Tunnen Siirit palju aastaid. Me oleme head tuttavad, kes kohtuvad harva, aga teineteise tegemistel hoiame ikka silma peal. Siiri on tegus ja aktiivne sõnavõtja nii poliitilises kui ka ühiskondlikus elus.

Juristina orienteerub ta suurepäraselt seaduste rägastikus, see  võimaldab tal edukalt toime tulla ka väga keeruliste probleemidega.  Usun, et ta on olnud taasiseseisvunud Eesti parim sotsiaalminister, kellele oli poliitikast olulisem selle väga keerulise valdkonna töölerakendamine inimeste huvides. Siiril on olemas kõik edukale poliitikule vajalikud omadused: ta on hea suhtleja, tark, laia silmaringiga, sõnaosav, parasjagu kaval, aga ka põhimõttekindel.

Siiri on elegantne ja võluv, väga naiselik naine. Loodan, et Eesti saab peatselt endale naispresidendi, ja nii meeste kui naiste hulgast on just Siiri Oviir parim valik.