:format(webp)/nginx/o/2018/07/03/7933011t1h02ac.png)
Et kunstnik Ants Laikmaal oli tütar, kes elas ja kasvas Soomes, seda on kitsamas kultuuriringkonnas alati teatud, kuid avalikult sellest eriti palju ei kõneldud. Alles 30 aastat pärast Aino Maria Kilpiö surma jõudsid temast järelejäänud fotod ja arhiiv tema isa majamuuseumisse tänu kasuõe lastele, kes olid võtnud selle oma südameasjaks.
Kunstnik Ants Laikmaa ja tema nõrkused
Eesti kunsti üks suurmehi Ants Laikmaa oli maalimist õppinud Peterburis ja Düsseldorfis. Temast sai armastatud kunstiõpetaja ja tema ateljeekool Tallinnas tegutses vaheaegadega 1903. aastast 1932. aastani. Laikmaa korraldas kunstinäitusi ja organiseeris Eesti Kunstiseltsi.
Kristine Mei on andnud tabava maestro välimuse kirjelduse: «Pikk, kõhn, laiaõlaline, sirge rühiga mees, pisut korratus ülikonnas, kuid alati lill nööpaugus, kõrge tärgeldatud krae kaelas ja tugev jalutuskepp käes. Nägu polnud tal ka tavaline. Kõrge ja lai laup, tugevad põsesarnad, suured hallid vurrud ning heledad, elavad ja tähelepanelikult vaatavad silmad.»
/nginx/o/2018/07/03/7932994t1hb868.jpg)
Omandanud Esimese maailmasõja ajal Haapsalu lähedale Taeblasse tüki maad, asus hingelt maamees Laikmaa sinna talu rajama. Suvemaja valmis 1921. aasta jõuludeks ja sealt juhendas ta elumaja ehitust, mille suurejoonelised plaanid viisid teda pidevasse rahapuudusesse. Sellele vaatamata, et kunstnik sai toetusi ja preemiad kultuurkapitalilt, müüs ta paaniliselt oma maale ja tegi laene nii pangast kui sõpradelt.
/nginx/o/2018/07/03/7932995t1hbd2c.jpg)
Laikmaa oli läbinisti karske mees – ei suitsetanud, ei joonud. Kuid see-eest oli legendaarne tema vaibumatu huvi kaunite daamide vastu. Hästituntud on tema lähedane suhe Marie Underiga ja kiindumus Aino Kallase vastu. Mida vanemaks kunstnik sai, seda nooremate neidude ümber ta tiirlema hakkas. Nagu Friedebert Tuglas on maininud – «püüdis inimliku allakäigu seadusi kramplikult trotsida».
Sellegipoolest oli Laikmaa imetlus naiste vastu siiras ja võltsimatu. Seltskonnadaamidele oli tema imposantne kuju kütkestav – temast räägiti, arvati ja imetleti. Pidevalt sumises amüsantse vanahärra ümber prouade-preilide parv. Mees aga puistas komplimente ja vaimukusi ning näis oma läbitungiva pilguga paljastavat nende suurimaid hingesaladusi.
Noored modellid
50. aastates ristus kunstniku elutee nii mõnegi huvitava neiuga, kellest jäid kunstiajalukku unustamatud portreed. Nii tutvus Ants Laikmaa 1921. aastal noorukese gümnaasiumitüdruku Edit Oltropiga. Lühitukalise neiu hüüdnimeks sai Poisu ja sama nime sai ka temast sündinud maal. Edit ilmutas loomupäraseid tantsuandeid ning mõni aeg hiljem saigi temast üks Gerd Neggo tantsutrupi kandvamaid lavajõude. Loomu poolest oli Edit uje ja enesessetõmbunud, kuid kiindus maestrosse jäägitult.
Vastukaaluks melanhoolsele Editile leidis kunstiõpetaja enesele teisegi silmarõõmu – kellegi rõõmsameelsema neiu. 1922. aastal astus Laikmaa ateljeekooli Hiiumaalt pärit vaene, isata jäänud, kuid andekas poiss Harald Oskar Miikman (hiljem Aarne Miikmaa). Uustulnukast sai peagi maestro erilise hoolitsuse osaline, peaaegu et majuline ja kasvandik, kelle ta kunstiõpingute kõrval pani ka gümnaasiumis käima.
