Vilja ja Taimo Toomast: leidsime teineteist õigel ajal

Leidsid teineteise just õigel ajal: Vilja ja Taimo oskavad suhet hinnata ja pole kahe tutvusaasta jooksul kordagi tülitsenud. Foto: Priit Simson

Teise edu tuleb enda omast ülemaks seada, siis on suhe õnnelik, ütlevad jaanipäeva-eelses usutluses Arterile sel suvel esimese abieluaasta täitumist tähistavad europarlamendi liige Vilja Savisaar-Toomast ja ooperilaulja Taimo Toomast.
 

«Meil ei ole maja juures muud kui ümberringi must muld, isegi piknikutekki pole kuhugi maha laotada,» ütleb Vilja Savisaar-Toomast (48) telefonis, kui tuleb juttu kohast, kus võiksime Arteri jaanieelseks intervjuuks maha istuda ja tema ning Taimo Toomasti (49) esimesele abieluaastale tagasi vaadata.

Kohtume hoopis paari ajutises peatuspaigas, kahetoalises korteris Rotermanni kvartalis, kuhu maja remondi ajaks nüüd juba aastaks kolitud.

Lisaks Viljale, kes on kodus vaid kolm päeva nädalas, ning teatri- ja muusikaakadeemias õppejõuna töötavale Taimole elab seal mehe poeg esimesest abielust Tristan (13), kes aga parasjagu sõitnud ema juurde Mün­chenisse. Taimo on läinud lennujaama vastu oma vanimale tütrele Elisabethile (23), kes saabub koos britist sõbrannaga Eestisse jaanipäeva tähistama, ja liitub seetõttu meie vestlusega hiljem.

Vilja sätib end valmis Keskerakonna volikoguks, kus – nagu hiljem selgub – kinnitati tema Brüsseli kolleeg Indrek Tarand erakonna presidendikandidaadiks. Ta keedab rohelist teed, räägib kesklinnas elamise võludest ja valudest ning tundub eluga igati rahul.

Pärast viie aasta tagust «Tantsud tähtedega» saadet, kus me mõlemad juhtumisi üles astusime, on Vilja Savisaar-Toomasti elus toimunud hulk pöördelisi sündmusi. Ta töötab nüüd Eesti saadikuna europarlamendis, on olnud suve lõpuks aasta abielus laulja Taimo Toomastiga ning ehitab koos temaga oma esimest päriskodu Nõmme mändide alla. Ei pea olema selgeltnägija, et öelda  – Vilja on tõesti õnnelik.

Vilja, mida uut oled sa Brüsselis õppinud, mida enne ei teadnud?

Need kaks aastat on olnud hästi huvitavad. Esimesel aastal oli palju segadust – eksisin parlamendihooneski ära, ei teadnud, kus mingid asjad asuvad. Võõras linn, võõras keel – ma ei räägi veel prantsuse keelt, hakkasin alles sel kevadel õppima.

Olmeprobleemid tekitasid peavalu, igasugu torumehed ja elektrikud, ei teadnud, kuhu oma prügi panna jne. Ka töö oli uus ja võõras.

Kui rääkida parlamenditöö iseloomust, siis suurem osa saadikuid on seal olnud kümme-kakskümmend aastat. Neil on lihtne taas alustada, lülituda kohe töösse. Nad on olnud reeglina kõik perioodid samas komisjonis, neil on tekkinud teemades järjepidevus.

Uue liikmena – olen transpordi- ja turismikomisjoni liige ja osalen asendusliikmena ka regionaalarengu komisjoni töös – läheb hulk aega, enne kui kõigest aru saad.

Töötsükkel on palju aeglasem kui Eesti parlamendis. Mõned asjad on seisnud seal lauasahtlites kaks-kolm aastat. Materjali hulk, mis tuleb läbi töötada, et arengutest aru saada, on iga eelnõu puhul 300–400 lehekülge. Alguses on mõisted võõrad, ei oska kaasa rääkida. Õppimist on olnud palju.

Oled sa europarlamendis ka sõna võtnud, teemasid algatanud?

