Kirsti Vainküla: minu raamat võiks olla väike abimees mahajäetule

Kirsti Vainküla Foto: Erakogu

Aasta alguses ilmunud raamatu «Ma olen kole» autorit on varjutanud mõningane saladusloor - Kintz Kinzenberg on ilmselgelt kodumaine autor, ent kes tegelikult selle nime taga peitub? Kas tegemist on isikliku looga või väljamõeldisega? Naine24.ee päris aru (aja)kirjanik Kirsti Vainkülalt.

Raamatu «Ma olen kole» tegelikku autorit on varjutanud mõningane saladusloor: kes on Kintz Kinzenberg? On see tema enda lugu? Kust selline nimi ja miks üldse otsustasite kasutada oma esikromaani puhul pseudonüümi?

Teate, Kintzuks kutsusid mind sõbrannad lapsepõlves, ja see oli piisavalt hea nimi, et seda kasutada. Pean ütlema, et seda lugu kirjutama hakates olin ma tõesti Kintz. Elasin sellesse loosse nii sisse, et see oleks sulaselge reetmine olnud, kui oleksin ennast sinna autoriks toppinud… See oli Kintzu lugu, tahtsin lõpuni tema kõrvale jääda. Ja ma arvan, et see pole vast romaan, pigem jutustus.

Kuidas Kintz «sündis»? Selliseid mõõnaperioode, nagu Kintzul raamatus ette tuleb, on kogenud omal moel mõnedki naised, olgu nendeks suhte-, kaalu-, tööprobleemid või kõik kokku. Kuidas te tegelase kokku panite – kuivõrd leiab selles isiklikku ja kuivõrd kõrvalt nähtut?

Kõik on raamatus puhas tõsi, aga see, et sellest üldse raamat sai, oli tegelikult puhas juhus. Arutasime Eesti Ekspressi kirjastuse toimetaja Kadi Kaljolaga hoopis ühe teise raamatuprojekti üle, kui Kadi äkki ütles, et ta tahaks lugeda sellist raamatut, mis räägiks naisest, keda on petetud…

Sain kui puuga pähe – mul oli selline just nii-öelda poolikuna sahtlis. Andsin selle loo kolmapäeva õhtul Kadile lugeda ja neljapäeva varahommikul helistas ta mulle, et ta pole midagi nii hullu kunagi lugenud, et see on see, mida ta on otsinud. Ta andis mulle kaks kuud ja ma pidin selle raamatuks valmis vehkima. Natuke kahetsen kiirustamist, seal tulid mõned loogikavead.

Raamatu mõte on väga lihtne – inimene peab ise olema endale nöörredeliks august välja rabelemiseks. Lubatud on kõik variandid, sest kaotada pole enam midagi.

Te ütlesite äsjases intervjuus, et seda raamatut ärgu lugegu feministid või need, kellel on olemas puhas armastus, küll aga need, kes on tundnud sügavat armastust ja saanud ühtäkki petta. Miks just selline soovitus?

Ma ei viitsi vaielda teemal, kes on feminist, kuid üks on kindel - mida tahab feminist? Eks võrdõiguslikkust, mis muud. Aga Kintzu põhimõte oli selgelt «kuule, kas sa ei mäleta, sa pidid ju olema naine?»

Kintz oli lapsepõlvest saadik madala enesehinnanguga, tema vajas austust ja imetlust väljastpoolt. Ta klammerdus oma mehe külge, sest vähemalt alguses oli ta mehe jaoks kõige parem ja ilusam ja sealt sai «häid hindeid».

Aga puhta armastuse teema – no milleks on vaja teada asjadest, mis rikuvad tuju? Kõige hullem asi siin elus on reetmine, eriti kui sind reedab su oma elukaaslane, mees (või ka naine)! Te olete omavahel kokku leppinud, ülistanud truudust ja üksteist, ja siis äkki murrab üks selles suhtes truudust... Leiab kellegi teise! Teate, see pole viisakas.

Tahtsin kirjutada raamatut, mis võiks olla väike abimees mahajäetule – et jah, see on üks vastik olukord, kuid sellest tuleb tervena välja tulla! Jah, sinna juurde võivad kuuluda rahustid ja unetabletid, kuid selle peale tuleb ehitada uus elu. See ei ole ju kerge, kui avastad ühtäkki, et sa pead kõik ise tegema. Üksi elamist tuleb ka õppida.

Kintzul oli see raske, sest ta oli end ju mõnusasti mehe selja taga sisse seadnud, ei muretsenud vastutuule pärast. Aga korraga oli tõke eest läinud, ta pidi hakkama ise vaatama. Ja sai väga hästi ju!

Pealkiri «Ma olen kole» võib tunduda ühtviisi hirmutav kui ka uudishimu tekitav. Miks tasuks raamat siiski kätte haarata? Mida soovite looga oma lugejatele öelda?