Sedakaudu ilmuski silmapiirile õpilase kenake onutütar Rosalie, kelle isa Johannes oli väikesepalgaline politseiametnik Hiiumaal Kärdlas. Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli tüdruk jätkanud õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kuid seda kippus takistama varaline kitsikus. Laikmaa, temale omase suurejoonelisusega, pidi mõistagi oma kaasabi pakkuma ja nii saigi neiust tema uus armsam. Rosalie Miikmani pildile jäädvustamisega kunstnik ei kiirustanud. Alles 1926. aastal sündis portree «Miku».
Paralleelsed romansid kestsid aastaid ja ilmselt teadsid tüdrukud teineteise olemasolust, hellitades kumbki lootusi oma positsiooni ainulaadsusest.
/nginx/o/2018/07/03/7932996t1h9ef8.jpg)
Väike Aino Marie Redlich
Kuid kunstnik ei kavatsenud abielluda ja hoidis noori armsamaid parajal distantsil. Ometigi jättis suhe Mikuga asjaosaliste ellu sügava jälje. Parajasti siis, kui Laikmaa oli tähistanud suurejooneliselt oma 60. sünnipäeva, teatas temast kolm korda noorem modell Rosalie oma lapseootusest. Mõlemad osapooled olid huvitatud oma armuloo saladuses hoidmisest. Rosalie ei kõnelnud sellest isegi mitte oma vanematele.
Ants Laikmaa aitas nii nagu tema oskas – ta saatis armsama varakult Soome Viiburisse, kus elasid kunstniku emapoolsed sugulased Redlichid. 20. aprillil 1927 sünnitas Rosalie Miikman Viiburi linnahaiglas tüdrukukese. Isa soovil pandi talle Aino Kallase ja Marie Underi auks nimeks Aino Marie ja perekonnanimi laenati sugulastelt Redlichidelt.
Laps jäi esialgu Viiburi lastekodusse ja sellega seoses olevad kulud kandis mõistagi isa. Kogu lugu püüti lapse ema soovil iga hinna eest varjata ja see jäigi kodumaal kauaks ajaks täiesti teadmatuks. Rosalie Miikman pöördus tagasi ülikooli ja jätkas ringlemist kunstikogukonnas. Lapse vanematel oli kavatsus tüdruk sobiva aja saabumisel kodumaale viia ja Rosalie pidas lastekoduga ühendust. Eriti head suhted kujunesid tal Helmi Sandgreniga, kes töötas 1920. aastate lõpul Viiburi lastekodus ja oli väikesse eesti tüdrukusse üsna kiindunud.
Ka Laikmaa soovis oma tütrekest näha, kuid pidevalt veeres teele takistusi ja ta ei jõudnud kuidagi Soome. 1930. aasta varakevadel võttis kunstnik ette tööreisi Tartusse, et valmistada mõned portreed. Pildid olid enam-vähem valmis, kui ta ühel pühapäevaõhtul Tuglase juures lauast tõustes vaarudes kokku kukkus ja Maarjamõisa kliinikusse viidi – vasak käsi ja jalg tõrkusid. Paari kuu pärast lasti Laikmaa koju Taeblasse, kus ta ravis end suve läbi vannide ja massaažidega Rosalie oskusliku hoolitsuse all.
Lapsendamine Kilpiöte perekonda
Samal ajal Viiburi lastekodus oli väikese Aino Maria eest hoolitsenud Helmi Sandgren võtnud elavat pisitüdrukut aeg-ajalt kaasa oma emakoju. Tema ema Ida Maria Sandgren oli sündinud Joutsas ja kolinud Viiburisse 1904. aastal koos mehe ja nelja lapsega. Lisaks oli ta üles kasvatanud ka kodusõjas orvuks jäänud õelapsed. Nüüdseks olid kõik juba täiskasvanud ja Ida oma mehegi matnud. Väikese eesti tüdruku saatus läks talle väga südamesse ja ta kiindus temasse piiritult. Kui siis 1931. aastal 52-aastane Ida Sandgren tutvus rikka ärimehe Emil Kilpiöga ning temaga abiellus, hakkas tema peas küpsema otsus lapsendamisest.