Olen sõna võtnud, aga arutelu algatada ei ole seal nii lihtne, selleks on omad protseduurireeglid. Nagu ka Eesti parlamendis – eelnõu valmistab ette komisjon, siis tuleb see parlamendi ette, kes siis annab oma arvamuse. Samal ajal käivad konsultatsioonid nõukoguga.

Mis teemal oled sõna võtnud?

Ikka transporditeemadel. Üks projektidest on meie oma Rail Baltica, sellest räägin kogu aeg. Samuti bussireisijate õigused, mille üle kõvasti piike murdsime, aga kahjuks soovis meie valitsus nii suuri liinipikkusi, mis direktiivi alla käiksid, et Maali metsast ei saa mingit kompensatsiooni, kui buss ei sõida ja teda peale ei võta, kuigi ta on pileti ostnud. Teemade loetelu võiks veel pikalt jätkata.

Mida kasulikku oled siis kahe aasta jooksul Eesti heaks teinud?

Eesti on üks osa Euroopast. Kõik see, mis on hea Euroopale, on lõppkokkuvõttes hea ka Eestile. Võtame või needsamad bussireisijate õigused. Võitlesin nende eest kõvasti ja vaidlesin sageli kella üheni öösel, et marsruudid, millest alates reisijatele kompensatsiooni hakatakse maksma, peaksid olema lühemad ja piiriülesed.

Ma ju ­tean, mis on eesti rahvale oluline, ja ma ei räägi seal nagu valitsus, kes kohati täidab ka lobistide huve. Küsisin otse rahandus- ja majandusministeeriumi esindajate käest: miks te soovisite Eestis miinimumliini pikkuseks 500 kilomeetrit, teades, et ükski bussiliin ei ole meil nii pikk?

Vastuseks tuli, et vastasel juhul oleksime pidanud hakkama siis äkki bussifirmasid doteerima. See on minu meelest vildakas mõtteviis: kas me siis tõesti eeldame, et bussifirmad on loodud inimeste petmiseks? Mitte nende teenindamiseks ja seeläbi  kasumi teenimiseks?

Samuti olen hoidnud Rail Baltica ehitamise teemat pidevalt päevakorral. See ei ole ületamatu suurus – trass on valitud, tasuvus­uuring valmis. Astusime küll Euroopa Liitu, aga ühendus  Euroopaga on meil ju tegelikult keeruline. Lennuliine on vähe ja kui meenutada kas või seda äraleierdatud Islandi tuhka, siis rentisid meie inimesed koju pääsemiseks autosid – sest mingil hetkel lõpeb rongitee otsa ja kogu lugu.

Missugune näeb välja sinu tavaline päev Brüsselis?

Nädalad on erinevad. See sõltub, kas on töönädalad Brüsselis või hääletamisnädal Strasbourgis – oleme seal iga kuu ühe nädala. Tööpäev algab kell 9 komisjoni tööga, see kestab poole üheni. Järgneb kolmeni lõuna – kes sööb, kes läheb trenni, kes tegeleb meilidele vastamisega, neid tuleb päevas 300–400. Kolmest poole seitsmeni on järgmine istung.

Esmaspäeval saabume, siis on istungid õhtupoolikuti,  ja neljapäeva õhtul kõik lahkuvad. Vahepeal on igasugu seminarid ja kohtumised, peab materjale lugema ja ette valmistama ning õhtusöökidel käima. Ma ei tunne jätkuvalt Brüsselit, sest mul pole aega linnas käia.

Kui töö lõpetan, on poed ja muud asutused kinni, võiksin heal juhul käia ainult kõrtsides ja kohvikutes. Kuna aga Taimo elab Eestis, siis üksi ma seal ei käi. Ma ei söö üldse väljas. Hommikuti võtan poest värske mahla ja puuvilju kaasa. Lõunat söön harva. Kui koju jõuan, teen ise süüa. Toiduainete valik on Brüsselis hea, salativalik on suur,  tükk kana või kala juurde – palju see üks inimene siis ikka süüa jõuab.

Milline on su Brüsseli kodu?

Rendin kena korterit parlamendihoone lähedal. Taimo aitas mul selle eelmisel suvel leida. Mina käisin tööl ja tema kortereid vaatamas. Mul on väike elutuba, magamistuba ja kööginurk. Ühele inimesele – ja nii palju kui Taimo mul külas käib – on küllalt.

