/nginx/o/2011/06/08/618280t1h43bb.jpg)
Suurem osa naisi muutub aastatega alahoidlikumaks ja otsib turvatunnet, teised aga saavad alles keskeas justkui uue hingamise ja hakkavad tegema pöörasusi. Mida arvab sellest festivali Orient korraldaja ja mõnegi maadeavastamisekspeditsiooni eestvedaja Tiina Jokinen (50), kirjutab Ulvi Tüllinen ajakirja Psühholoogia Sinule juuninumbris.
Loodusteadlase perest pärit Tiina käis isaga kaugel Venemaal kaasas juba lapsepõlves, kuid tõeliste eneseotsinguteni maailma avastamise kaudu jõudis ta alles kümmekond aastat tagasi. Ta tunnistab, et küpses väga hilja – alles 40. eluaastale liginedes hakkas ta teadvustama, mida tegelikult elult tahab ja ootab.
Üheksat keelt valdav Tiina tõdeb: «Ma ei olnud enne seda sotsiaalselt küps. Olin olnud koolis läbinisti viieline, ei mingit teismelise mässumeelt! Respekteerisin vanemaid, kuid ma ei julgenud võtta ise vastutust. Aega tajuda, kes ma ise olen ja kelleks saada tahan, lihtsalt ei olnudki varem. Alles viimased kümmekond aastat julgen ma võtta lõppvastutuse ja teha seda, mida ma ise tahan.»
Mis sunnib Tiinat iga natukese aja tagant oma kurikuulsat, maailma läbirännanud reisikohvrit pakkima ja kuudeks mööda maailma seiklema minema? Kas soov põgeneda igapäevarutiini eest või sukelduda hulljulgetesse seiklustesse, mis akadeemilise nooruse ja varajaste abielude tõttu kogemata jäid? Tiina peab end tegelikkuses siiski üsnagi alahoidlikuks inimeseks, kes päris pea ees vette ei hüppa, olgu siis Alaskat-Antarktikat või Afganistani-Palestiina-Süüria kanti vallutama minnes.
«Mulle ei meeldi minna reisile nii, et mul ei ole midagi ette planeeritud, et ma taon vastu rindu ja ütlen, et ma lähen ise, teen ise. Mul on alati kaasas olnud matkajaid ja turvamehi. Liigne riskimine ja ülbitsemine ei õigusta ennast. See ei tähenda «otse ja omadega» minemist, see tähendab minemist võõrastega, kelle ma olen palganud selleks, et nad mind aitaks, ja ma olen selle üle kontrollinud, et nad on usaldusväärsed,» lausub ta.
Tiina on seisnud paar korda surmaga silmitsi, kuid seda mitte kohalike ohtlike olude, vaid tervise tõttu. Nii jäi ta Tiibeti kiltmaal sellisesse mäehaigusesse, et valida oli ülikangete rohtude või ellujäämise vahel. Rohtudel oli peale hetkeolukorra päästmise aga ka negatiivne mõju: näo, peanaha, sõrmede ja varvaste tundlikkuse kadumine oli kergeim kõrvaltoime. Ometi pole ükski seiklus ega oht liiga suur selleks, et Tiinalt reisipisikut röövida. Nii ta kavandabki juba järgmist rännakut – avastama Aafrika loodust ja kultuuri.
Pikk ja suhteliselt ekstreemne reis toob välja inimese nõrgad küljed. Nii sai Tiinagi teada Siiditeed läbides ja Antarktika-Alaska ekspeditsiooni käigus nii mõndagi sellist, mida ta enesest seni ei teadnud või endale tunnistada ei tahtnud.
«Ma võin muutuda parajaks bitch’iks, mul võivad korgid nii kiiresti läbi põleda, et täiesti uskumatu,» lähevad Tiina pruunid silmad põlema. «Aga ka meeldivama külje pealt sain teada üht-teist. Näiteks seda, et olen tore reisikaaslane,» kihistab ta. Tiina tunnistab, et korgid põletavad läbi tavaliselt pisiasjad – nii olud kui ka inimesed, näiteks kas või mõne ametniku küündimatus või saamatus piiriformaalsuste puhul, ootamatu tehniline tõrge, mis tavaoludes paneks heal juhul õlgu kehitama.
«Eks ma tahaksin olla ideaal, kellel on ülim stressitaluvus, aga paraku selgub sellistel reisidel, et nii see ei ole.»
Loe pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule juuninumbrist.