Sinéad O’Connor - inglihäälega mäsleja

Rokkiv mässaja: hea suuvärgi, julgete tätoveeringute ja põhimõttekindla iseloomuga Sinead O’Connorist õhkub ikka veel endist mässulist teismelist. Pilt on tehtud aastal 2009 Lätis. Foto: SCANPIX

Järgmisel nädalal Eestit väisav, 1990ndatel ülimenukas lauljatar Sinéad O’Connor on kogunud kuulsust paljakspöetud pea, vihahoogude, paavsti solvamise, preestrinnaks pühitsemise ja enesetapukatsega.

Tallinna lauluväljakul 20. augustil Eesti taasiseseisvumispäevale pühendatud kontserdil «Vabaduse laul» üles astuva Iiri lauljatari Sinéad O’Connori lapsepõlv möödus üsnagi tumedates toonides.

Dublinis neljalapselises peres ranges katoliiklikus vaimus sirgunud O’Connor elas üheksa-aastaselt üle noorelt abiellunud insenerist isa ja rätsepast ema raske ja vaidlusterohke lahutuse. Ema juurde elama jäänud Sinéad pidi tema halva tuju ja alkoholilembuse tõttu pidevalt peksmist ja alandust taluma.

Lastele mõjus vanemate lahutus ja ema käitumine eri moodi: kui Sineadi vend kannatas minestushoogude all, siis tema muutus üha metsikumaks. Et tüdruk kartis ema kui tuld, otsustas ta mässumeelse teismelisena isa juurde elama minna.

Rahu ei leidnud ta sealtki, pandi hoopis popitegemise ja poevarguse tõttu nunnade juhitavasse probleemsete tüdrukute erikooli. Ühelt nunnalt oma esimese kitarri saanud Sinead omandas koolist peale muusikaarmastuse ka palju hirmutavaid kogemusi, mida ta hea meelega meenutada ei soovi.  

Kohalikelt lauluvõistlustelt võiduraha noppinud tüdruku eriline hääl ja andekus avastati ühe õpetaja pulmapeol, kus 14-aastasel O’Connoril paluti esitada Barbra Streisandi ballaad «Evergreen». Ansambli In Tua Nua trummar Paul Byrne ennustas noorele hõbekõrile küll suurt tulevikku, aga tüdruku nooruse tõttu ei kestnud nende koostöö pikalt. Kui O’Connor oli 17-aastane, saatis isa ta internaatkooli, kus lauljatar kogus õpetajatelt toetust muusika lindistamiseks.

Aasta hiljem sai tuule tiibadesse tema esimene tõsisem bändikatsetus ning Sinéad otsustas kooli asemel keskenduda muusikukarjäärile. Hoolimata nigelatest suhetest oli uudis ema hukust autoõnnetuses lauljatarile suur šokk ning ta otsustas bändist lahkuda. Hiljem teenis Dublini muusikakolledžis hääleseadet ja klaverit õppiv Sinéad raha tänavatel ja pubides lauldes ning laulutelegramme kohale toimetades.  
 
PAAVSTI PILT PURUKS OTSE-EETRIS

1985. aastal kolis O’Connor Londonisse, kus jäi silma-kõrva väikesele plaadifirmale Ensign Records ning kohtus oma esimese abikaasaga. Seitsmendat kuud rase nooruke Sinéad otsustas pärast esimesi nurjunud plaadikatsetusi ise produtsendi rolli üle võtta ja kauamängiva oma äranägemise järgi kokku panna.

Lauljatari esimene album ei saavutanud küll suurt populaar­sust, aga järgmine tõi talle rahvusvahelise läbimurde ning legendaarse USA laulja Prince’i kirjutatud hittlauluga «Nothing Compares 2 U» napsas O’Connor mitu MTV muusikaauhinda.

Järgmised albumid leidsid küll palju tagasihoidlikumat kõlapinda, aga tähelepanuta ei jäänud skandaalne O’Connor kuidagi. Lisaks jumalikule häälele kogus lauljatar tuntust omanäoliste lugude, paljakspöetud pea, ebatavalise stiilitunnetuse ja julge suuvärgiga.