Esimesel parlamendisügisel pidid tänavavargale loovutama oma trennikoti – kas pärast seda trennis ikka käid?

Esimesel võimalusel hiilin ikka oma koduklubisse, kus on fitness-saal, bassein ja saun. Mu maja kõrval on park, kus püüan jooksmas käia. Aga nii tubli ma ei ole, kui Eestis olin, siin tegin trenni ikka kõvasti rohkem.

Kas reisid Brüsseli ja Tallinna vahet äriklassis?

Reisin economy extra klassis. Ja puhtalt sel põhjusel, et neid pileteid on võimalik ümber vahetada.

Kui vahel juhtud kusagilt tulemisega hiljemaks jääma või muutuvad tööajad, siis tavaklassi pileti sa lihtsalt kaotad, seda sulle keegi kinni ei maksa, vaid ostad topeltpileti.

Nii et oled rahul oma karjääri jätkumisega Brüsselis?

Olen väga rahul. Eestis tuli mul sein ette. Olin pikka aega olnud opositsiooni liider, fraktsiooni esimees, aga see ei olnud päris mu iseloomule vastav. See, et sa pead kogu aeg kõigele vastu olema…  Ma absoluutselt ei alahinda opositsiooni rolli, see on demokraatiale väga oluline, aga ma olin väsinud sellest. Valmistasime kolleegidega ette meeletult palju eelnõusid ja arupärimisi, aga kõik need jooksid liiva, ükski ei läinud läbi. See väsitab viimaks kõiki.

Tunned, et Brüsselis on õhku rohkem?

Jah, muidugi. Tööstiil on teistsugune. Seal ei ole klassikalist opositsiooni ega koalitsiooni. Seal saab oma fraktsiooniga ka päris poliitikat teha.

Kas Eesti kuus saadikut ka omavahel kokku hoiavad? Käite te vahel koos asju arutamas või niisama õlut joomas?

Ei saaks öelda, et me Brüsselis koos oleme. Me ei käi õhtuti väljas, ei joo õlut. Aga me sõidame enamasti ühe lennukiga, kohtume lennujaamas ja Strasbourgis hääletamas. Ja kui päris aus olla, siis oled õhtuks ikka päris väsinud sellest 23 keelest, mis su ümber pidevalt kõlab. Vaim tahab saada ka puhkust ja rahu.

Taimo Toomast on jõudnud lennujaamast tagasi, lubanud tütre koos sõbrannaga linna peale ja liitub meie vestlusega.

Taimo, millega sina sel ajal tegeled, kui Vilja on Brüsselis?

Taimo: Mul on olnud väga edukas aasta. Kuus umbes kolm etendust, osatäitmised Tartus «Figaro pulma» lavastuses, Estonias «Boheemis» ja «Nahkhiires», kus tegutsen külalisesinejana.

Põhikohaga töötan Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias laulukateedri õppejõuna, annan laulutunde kuuele üliõpilasele. Sügisel kolis Saksamaalt minu juurde elama mu 13-aastane poeg Tristan, teda tuleb palju kasvatada. Tal oli alguses keeleprobleem, otsisime talle eesti keele õppe.

Panin ta ka savi voolima, see on tema tehtud kingitus Viljale (osutab nägusale vaasile laual – I. V.), korvpalli mängima, lisaks mängib ta ka saksofoni. 23-aastane tütar Elisabeth, kes täna saabus Inglismaalt Eestisse jaani pidama, õpib Inglismaal ülikoolis juristiks, teine tütar, 15-aastane Sophie elab koos emaga Mün­chenis. Suhtlen nendega põhiliselt Skype’i teel. Kõige rohkem vaimset energiat on võtnud sel aastal aga majaehitus.

Vilja: Ootame mõlemad pikisilmi, millal juba majja sisse kolida saaksime. See protsess on olnud tõesti pikk ja vaimu väsitav.

Taimo: Laulmisele olen sel aastal vähe tähelepanu pööranud, ei ole olnud sellist õiget tunnet. Sest kui sa ehitad, siis on mõtted hoopis mujal – kust ma selle värvi saan, mis lamp sinna tuleb, kas värvitoon on õige jne. Aega jääb vähe harjutamiseks. Maja ehitamine on õudne mõtlemine. Kui seda on korraga palju, siis väsitab ära. Unistan rahust, Nõmmel on palju lilli ja puid, et saaksin seal rahus olla ja laulu harjutada.

