Lapse voodimärgamine on stress kogu perele

Foto: SCANPIX

Öise enureesi all mõistetakse tahtele allumatut uneaegset urineerimist viieaastaseks saanud lapse puhul. Enurees on levinud probleem, millega pöördutakse esmalt perearsti poole, kes vajaduse korral lastearsti konsultatsioonile suunab, kirjutab Tallinna Lastehaigla pediaatriaosakona juht, nefroloog Ülle Toots meditsiiniuudiste portaalis mu.ee.

Iga kümnes nelja-viieaastane laps märgab regulaarselt öösel voodit. Lapse kasvades tema voodimärgamissagedus järk-järgult väheneb. Aasta vältel õpib oma urineerimist kontrollima ligikaudu 15 protsenti voodimärgajatest. Seitsmeaastastest lastest esineb enureesi 7–9 protsendil ja noorukitest ligikaudu 0,5 protsendil.

Enureesi puhul saab rääkida harva esinevast - kuni kahel ööl nädalas - ja sagedasest voodimärgamisest. Enurees võib olla monosümptoomne või mittemonosümptoomne.

Esimesel juhul on tegemist ainult öise voodimärgamisega, mille korral puuduvad muud alumiste kuseteede haiguste sümptomid. Isoleeritud öine enurees on kõigis vanuserühmades poistel sagedasem kui tütarlastel.

Mittemonosümptoomse häirega lapsel lisandub magamisaegsele märgamisele päevane inkontinents ehk pidamatus või urineerimishäire, näiteks sagenenud või harv urineerimine.

Veel eristatakse primaarset ja sekundaarset enureesi. Primaarse enureesi korral märgab laps voodit sünnist saadik ning tal pole olnud üle kuue kuu kestvat kuiva perioodi. Kui lapsel on enureesi tekkele eelnenud üle kuue kuu kestev kuiv periood, räägime sekundaarsest enureesist.

Enureesi peetakse seisundiks, mis kujuneb välja mitme soodustava teguri koosmõjul. Nendeks on öine polüuuria (suurenenud uriinieritus), kusepõie düsfunktsioon (lapsel on kas väikesemahuline või hüperaktiivne kusepõis) ning sügav uni/ärkamishäired. Nimetatud tegurid võivad olla omavahel kombineeritud, st enamasti esineb sügav uni koos polüuuria või väikse kusepõiega.

Uuringud näitavad, et enureetikutel on öine ärkamine oluliselt raskem kui samasse vanuserühma kuuluvatel tervetel lastel. Öine enurees ei ole haigus, vaid sageli perekondlikult päritav omapära. 73 protsendi enureetikute puhul on öist voodimärgamist ette tulnud ka nende isadel-emadel või teistel lähedastel sugulastel.

Veel seostatakse enureesi kõhukinnisusega: täitunud sool vähendab kusepõie mahtu, mistõttu ei ole see piisavalt suur, et hoida kogu öö uriini. 


Viimasel ajal ollakse seisukohal, et enurees ei ole psühholoogiline sümptom. Enureetikutel ei esine psühhopatoloogiat enam kui inkontinentsita lastel, küll ilmneb neil probleeme enesekindluse ja sotsialiseerumise vallas, kuid need on tagajärjed, mitte põhjused - allapissimise tõttu ei saa laps ööbida sõprade juures, käia pikkadel klassiväljasõitudel või laagris.

Ravis kasutatakse kas alarmiaparaati, ravimit või kombineeritud ravi.

Alarmiaparaat sobib sageli voodit märgavatele ja väikse põiemahuga lastele kuuendast-seitsmendast eluaastast. See ei ole näidustatud emotsionaalselt labiilsetele lastele. Alarmiaparaati kasutatakse ühe-kahe kuu jooksul. Kui igal ööl seadet kasutades laps kuiv olema ei õpi, siis ravi katkestatakse.

Voodimärgamine tekitab stressi kogu perele. Et hoida ära võimalikke psühhosotsiaalseid probleeme, tuleb öist enureesi ravida. Laps võiks perearsti jälgimise all olla seni, kui on kindel, et ta enam enureesi all ei kannata.

Täismahus artikkel ilmus 31. mai Meditsiiniuudiste lehes.