Teate, naine, kelle on mees maha jätnud, tunneb end koledana. Tal tekivad koledad mõtted, paranoiad, haletsus. Hakkab üks kohutav vaagimine, et miks mina ei kõlvanud? Miks ta läks armukese juurde? Mis tema parem on? Üks «miksitamine» kogu aeg. Kintzu-raamatut lugedes võib selgeks saada, et kuramus, elu ei saa olla ainult teiste ehk oma mehe ja lapse elude elamine. Sa pead seal ise ka kohal olema.

Tegemist on väga avameelse raamatuga, kuid kaugelt mitte kurvameelne - peategelane saab paljustki mõnusa huumoriga jagu. Isegi kui seda ei tunnistata, siis arvatavasti tunnevad naised nii mõnegi mõeldud mõtte sest loost ära. Mis teid ärgitas sellisele aususele (isegi kui lugu on vaid osaliselt autobiograafiline)?

Kes meist poleks tundnud, et tahame käituda küll ilusti ja korrektselt, aga välja kukub ikkagi kuidagi… vale? Eks nii läks Kintzuga ka, õnneks suutis ta selle nukra olukorra huumoriga elukompostiks muuta!

Raamatus ma kirjeldan väga palju naise kehalist elu. Mu meelest naised on ju tegelikult vähemalt ühes sarnased – neil on nende keha. Sa võid seda teadmist eirata, kuid keha seda ei unusta ja teeb oma trikid ikka ära! Ma mõtlen siin meie vananemist, hormoone. Kui sa kirjutad raamatu naise elust, siis pole mõtet teha seda poolikult, ikka kogu täiega! Mis seal ikka nii väga salata…Oli siis seal mõni saladus, mida me varem ei teadnud?

Loo keskmes on lahkuminek, klammerdumine elukaaslase külge ja sellega seoses enda madalamale seadmine. Mida vähem mees oma naist märkab, seda madalamaks muutub enesehinnang – raamatusse on toodud sisse isegi mõtteline tegelane Preili Madal Enesehinnang. Mis siis tegelikult on tähtis ühe naise elus? Kuidas madalast enesehinnangust jagu saada? Kuidas leida endas üles väärikus?

Arvan, et Madal Enesehinnag poogib meile mingil põhjusel külge lapsepõlves – ju me oleme siis nii nummid! Olen mõelnud, et nõukaaja (aga võib-olla on see igal pool nii) naistes on kindlasti selle üheks põhjuseks teadmine, et «klassi ilusaim tüdruk oli ühtlasi ka parim õpilane ja luges kõige ilmekamalt».

Teised, sellised sirgemate juuste ja näojoontega tüdrukud vaadaku ise, kuidas hindeks viis saada. Ja siis, tähelepanu nimel, satutakse hoopis pahameele alla, sest sinusse ei usuta.

Mäletan tänini, kuidas umbes kaheksandas klassis ütles mulle kirjandusõpetaja teiste ees: mine pese oma huuled puhtaks! Aga see oli vanaema sada aastat vana keemiline huulepulk, mida olin eelmisel õhtul peale pannud ja see ei läinud maha, see püsis mu huultel vist nädala…

Sellised asjad jäävad sisse ja terve elu mõtled sa keerulistes olukordades, et oot, ära liiga kõrgelt vehi, hoia madalamale, sul võib olla midagi, mida nad peavad sobimatuks. Eks siis ongi kaks varianti - sa kas teed ikka ja sülitad sellepeale, et satud vahest naerualuseks, või ei tee midagi ja kaod ära.

Raamatus kirjeldan, kuidas õpetaja käskis Kintzul vait jääda laulukooris… See on minuga päriselt juhtunud, aga näe, meeles on tänini. Tegelikult veel hiljuti laulsin kammerkooris ja polnud midagi hullu.

Eks paljud naised hakkavad oma meest ka pikapeale kui õpetajat võtma – tahavad olla toredad ja head, kuid näe, ikka jäetakse maha. Nii, et tuleb ennast selles toreduses arendada, arendada, arendada… Kintz oli ju raamatu alguses kaunis näruse olemisega – ülekaaluline, hea isuga, pisut lodev, huvideta.

Lahkuminekule järgneb loos töötuks jäämine – kõik tuleb ikka korraga. Sellistel hetkedel on lihtne murekoorma all kokku vajuda, kuid Kinzenberg võtab lõpuks ette hoopis reisi, millest ammu unistanud.

Distantsilt on lihtsam ka mõtteid selgeks saada, sealhulgas seda, mida ta siis tegelikult soovib elust. Küsimus, mida ei juleta endale sageli esitadagi, rääkimata siis sellele vastamisest või millegi ettevõtmisest (Kintz alustab eraettevõtjana talle huvipakkuval alal). Mida teie soovitate, kuidas leida julgust senisest mugavana tunduvast ringist välja astuda?

Eks taevas korraldab siin asju – viskab inimese auku ja keerab valguse kinni. Igaüks peab siis ise vaatama, kust ta selle nöörredeli välja kougib, et august välja pääseda. Sellises olukorras on hea tegutseda, sest kaotada pole ju enam midagi. Kintzul olid head vallalised sõbrannad, kellega sai ära sõita. Keskkonna vahetus on teinekord oluline, siis kõik puhkab. Ja puhanud aju mõtleb ikka midagi head välja.