Nii et praegu on sulle tähtsam õppejõutöö kui laval esinemine?

Õppejõutöö on hakanud tõesti rohkem meeldima, see on rohkem sissepoole tegemine. Teater on endast väljapoole andmine, pead kogu trupiga arvestama. Vanasti mulle õudselt meeldis laval, aga see nõuab tohutut distsipliini. Sa ei tohi külmetuda, pead õigel ajal magama minema, ei saa kuskile sõita, kui tärminid on ees. Et lavatööd hästi teha, pead olema kogu aeg vormis. Mulle meeldib rohkem õpetada. Eriti praegu, mil on majaehitus ja saan vahel Viljaga kaasa reisida.

On teil omad lemmikkohad, kuhu välja sõidate või kus näiteks söömas käite?

Taimo: Puhkusereise pole meil üldse olnud. Viimati käisime koos Peterburis, kus Vilja osales võrkpalliliidu juhina Ida-Euroopa assambleel. Viinis käisime koos sõpradega Ain Angerit kuulamas. Olen käinud tal Strasbourgis külas ja Brüsselis mitmeid kordi.

Meie lemmikrestoran Tallinnas on Controvento. Seal on hea köök, parim steik linnas.
Vilja: Meile meeldib ise kodus süüa teha. Me oleme ju nii vähe koos. Praegu grillime oma koduaia mullahunniku otsas. Kui nädalavahetustel seal askeldame, siis võtame kala ja juurviljad kaasa, paneme grillile ja maitsev toit on valmis. Seest veidi verine veise sisefilee steik on meie ühine lemmik.

Millised ühised traditsioonid on teil esimese abieluaasta jooksul välja kujunenud?

Taimo: Meie ühine asi on ikka maja ehitamine. Suur unistus on täitumas. Seal on õhku ja ruumi ja vabadust.

Vilja: Majas oleks elu stabiilne. Siin Rotermannis oleme ju ajutiselt. Siis võib ka mõelda, et sõidaks nädalavahetuseks kuskile ära, näiteks Pariisi ooperisse, kus oleme korra käinud, või mujale kultuuri nautima.

Nagu ma aru saan, on Taimo majaehitusel töödejuhataja. Kuidas selline füüsiline askeldamine loomingulisele hingele mõjub?

Taimo: See on mu elu esimene majaehitus, varem olen küll mitut korterit remontinud. Aga mulle meeldib asjadel ise silma peal hoida. Otsustame asju ikka Viljaga koos.

Kas see vahel tülli ka ajab? Öeldakse, et majaehitus on suhtele proovikivi.

Taimo: Meid omavahel see tülli ei aja, aga ehitajatega tülitsen küll. Kui mulle midagi ei meeldi, siis lasen selle ümber teha. Vahel ajan juuksekarva lausa lõhki, sest sa ei saa lasta endale pähe istuda – see on minu kodu, kus ma pean ennast hästi tundma.

Vilja: Ühise kodu loomine on meid veel rohkem liitnud. Algselt oli see ju minu krunt ja minu maja asus seal, aga nüüd tuleb meie kodu. Pean tunnistama, et me ei ole üldse tülitsenud kahe aasta jooksul, mil üksteist tunneme.

Taimo: Vilja on ses suhtes altruistlikum, mina olen ikka selline kangem. Näiteks ehituseski, kui ühele meeldib sinine, teisele kollane, siis Vilja ütleb, et pane see, mis sulle endale meeldib.

Olen välismaal palju ringi käinud ja kujutan ette meie maja kontseptsiooni – ja Vilja laseb mul seda teha.

Vilja: Meie maitsed lähevad kokku. Meil ei ole vaidlusi sel teemal.

Milline teie ühine kodu tuleb?

Vilja: Väljast on ta funktsionalistlik, nagu Nõmmele sobib, sees oleme miksinud eri stiile, kasutame nii uut kui ka vana mööblit.

