/nginx/o/2011/09/07/738870t1ha9b9.jpg)
Kui teatud suupiste näksimisest, kas siis televiisorit vaadates või midagi muud tehes, saab harjumus, võib see kujuneda arutuks söömiseks olenemata sellest, kas inimesel on kõht täis või kas talle see toit maitseb.
Miks sööme arutult rämpstoitu ja kuidas seda lõpetada?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hea uudis on see, et uurijad leidsid ka võimaluse, kuidas neist söömisharjumustest vabaneda, vahendas livescience.com.
«Kui me sööme korduvalt kindlat toitu kindlas kohas, hakkab meie aju seda toitu antud keskkonnaga seostama ja sunnib meid sööma seni, kuni see keskkond meid ümbritseb,» ütles avalduses üks uurijatest, Lõuna-California ülikooli psühholoog David Neal.
Ühes eksperimendis jagasid teadlased kinosaali siirduvatele inimestele kas värsket või nädalavanust popkorni. Tulemused näitasid, et osalejad, kes enda sõnul tavaliselt sõid filmi vaadates popkorni, tarbisid umbes sama koguse näksi, oli see siis värske või seisnud.
«Inimesed usuvad, et nende söömisharjumused sõltuvad suuresti sellest, kuidas toit maitseb. Kellelegi ei meeldi külm, nätske, nädal aega vana popkorn,» märkis uuringus kaasa teinud psühholoogiaprofessor Wendy Wood. «Kui aga söömisharjumus on kord välja kujunenud, ei huvita meid enam, kas toit ka hea maitseb. Sööme täpselt sama palju.»
Need uurimisalused, kes üldjuhul popkorni kinno kaasa ei võtnud, sõid märksa vähem nädalavanust popkorni kui värsket. See viitab, et kuna ruumi ei seostatud popkorni söömisega, siis pöörasid inimesed rohkem tähelepanu toidu maitsele, mitte ei muginud harjumusest.
Õnneks leidsid teadlased viisi, kuidas õgimise harjumusele lõpp teha, ilma et peaksime keskkonda muutma. Automaatse söömise katkestamisest piisab, et inimene teadvustaks endale mida ja kui palju ta sööb.
Eraldiseisvas eksperimendis andsid uurijad taaskord katsealustele värsket ja seisnud popkorni enne, kui asuti kinos filmi vaatama. Osalejatel paluti süüa kas siis selle käega, mida nad tavaliseltki kasutavad või siis kätt vahetada.
Näiteks paremakäelised, kes kasutasid söömiseks vasakut kätt, sõid jällegi palju vähem seisnud popkorni kui värsket ning vastupidi. Antud tehnika toimis isegi tugevalt juurdunud söömisharjumustega osalejate puhul.
Wood selgitas, et keskkonna muutmisest lihtsam on endal täheldatavaid mustreid katkestada tehnikatega nagu söömiseks kasutatava käe vahetamine.