Nii paistis Sinéad silma mitmete üllatavate väljaütlemistega alates radikaalse terrorirünnakuid korraldava Iirimaa Vabariikliku Armee (IRA) tegevuse pooldamisest kuni oma kauaaegse toetaja U2 solvamiseni. Samuti boikoteeris ta Grammy muusikaauhindade tseremooniat, nimetades seda liigselt kommertslikuks ürituseks, ning keeldus esinemast pärast riigihümnide kõlamist.

Õli valas lauljatar tulle julge ütlemisega kirikumaailma vastu. Näiteks rebis ta 1992. aastal pärast katoliku kiriku lastepilastamise skandaali otsesaates ootamatult puruks tollase paavsti pildi, nimetades Vatikani ja paavsti tõeliseks vaenlaseks.

LESBILINE PREESTRINNA

Mitmes-setmes suhtes ja abielus olnud O’Connori muusikukarjääri varjutasid 1990ndate lõpul eraelu sekeldused. Kui lauljatari lahutus muusikaprodutsendist ja esimese poja isast John Reynoldsist möödus sõbralikes nootides, siis lahkuminek ajakirjanikust kallimast John Watersist meenutas pigem Kolgata teed.

Tütre Róisíne’i hooldusõiguse üle kohtuuksi kulutanud O’Connor ja Waters ei suutnud kuidagi rahumeelselt kokkuleppele jõuda. Nii teatas Waters kohtunikele, et O’Connor ei sobi lapsele emaks. Mehe süüdistusest nördinud ja murekoorma all kannatav lauljanna üritas endalt 33. sünnipäeval masendushoos lausa elu võtta.

Pärast enesetapukatset lubas Sinéad lapsel isa juures elada, aga peagi viis ta tüdruku salaja enda juurde Londonisse. O’Connor tunnistas rutaka teo kohe üles ning imekombel otsustasid vanemad, et tütrel on siiski parem elada oma ema juures.

Pärast järjekordset luhtunud abielu ajakirjanik Nicholas Sommerladiga ütles O’Connor mullu jah-sõna kauaaegsele sõbrale, muusik Steve Cooneyle, aga juba kaheksa kuu pärast purunes seegi kooselu. Lauljataril on nelja mehega neli last.

Sellele vaatamata on lauljatari seksuaalne suundumus endiselt kahtluse all. O’Connor ise on end kord nimetanud homoseksuaaliks, kord seda eitanud. Kunagi mainis ta, et kolmveerand temast on hetero, aga neljandik ihaldab pigem naiste seltskonda.   

Kuigi nüüdseks on O’Connori välimus pisut muutunud ning kõhetust siilisoenguga tütarlapsest on saanud õlgadeni ulatuvate juustega naine, pole kindlasti tegemist meeleheitel koduperenaisega.

Endist mässulist teismelist õhkub hea suuvärgi, julgete tätoveeringute ja põhimõttekindla iseloomuga naisest igal sekundil. Üllataval kombel kaunistab lauljanna kodu suur hulk neitsi Maarja kujusid.

Kuigi nende kogumise kire päris O’Connor oma vanaemalt, on lauljataril kirikuga eriline suhe. Hoolimata julgetest väljaütlemistest Vatikani suunas, on O’Connor pühitsetud peakirikust lahku löönud katoliikliku rühmituse preestrinnaks. Nii võib skandaalset rokitüdrukut kutsuda ka ema Bernadette Maryks.

Sinéad Marie-Bernadette O’Connor

Sündinud 8. detsembril 1966. aastal Iirimaal Dublinis.

Albumid: «The Lion and the Cobra» (1987), «I Do Not Want What I Haven’t Got» (1990), «Am I Not Your Girl?» (1992), «Universal Mother» (1994), «Faith and Courage» (2000), «Sean-Nós Nua» (2002), «Throw Down Your Arms» (2005), «Theology» (2007), «Home» (2011).

Lapsed: Jake (1987), Brigidine Róisíne (1996), Shane (2004), Yeshua Francis Neil (2006).
22. aprillil 1999 pühitses piiskop Michael Cox O’Connori preestrinnaks.

Huvitavaid fakte: vihkab alkoholi, armastab kanepit; tal on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, mis põhjustab sagedasi viha- ja masendushooge ning suitsidaalseid mõtteid; nimetab end jubedaks kokaks ja taimetoitlaseks.