Eestist tulnud teadetel lükkus lapse kodumaale viimine pidevalt eri põhjustel edasi ja nii tegigi Ida Kilpiö lapsevanematele ettepaneku lõplikult loobuda. Pärast kirjavahetust nõustusid sellega ka Laikmaa ja Miikman. 18. juulil 1931 ristiski pastor Kustavi Lounasheimo 4-aastase Anna Maria. Tüdrukukese ristivanemateks said Elsa Sandgren ja tema kihlatu Santeri Manninen. Piduliku sündmuse puhul käidi Monrepoo pargis pildistamas. Aasta lõpuks kinnitas lapsendamise ka Viiburi raekohus ja sestpeale kasvas Viiburis Anna Maria Kilpiö, kes ei vajanud oma bioloogiliselt isalt enam isegi abiraha.
Ants Laikmaad hakkasid just sel ajal kimbutama mitmesugused tõved. 1932 lõpetas ta ateljeekooli tegevuse ja kolis lõplikult Taeblasse. Korduvalt tuli tal viibida pikalt Haapsalu haiglas – küll halvatuse, küll südamehäirete, küll kopsupõletiku tõttu. Kunstniku suhted Rosaliega loidusid, vahepeal katkesid sootuks. Tema eest hoolitsejaks sai hoopis Edit Oltrop.
Samal ajal Viiburis kulges elu Kilpiöte peres õnnelikult. Elava iseloomuga ja rõõmsameelne Aino läks kooli ja leidis palju sõpru. Kasuvanemaid kutsus ta mammaks ja papaks. Kuid laste maailm oli vahel ka halastamatult haigettegev ja karm. Nii viskas kord üks hoovilastest Ainole nina peale, et Ida ei saa tema ema olla, sest olevat selleks liiga vana. Kasuvanemad püüdsid tema valu leevendada, kuid ei hakanud tõde varjama. Ausad vastused aitasid suhted rööbastesse seada.
Rosalie oli säilitanud sidemed Helmi Sandgreniga ja pidas temaga kirjavahetust. Mõned korrad käis ta külalisena ka tütart tema uues kodus vaatamas. Kuna ta kõneles hästi soome keelt, siis Ainole külalise identiteeti ei paljastatud.
Sõda vedas veelahkme elu ja inimeste vahele
Talvesõja puhkedes kolis Kilpiöte pere Mikkelisse, kus Aino sai jätkata oma kooliteed. Nende Lähemäel asuvat maja ümbritses lopsakas aed täis õunapuid, marja- ja sirelipõõsaid ning tüdruk näis seal nautivat õnnelikku lapsepõlve. Rosalie külastas teda 1940. aasta suvistepüha aegu ja viis Ants Laikmaale Taeblasse rõõmusõnumi, et tütar lubanud suveks külla tulla. Senimaani oli kunstnikul olnud vaid üks ülesvõte oma 10-aastasest tütrekesest, mida ta kui kallimat varandust oma kuue põuetaskus kandis. Kuid sellel kavatsusel polnud antud teoks saada. Aeg ei võimaldanud enam reisimist. Aino sõjaaeg möödus Mikkeli tütarlastekoolis käies ja 1944. aasta suvel lottana Aunuses.
/nginx/o/2018/07/03/7932998t1hfe8e.png)
1941. aastal tabas Laikmaad raskekujuline halvatus ning ta suri 19. novembril 1942. Kunstniku põrm maeti tema oma talu maadele, tema enese poolt määratud paika. Talu pärandas Ants Laikmaa tütrele.
Näitleja Anu Kilpiö Soome teatrimaailmas
Aino Mariast oli sõja lõpuks sirgunud kaunis noor neiu, kes töötas kaitsejõudude peastaabis Mikkelis. Emil Kilpiö oleks tahtnud, et tüdruk lõpetaks keskkooli, kuid mingil seletamatul kombel tõmbas Ainot vastupandamatult hoopis teatri poole. Ta oli juba väikesest peale koolinäidendites edukalt kaasa löönud ja võimaluse korral alati teatris käinud. Kui Emil äkilise südameataki tagajärjel 1946. aasta jaanuaris suri, jättis neiu keskkooli pooleli ja läks 18-aastaselt kohalikku teatrisse näitlejaks. Teatrimajja oli kodunt kolm kilomeetrit. Ta läks sinna alati jala või jalgrattaga. Näitlejana hakkas Aino Maria kasutama nime Anu Kilpiö.
/nginx/o/2018/07/03/7933004t1h7468.png)
Esimese peaosa sai Anu Ensio Rislakki näidendis «Inetu Elsa» juba 1947. aastal ja kiitvad retsensioonid innustasid jätkama. Paari aasta pärast läks Anu Kymi teatrisse. Tema selle perioodi nõudlikemaks rolliks sai Ilona Hella Wuolijoe näidendis «Niskamäe naised». Järgnes Riihimäe teater. Nagu tema isagi, nii oli ka Anu särav ja hurmav isiksus, kes tõmbas nagu magnetiga inimesi enda külge.