Taimo: Kuna minu õpetada on tulevased lauljad, siis pakun üliõpilastele oma kodus esinemisvõimalusi – maja esimesele korrusele tuleb salong, kus saab kontserte korraldada ja sõpru vastu võtta. Seal on baroki stiilielemente ja modernset stiili. Ülemine korrus, kus ise elame, on rahulik, avatud valgusele ja päikesele.

Millal majja sisse plaanite kolida?

Vilja: Sel suvel kolime sisse. Esialgu pidime kolima jõuluks, siis vabariigi aastapäevaks, aga ehitus venib alati pikemaks. Ja raha on samuti otsas. Haljastust ja sisustamist teeme järk-järgult juba sees elades, kõike ei peagi korraga saama.

Kas rahaasjad ei ole teid tülli ajanud?

Vilja: Ei ole. Isegi arutlesime ükspäev sel teemal, aga see tuleneb vist sellest, et oleme kokku saanud sellises vanuses, kus oskame asju hinnata.

Taimo: Vilja küsis mu käest ühel päeval, et miks ma siis varem ei tulnud. Vastasin, et tulin absoluutselt õigel momendil, olime selleks kohtumiseks küpsed. Sellepärast me nii hästi sobimegi. Meil on sama taust, käisime ülikoolid läbi, tegime elumeres oma ulakused ära ja nüüd oleme rahulikult koos.

Vilja: Oleme eas, kus sa ei tee enam igast asjast numbrit. Igast väikesest asjast ei ole mõtet teha tüli.

Taimo: Ja ma kuulan Vilja alati ära. Eile panime näiteks Vilja ettepanekul majas ühe tema vanaaegse lambi üles, aga siis vaatasime ja kaalusime – no ei sobi! Läksime poodi ja leidsime lambi, mis sobib nagu valatult. Aga me andsime Vilja soovil vanale lambile enne võimaluse!

Vilja, Taimo on avanud sulle uue maailma – muusika. Sinust on saamas ooperigurmaan?

Vilja: Ma ei ole tõesti varem nii palju ooperis käinud kui nüüd, ja  naudin seda. Mind ei ole musikaalsusega õnnistatud, laulda ma ei oska, viisi ei pea, aga ikkagi laulan kogu aeg kodus omaette ja saunalaval. Laulan viisijuppe, mis on jäänud pähe kummitama.

Taimo: Eks ma püüan Viljale hästi palju seletada ooperite tagapõhja, tutvustada lauljaid. See on meie ühine hobi.

Taimo, kas Vilja on avanud sulle ka poliitikamaailma telgitagused?

Poliitika on mind kogu aeg huvitanud, juba Saksamaal elades. Mind paelub see retoorika ning argumenteerimis- ja ideede väljamängimise oskus. Nüüd jälgin pingsalt Viljaga seotud teemasid, diskuteerime sageli kodus poliitilistel teemadel.

Olete poliitikas ühel meelel, teil ei teki maailmavaatelisi erimeelsusi?

Vilja: Mitte alati. Taimo on mu meelest isegi vasakpoolsem kui ma ise, mina liigun rohkem tsentri suunas, kui maailmapoliitiliselt rääkida. Näen natuke laiemalt ja kaugemalt neid asju.

Taimo: Olen viimaste aastatega tõesti rohkem vasakpoolsemaks muutunud. Elu on näidanud, et kõigil ei pruugi elus hästi minna – aga nad on samaväärsed, sest nende amet on selline.

Võtame või needsamad õppejõud ja muusikud. Ühiskonna tasakaalu jaoks oleme me liiga parempoolsed, abi ja mõistmist võiks olla rohkem. See, kel on suuremad sissetulekud, võiks ühiskassasse rohkem maksu maksta. Mõistan, et tasakaalu leidmine on väga keeruline, ja seepärast ma ei tahakski poliitik olla.

Mõne tunni pärast läheb Vilja Keskerakonna volikogule, kus Indrek Tarand hääletatakse erakonna presidendikandidaadiks. Mis te arvate, on tal šanssi?

Vilja: Praeguse poliitiliste jõudude vahekorra juures tal šanssi ei ole. Arvan, et president valitakse seekord ära riigikogus. Meil ei ole nii palju hääli, et venitada valimist teise vooru. Aga juba see, et on tekkinud diskussioon, on väga hea.