Kintzu loo lõpus tuleb mängu välismaalane, kel paistab olevat hoopis teistsugune suhtumine ja käitumine kui tema eestlasest (eks)elukaaslasel. On siis välismaa mehed paremad? Liz Tuccillo kirjutas oma raamatus «Kuidas olla vallaline», et üheks paarilise leidmise lahenduseks ongi eri kultuurid eri vajadustega - hiina naised ja saksa mehed...

Pean tunnistama, et raamatu lõpp ei ole päris minu maitse, Kintz käitus valesti. Arvan, et mehe poolt mahajäetud naine ei tohiks kohe uut suhet ette võtta, Kintz oleks pidanud pisut üksi olema ja ringi vaatama, aga küllap ta lootis, et välismaamees George teeb temaga imet.

Eks ta tegi ka – andis talle tagasi teadmise, et pole ta kole ühti. Kui raamat lõpeb väikese lootusega, et nad jäävad kokku, siis ütlen siiski nii palju, et ei jäänud. Muide, George on täiesti reaalselt olemas, ta elab praegu Bulgaarias Lomi linnas ja abiellus juuni alguses, aga mitte Kintzuga.

Seega, mulle meeldiks mõelda, et meessugu võiks olla rahvuste ülene. Peaasi, et mehel oleks suuga süda – et oskaks rääkida maailmast, kuhu ta selle naise kutsub ja mis seal vaadata oleks. Vastasel korral on tõesti liiga palju pettumust, alguses on ju alati kõigil tore.

Igas loos on vähemalt kaks poolt, nii ilmselt ka siin. Tagantjärele vaadates, mida oleks võinud ses loos teisiti teha? Kas Kinzenberg oleks võinud jääda oma elukaaslase ja lapse isaga kokku või oli just lahkuminek kõikidele osapooltele parim lahendus? Mis annab sellise otsuse - saada üksinda ja ka üksikemana hakkama - tegemisel julgust?

Ma ei tea, mis on õige, see oleneb suhtest. Mõistan, et paljud paarid elavadki kokkuleppeliselt avatud suhetes või vaid majanduslikes liitudes, aga Kintz polnud selline. Ta oli natuke nagu muinasjututegelane, kelle lugu oleks pidanud lõppema sõnadega «ja kui nad surnud pole, siis elavad nad ikka veel õnnelikuks koos». Aga tema muinasjuttu sattus mingi tegelane, kes polnud sinna sisse kirjutatud - tema mehe armuke… Andke andeks, Kintz ei tahtnud olla selles loos enam. Ta uskus puhtasse armastusse, teineteisele pühendumisse.

Elus võib tõesti juhtuda, et süda läheb kedagi kohates nii «keema» , et aju ühendatakse tagant lahti. Sellises olukorras tuleks see oma teisele poolele võimalikult selgelt ära rääkida. Kõige hullem on salatsemine, susserdamine.

Olen peaaegu kindel, et tugevas suhtes ei teki kõrvalsuhteid. Need kipuvad ikka siis tulema, kui midagi logiseb. Teinekord «kruvivad» sellised pisikesed sapsakad mehe ja naise taas kokku, kuid Kintzu elus seda ei juhtunud. Gaido käitumine oli tülgastav, ta eitas asju, mida ta oli teinud – sellise mehega jätkata on eetiliselt väga vastik. Seega puudus Kintzul variant.

Pelgalt lapse pärast ei tohi mees ja naine küll kokku jääda, see oleks kõigi mandumise algus. Arutasime seda asja seal Kintzuga päris pikalt, tal oli palju argumente nii ja naa valikuks. Kuna ta oli inimene, kes tahtis täiuslikku pühendumist, kuid seda ei olnud enam, siis arvasime, et targem on lahku minna. See oli raske, aga nagu näha, avas talle uue maailma.

Kirsti, kuidas olete jäänud rahule raamatu vastuvõtuga? Kas tulevikus võib oodata lisa?

Mul ei olnud mingeid ootusi, absoluutselt. Ma sain selle loo endast välja ja rahu sellega. Mulle piisas sellest, et kui ma andsin selle raamatu lugeda oma sõbrannale, kes elas aastaid tagasi samalaadses olukorras, siis ta ütles pärast läbilugemist: «Tead, ma ei tea, kas ma tahaksin, et see raamat oleks mul kodus riiulis, kogu aeg silme all… See on nii tõeline kõik.»

See andis mulle kindluse, et jah, nii need asjad käivad kõikidel. Sul on nii palju mõtteid ja kartusi ja hullusi, et see tuleb läbi teha. Ma ise pean raamatu õnnestunumaks osaks «Mehe ja naise mitterääkimise» sõnaraamatut. Ma tahaks selle täiskujul kunagi valmis kirjutada, sest midagi pole teha – naised ja mehed tunduvad teinekord nii erinevast maailmast, nad vajavad veidi tõlget juurde:)