Viimaks tulid jälle ka kirjad Eestist. Anu oli hakanud innukalt õppima eesti keelt ja polnud maha matnud mõtet oma vanematega kunagi kohtuda. Paraku sai ta üsna varsti teada, et isa tal enam polnud. Kaunis ema aga oli 1950. aastal abiellunud muusikapedagoogi, organisti ja koorijuhi August Topmaniga.
/nginx/o/2018/07/03/7933007t1ha761.jpg)
August Topman polnud ammugi enam noor mees – 68-aastane. Tema naine Salme oli surnud 1938. aastal ja sellest abielust oli Augustil kolm last, kes olid Rosaliega enam-vähem üheealised. Alati elegantne ja väljapeetud Rosalie hakkas nüüd liikuma enam muusikute ringkondades. Paraku tõid keerulised 50. aastad kaasa August Topmani kõrvaldamise avalikust kultuurielust ja teda sunniti minema pensionile.
Anu elus sai murranguliseks 1953. aasta, mil nad kolisid kasuemaga Helsingisse. Tema koduks sai korter Läntinen Brahenkatu 10. Anu lootis leida tööd mõnes pealinna teatris, kuid esialgu tuli end elatada juhuslikest töödest. Alles 1955 võeti teda katseks Jurkka tubateatrisse. Seal oli parajasti välja tulemas F. Hugh Herberti komöödia «Kuu on sinine» ja Anu otsustati katsetada peategelase Patty osas. Tulemus üllatas ilmselt nii osalisi, lavastajat kui publikut. Ajaleheretsensioonid olid hiilgavad. Anu Kilpiöt nimetati nendes vallutavaks, värskeks, rikkumatuks, nutikaks ja lummavaks. Igal õhtul oli tubateater välja müüdud. Viimaks tuli etendusi anda nii palju, et Anule oli tarvis palgata dublant. Kokku etendati komöödiat 300 korda.
/nginx/o/2018/07/03/7933008t1h96d2.png)
Paraku jäi see töö Anu tähelennuks ja 1958 lõpetas Jurkka teater temaga lepingu. Neiul polnud teatrikooli haridust, seega ei ulatunud ta enam teistega võistlema. Järgnesid mõned pisirollid filmides, näiteks Jorma Nortimo linateoses «Väike Ilona ja tema talleke», kus Anu mängis pere teenijannat. Kui ta enam näitlemisega leiba teenida ei saanud, leidis ta tööd suflöörina. Teater oli talle ikka kõige hingelähedasem ja Helsingi linnateatri suflöörikastist ütles ta oma repliike 1960. aastast kuni oma lühikese elu lõpuni.
Sõlmusid sidemed Eestiga
1960. aastal õnnestus korraldada esmakordne «ametlik» ema ja tütre kohtumine. Muidugi ei saanud Rosalie enam sõita Soome ja Anu ei lastud ka Eestisse. Küll aga lubati mõlemal poolel sõita Leningradi. Anuga sõitis kaasa Helmi Soihamo (Sandgren), kes oli ema-tütre suhteid kõik need aastad alal hoidnud. Kohtumine oli südamlik, ilmselt küllaltki vaoshoitud ja sellest säilisid Anu albumis kaunid fotod.
/nginx/o/2018/07/03/7933009t1hed51.png)
Kauaks ajaks jäigi see ainsaks koosveedetud ajaks. Uus kokkusaamine oli teadmata ja planeerimatu. Kuid 1965. aastal oli Anu Kilpiö esimese laeva peal, mis Helsingi ja Tallinna vahel sõitma pandi. Sadamas oli tal musta autoga vastas tollane Tallinna linna täitevkomitee esimees Johannes Undusk, kes viis ta raekotta ja hiljem korraldati ringkäik mööda eesrindlikke nõukogude tehaseid. Alles siis usaldati Soome külaline Topmanite hoole alla. Anu Kilpiö sünnipära oli Eestis saladus, mis oli teatav vaid kitsamale ringkonnale, tema positsioon täiesti mitteametlik.