Loodan, et Indrek võtab käsile ka sisulised teemad, et kogu debatt ei jääks edevuse laadaks. Kui ta ärgitab ühiskonda, ajakirjandust ja Toomas Hendrik Ilvest, et teemasid lahti rääkida, siis on ta õigel teel.

Taimo: Et selline käik tehti, on väga hea. Tekib mõtlemisaine ja väljaütlemisvõimalus. Mulle isiklikult meeldib Ilves presidendina. Tarand on hea sõnaseadja, rahvamees, aga ma ei näe temas praegu veel sellist sügavust ja sisu, nagu on Ilvesel. Minu meelest teeb praegune president oma tööd korralikult.

Kuigi Euroopas jaanipäeva ei tunta, kas veedate jaaniõhtu koos?

Vilja: Europarlamendi töö lõpeb 14. juulil. Siis saame pisut enam kui ühe kuu puhkust. Jaanilaupäeva õhtuks jõuan Brüsselist kohale ja pärast pühi lendan tagasi.

Taimo: Tristan on Münchenis ema juures. Tütar läheb koos sõbrannaga Pärnusse jaani pidama. Mina ootan Viljat. Kuulsin, et Nõmmel on suur külapidu, äkki läheme sinna tuld vaatama.

Millised on teie suveplaanid?

Taimo: Pärast pingelist majaehitust võtame ehk mõne eksprompt-väljasõidu ette, põrutame kas või nädalavahetuseks Stockholmi näiteks. Suvel esinen Saaremaa ooperipäevadel, siis oleme seal.

Vilja: Kuna olen nii palju kodunt ära, siis tahaks püsida paigal. Ei tahaks lennukeid, tahaks olla maa peal. Võib-olla sõidame ­autoga mööda Eestimaad, Rosina saabub juulis Prantsusmaalt, tema kaupleb, et läheksime mõneks päevaks turismitaludesse Lõuna-Eestisse.

Jaaniõhtu on sõnajalaõie leidmise aeg, andke mõni soovitus, mida teineteise leidmisel tähele panna. Mis teie puhul määravaks sai?

Taimo: Sa pead olema valmis leidmiseks. Kui mu abielu Saksamaal rikki läks, tulin ära Eestisse ja kõndisin aasta aega vaba mehena ringi. Minusse tekkis mingi ebakindlus, kas ma ikka olen nii hea ja väärtuslik ja kas naised tahavad mind.

Aga Viljaga kohtudes olid kõik need mured murtud, ta tegi ennast avades meie suhtlemise väga lihtsaks. Minu meelest ei tohi naine panna latti liiga kõrgele.

Vilja: Sa pead olema sina ise. Sul ei ole mõtet teha mingeid imelikke trikke, et kedagi leida. Muidugi tuleb end vormis hoida, mitte käest ära lasta, aga see on ju rohkem iseenda jaoks. Me saime Taimoga juhuslikult kokku, käisime mõlemad oma tööd tegemas.

Midagi jäi pärast seda kripeldama. Vahetasime telefoninumbreid, sest Taimo otsis endale Eestis suhtluskonda.

Taimo: Tantsisime ikka ka! Ma ei teadnud Eestist eriti midagi. Teadsin, et Vilja on tuntud naine, atraktiivne ja huvitav. Teadsin, et ta on abielus…

Vilja: Kui järgmine kord kohtusime, käis välk sees ära. Kõik barjäärid olid korraga maas.

Esimene abieluaasta on õnnelikult mööda saamas, mida armastuse hoidmisel oluliseks peate?

Taimo: Teise endast ülemaks seadmise. Seda kõige paremas mõttes. Et sa näed rohkem teise edu, toetad, et teisel läheks hästi, siis saad ise kõik topelt tagasi.

Vilja: See on ilusti öeldud. Ma ei oska midagi lisada. Las jääbki nii.


CV
Vilja Savisaar-Toomast

Sündinud 15. augustil 1962 Antslas
Haridus:
1977–1980 Antsla keskkool
1980–1985 Tartu Riiklik Ülikool, psühholoogia eriala
Töö:
1988–1990 konsultatsioonifirma Mainor psühholoog
1990–1992 peaminister Edgar Savisaare abi
1992–1994 riigikogu aseesimehe Edgar Savisaare nõunik
1990–1994 ajalehe Seitse Päeva peatoimetaja
1995 siseminister Edgar Savisaare nõunik
1994–1997 ajakirja Elu Pilt peatoimetaja
1999 Nõmme linnaosa vanem
1999–2002 OÜ Pilt ja Sõna
2002 Põhja-Tallinna linnaosavanema asetäitja
2003–2005 X riigikogu liige
2005–2007 Põhja-Tallinna linnaosa vanem
2007–2009 XI riigikogu liige
2009–... Euroopa Parlamendi liige
Ida-Tallinna Keskhaigla nõukogu esimees, Eesti Võrkpalli Liidu president
Abielus Taimo Toomastiga. Eelmisest abielust Edgar Savisaarega tütar Rosina (20)


Taimo Toomast

Sündinud 17. mail 1962 Pärnus
Haridus:
1978–1981 Tallinna 12. kutsekeskkool
1981–1985 Georg Otsa muusikakool
1985–1989 Tallinna Riiklik Konservatoorium (Teo Maiste lauluklass ja Frieda Bernsteini kammerlaulu klass)
1987–1988 täiendas end Savonlinna ja Kangasniemi suvekursustel, 1990–1991 Viini riigiooperi stuudios, 1990–1992 Viini konservatooriumis ja hiljem Saksamaal
Töö:
Esinenud solistina Viini riigi­ooperis ja Viini kammerooperis, olnud Saksamaal Coburgi Landestheateri ja Dessau Anhaltisches Theateri solist (kokku 12 aastat)
Esinenud külalissolistina ­paljudes teistes Saksamaa teatrites
2004–2008 elas ja töötas Hispaanias, kus tegi koostööd Alicante sümfooniaorkestriga, osalenud kontsertturneel USAs

2009. aastast lauluosakonna õppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias
2010. aastast taas külalissolist rahvusooperis Estonia ja Vanemuise teatris
Abielus Vilja Savisaar-Toomastiga. Eelnevast abielust lapsed Elisabeth (23), Sophie-Marie (15) ja Tristan-Tobias (13)


Arvamus

Ülle Johanson
Vilja sõber, ettevõtja

Sõbrasuhe tekkis meil aastaid tagasi, kui Vilja oli abielus veel oma eelmise abikaasaga. Olin nende peresõber. Aga elu teeb oma korrektiive ja arvan, et Vilja on täna õnnelik.

Olen näinud ka seda perioodi, mil Vilja oli õnnelik Edgar Savisaarega. Inimesena on Viljal suur empaatiatunne. Ta hoolib väga oma lähedastest, tema peale saab alati loota. Oleme temaga sellised sõbrad, kes ei räägi vahel nädalaid, aga on olnud ka aegu, kus oleme suhelnud väga tihedalt. Oleme alati teineteise jaoks olemas, kui on sõpra vaja.

Vilja on hea perenaine, ta oskab luua kodusoojust ja kodu ehitada, see tuleb tal hästi välja. Tema suhe tütrega on väga kena. Rosina on kasvanud hästi loovas ja vabas arengus, Vilja on teda rohkem kõrvalt jälginud, ei ole teda raamidesse pannud. Ta ei ole range ema.

Taimo on loominguline inimene ja loomingulisus ei ole kunagi ilma särata. Vilja ja Taimo vahel on sädet. Et nende teed niimoodi ristusid… see ei olnud ju planeeritud ega tahtlik, see lihtsalt juhtus nii. Nad on mõlemad mul külas käinud, käisin ka nende pooleliolevat majaehitust vaatamas. Vilja on loomult kodukeskne inimene, ta ei ole ilmarändur.

Aga praegu on Vilja elus periood, kus tal ei ole palju sõbra toetust vaja, sest ta on hästi hoitud. Vilja on väga naiselik naine. Olen tähele pannud, et viimastel aastatel on ta natuke muutunud – temasse on tulnud rohkem kangust ja jonni, ta ei ole enam nii leebe ja altruistlik kui vanasti. Aga eks seda tingi tema töö, pingerohke amet Brüsselis.