Anu võeti ema ja tema abikaasa kodus lahkelt vastu. Viimaks oli tal võimalus käia ka Taeblas oma isa haual ja tutvuda nõo Salme ja viimase lastega. Topmanite kaudu tutvus Anu paljude tolle aja Eesti muusika- ja teatritegelastega. Nii on säilinud tema albumis pildid ka kohtumisest Gustav Ernesaksa perega. Ta käis hiljem korduvalt Eestis ja suhtles siinse kultuurieliidiga.
Saatuselööke sai liiga palju
/nginx/o/2018/07/03/7933010t1hab34.png)
Kõik oli tore, kuni 1966. aastal hakati suurejooneliselt tähistama Ants Laikmaa 100. sünniaastapäeva. Anu Kilpiöt pidustustele ei kutsutud, kuigi Eestisse sõit võimaldati Laikmaa kaugele sugulasele Aino Redlichile. Kibestunult võis Anu vaadata pidustusi vaid Soome televisioonist. Pärast seda sõitis ta kohe Tallinna ema juurde. Küllap oli noorel naisel raske mõista nõukogude elu keerulisi tahke. Rosalie sai tütrele anda vaid fotosid ja ajaleheväljalõikeid. Oli ta ju isegi seal viibinud vaid kui üks Ants Laikmaa modelle.
Teine löök tabas Anu ka kodus Soomes. Tema armastatud kasuema Ida sattus vanadekodu haiglaosakonda. Vaatamata sellele, et Anu impulsiivne kunstnikuloomus aeg-ajalt oli põhjustanud nende vahel lahkarvamusi, oli Ida Kilpiö tema jaoks ikka tähtsaim inimene. Järgneva kolme aasta jooksul käis Anu teda iga päev haiglas vaatamas.
Rosalie abikaasa August Topman suri 1968. Anu visiit Tallinna samal aastal jäi tema viimaseks. 8. märtsil 1969 võttis ta üleannuse unetablette. Hüvastijätukirjas palus ta küll kasuõdedelt andestust oma teo eest, kuid küsimus «miks» jäi igaveseks õhku... Enne surma oli ta pikalt kõnelenud kasuemaga, kuid selle vestluse sisu jäi igaveseks nende omavaheliseks saladuseks.
42-aastase rõõmsameelse, paljude sõpradega särava inimese ja abivalmis noore naise teguviis jäi kõigile lähedastele suureks mõistatuseks. On spekuleeritud, et sellele võisid teda tõugata mitmed kokkulangevused. Eestis kogetud pettumus, et bioloogiline ema ei tahtnud teda ametlikult tunnistada; kasuema haigus; vahest isegi sisemine konflikt kahe kodumaa ja kahe pere vahel. Lõpliku tõuke võis anda ka komplitseeritud ja lootusetu suhe, millest Anu kunagi ei rääkinud, aga mille olemasolu lähedased aimasid.
Matused korraldas Helsingi linnateater, järelsõnad laususid tema artistidest sõbrad. Anu Kilpiö tuhaurn sängitati Maunula kalmistule. Aasta hiljem suri ka Ida Kilpiö.
«Laikmaa ei olnud abielus»
Rosalie Topmani elu oli veel pikk. Ta oli vanaduseski väga kaunis naine, unustamatute naerukil säravate silmadega. Naine elas üksi, vahel käisid teda Augusti lapselapsed abistamas. Kui ta viimastel eluaastatel pimedaks jäi, paigutati ta ühte Tallinna hooldekodusse. Rosalie suri jaanuaris 1992 ning on maetud Metsakalmistule August Topmani kõrvale.
1996. aastal, kui Anu Kilpiö kasuõe lapsed Manninenid külastasid Laikmaa muuseumi, siis vastati nende küsimusele, kas kunstnikul oli lapsi: «Laikmaa ei olnud abielus.» See oli piisav ajend, et soomlased tõe jalule seadmiseks samme astusid. Juba 1997. aastal jõudis Anu Kilpiö arhiiv Taeblasse kunstniku majamuuseumi. Elsa Mannineni lapsed Puola ja Turo Manninen ning Karpalo Vuollo soovisid annetada selle Eesti kultuuriloole. Ants Laikmaa 140. sünnipäeval avati muuseumis Anu Kilpiö tuba, mis tutvustab sellest ajast peale Laikmaa kauaks tundmatuks jäänud lapse Aino Maria lugu. 5. mail 2016 esitleti kunstniku 150. sünniaastapäevaks välja antud Puola ja Turo Mannineni raamatut «Anu Kilpiö, Ants Laikmaa tütar».
Kasutatud: